Kõigepealt – ilma rahata ei saa. On ju vaja kas või telefonikõnesid pidada ja e-kirju saata. On vaja ka trükiseid teha ja mõni plakat üles panna. Ja raha hankimise oskus on üks erakonna kvaliteedi näitaja. Erakonnad, kes ei suuda raha kokku saada, ei saa millegagi hakkama.

•• Kas need, kes kõige rohkem raha saavad, on kõige paremad?

Ei, ma ei hakka siin hindama. On kaks varianti – üks on see, et riik annab. Ja teine see, et riik ei anna. Naabermaa Lätiga on läinud risti vastupidi. Lätis ei saa ükski erakond ühtegi santiimi ja sellega tekivad omad pahed. Meil hakkasid erakonnad 1996. aastal riigikassast raha saama, see rahasumma kasvas ning siis, 2003. aastal, tõstis pärast tollaseid kevadisi valimisi võimule tulnud koalitsioon äkitselt riigi poolt antava raha hulga kolmekordseks. Algul oli 20 miljonit krooni, hiljem 60 miljonit krooni. Pärast 2007. aastat hüppas summa 90 miljonini. Tookord ei osanud keegi arvata, et see võib kaasa tuua tagajärgi, mida tollase muudatuse tegijad üldse ei kavandanud. Valimiskampaaniaid hakati pärast 2004. aastat tegema võlgu: ostame näiteks reklaami, aga tasume siis, kui meile tuleb riigilt järjekordne osa.

Nüüd siis oleme hakanud otsima, kuidas vigade parandust teha. Aga see on hirmus raske, sest tegemist on erakondade omaenda rahaallikate kuivatamisega!

•• Kas me ei nõua erakondadelt sellega, et nad ise enda võimalusi piiraksid, liiga palju?

Kes see „meie” on? Esimene tähelepanukiireke tekkis seoses selle valimiskampaaniaga ja sellega, et sotsiaaldemokraadid korraldasid riigikogus vastava arutelu. Täiesti tõenäoline on, et pärast valimisi unustatakse see jälle kolmeks ja pooleks aastaks ära ja siis ärgatakse taas järgmiste valimiste eel. Ma ei ole optimistlik, et mingi avalikkuse tähelepanu oleks tegelikult tekkinud.

•• Erakonnad rabelevad raha pärast, aga kas raha kujundab valimistulemuse?

1995. aastast on toimunud erakondade vahel võidujooks, kes suudab osta rohkem ja toredamat reklaami. Nüüd aga toimub erakondade seas protsess, et kallist tele- ja muud reklaami vähendatakse, kuna rahakott ei kanna. Võib-olla on ka mõnedel poliitikutel kogemus, et vanad suhteliselt lihtsameelsed telereklaamid arvatavasti intelligentsema valija puhul ei tööta või isegi häälestavad enda vastu, sest eesti rahvas eriti kannata, kui midagi tehakse mõõdutundetult.

Aga ma näitan teile üht tabelit, mis on võetud riigikogu koduleheküljelt. Seal oli arvutus, kui palju kulutas erakond 2007. aastal keskeltläbi valimisteks. Ma ei ütleks, et need on kindlasti õiged arvud, aga need on minimaalsed arvud, mis on deklareeritud.

•• Tähendab, te ei usu, et deklareeritud kulud on õiged?

Mina panen poole juurde, et saaks päriselt hinnata. Ja tuleb välja, et nende andmete järgi kulutas kõige rohkem ühe koha eest Rahvaliit ja sai suhteliselt tühise tulemuse. Rohelistega enam-vähem ühepalju. Rohelised kulutasid ühele kohale enam kui viis korda vähem. Teised kulutasid üle kahe korra vähem kui Rahvaliit. Seega, lineaarset seost kulutatud rahasumma ja saavutatud kohtade vahel päris kindlasti ei ole. Põhimõtteliselt on võimalik kampaaniat teha ka peaaegu raha kulutamata. Ja need on olnud võidukad kampaaniad. Kui ma kuulusin Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Erakonda, siis 1992. aasta kampaania oli praeguses mõttes kerjuste kampaania. Me ei saanud ka riigikogus väga palju kohti, aga kogemuse ma sain. Ja seda kirjutavad kõik poliitikateoreetikud, et elavate inimeste ukselt uksele vestlemas käimisega on saavutatud palju paremaid valimistulemusi kui üleriigilistes kanalites reklaamide ostmisega.

•• Olen ka kuulnud poliitikavälistelt inimestelt küsimust, miks peaks erakonnad võtma raha firmadelt, elagu parem liikmemaksudest. Kuidas te sellele vastaksite?

Kui me vaatame, kuidas elasid erakonnad enne sõda Eestis, siis selgub, et erakondadel oli üldjuhul kolm sissetulekuallikat. Erakonnal olid liikmemaksud, tavaliselt andis erakond välja oma ajalehte, mis ime-ime, töötas kasumiga. Ta töötas kasumiga, sest kaastööd tulid kätte praktiliselt tasuta. Ja kolmandaks, koguti annetusi rikastelt inimestelt. Riigi käest ei saadud sentigi. Tänapäeval võime teha arvutuse. Kui me arvestame, kui palju on kampaaniale raha vaja, jagame selle liikmete arvuga ja katsume saada ettekujutuse, missugune oleks annetus, siis see tuleks tõenäoliselt nii suur, et see ei ole mõeldav. Ma olen rääkinud ikka seda, mida olen kuulnud enamikult Lääne-Euroopa erakonna-inimestelt. Nemad ütlevad, et mõistlik liikmemaks on umbes nii suur kui erakonna kulud sellesama oma liikmega suhtlemiseks. Järgmiseks oleks hea, kui ta kataks osa erakonna majandamiskuludest – kuskil on ju köetud tuba, kus käivad erakonna aktivistid koos. Aga paistab küll, et liikmemaksudest ei suuda ükski erakond ülal pidada bürood ja palgalist personali. Sellega ei ole keegi hakkama saanud. Viimasel ajal on siin ja seal juttu olnud, et kas oleks võimalik, et erakonna aktiivsed toetajad maksaksid erakonnale toetuseks ühe protsendi oma sissetulekutest. Minu arust on see täiesti tõsiseltvõetav idee. Siin on mingi analoogia kirikute liikmemaksuga, aga Eesti inimesed maksavad ka kirikutele üksjagu kehvasti. Ent see erakond, kus ma olin aktiivne, suples ühel neist rammusatest aastatest niivõrd raha sees, et liikmemaks kaotati üldse ära. Liikmemaksu kogumine on kogujate seisukohalt üks hirmus tüütu tegevus. See on nagu sea pügamine: palju kisa, vähe villa. Kisa suurt ei ole, aga villa on küll vähe.

Aga ma pakuksin teile prognoosi, et kui eraannetused ei taastu ja riigitoetus peaks vähenema, siis liikmemaksudel hakkab olema majanduslik tähtsus.

•• Kuidas me peaksime erakondade rahastamise süsteemi korraldama? Kas meil oleks vaja kampaaniakulude piiranguid, eetrimahu piiranguid või paremat kontrolli esitatud aruannete üle? Või pole meil üldse midagi vaja?

Viimane vastus on ilmselt eitav, sest juba see fakt, et te minuga sel teemal intervjuud teete, on märk, et mingi rahulolematus on olemas. Ja see rahulolematus on kindlasti laiem kui teie ja mina. Erakond peab andma oma kulude ja tulude aruande kuhugi komisjoni. Nemad kirjutavad selle ilusti üles ja panevad internetti. Kuid sellest momendist peale, kuid ta jõuab meie silme alla, on annetuse kulutamisest möödas kolmveerand aastat kuni aasta. Erakond  teatab, et ta sai sellelt annetajalt 20 000 krooni ja kulutas selle näiteks Eesti Päevalehest reklaami ostmisele, ehkki raske on kindlaks teha, millele see täpselt läks. Mida see komisjoni ametnik selle arvuga teeb? Komisjoni ametnikel puudub nii võimalus kui ka vajadus minna annetaja juurde küsima: kas sa ikka annetasid, äkki sa valetad? Neil puudub ka võimalus ja vajadus minna lehe juurde küsima, kas see vastab ikka tõele, et te müüsite reklaami. Komisjon võib pöörduda prokuratuuri poole, et kallis prokuratuur, vaadake, ega siin ei ole tegemist kuriteoga. Tagantjärele sellistes asjades kuriteo tabamine on peaaegu võimatu. See on sama probleem, miks altkäemakse ei avastata. Altkäemakse avastatakse ainult niimoodi, et altkäemaksu võtja puhul teab terve maailm, et ta võtab ja on muutunud hooletuks. Mõte, et keegi tagantjärele suudaks annetusi kontrollida, on loll mõte, mis on mõeldud ainult inimeste lollitamiseks.

•• Aga mida siis teha?

Mõistlikum on korraldada asjad niimoodi, et asjasse puutuvad annetajad ja kulutajad – et neil tekiks võimalikult vähe ahvatlusi midagi valetada või varjata. Umbes 2000. aasta paiku olid kõik erakonnad kohustatud pidama netilehekülge, kus rahaasjad pidid kajastuma väga lühikese aja jooksul, minu mälu järgi oli see valimiskampaania ajal nädal ja valimiskampaaniate vahel mitte rohkem kui kuu. Ma ei ütle, et sellel perioodil väga palju võltsimisi avastati ja avastajaks oli konkurendi kade silm või ajakirjaniku uuriv silm. Aga üldiselt see mõjus distsiplineerivalt.  

•• Kuidas see varjamine siis käia võib?

Tegelikkuses käivad need asjad nii, et peale suurannetajate on väikesed ja keskmised annetajad. Kujutame ette, et mina olen poliitik ja mul on valimiskampaanias vaja teha üks trükis ja mul ei ole raha. Minu koolivennal on firma ja tema hea meelega toetaks mind oma tegevuses. Mina siis lähen ja ütlen, et mul on vaja 20 000–30 000 krooni, tee mulle annetus. Ta ütleb: ma ei saa sulle annetust teha. See on maru keeruline. Ma ei saa dividende välja võtta, meie omanike koosolek on millalgi aasta pärast, see jääb sulle hiljaks. Teeme seda nii, et sina tood mulle arveid 20 000–30 000 krooni eest ja mina maksan need arved sul kinni. See ei lähe mingisugusesse aruandesse. Raamatupidamises näidatud kuluartiklid siis võltsitakse. Kui mina viin talle arved, siis ei kirjuta me sinna peale „valimistrükise trükkimine”, kirjutame hoopis „remondikulu”. Riik ei tea, statistika ei näe. Kui loll seadus ei oleks surunud seda põranda alla, siis poleks ka midagi amoraalset olnud – üks osaleb poliitikas, teine toetab teda rahaga, täiesti normaalne nähtus. Niisuguse situatsiooni saime pärast 2003. aasta juriidiliste isikute kõikide annetuste ärakeelamist, surusime selle põranda alla.

Minult on ka riigikogus küsitud, kas ma oskan hinnata, kui suur on sellise raha osa, aga ma päris hästi ei oska hinnata. Aga arvan tõsiselt, et seda sorti käitumist võiks olla veerand kuni kolmandik.

•• Mäletan ka üht tütarlast, kes tegi suure kampaania, tema telereklaame, kus ta lasi nooli, näidati isegi Euronewsis.

Ahjaa, see oli see tütarlaps, kes pärast kloostrisse läks.

•• Ja pärast deklareeriti, et tema valimiskulu oli natuke üle 20 000 krooni. On meil selliste juhtumite vastu rohtu?

Nõukogude ajast pärit kogemuse pinnal võin öelda, et katsuge mitte suruda asju põranda alla. Põrandaaluse salaviinaga näiteks on palju hullem asju ajada kui ametlikult lubatud viinaga. Nii et kui on valida, kas viinapoed on kauem lahti või tuleb turule põrandaalust salaviina, siis mina pooldan esimest varianti. Ega ta joomata ei jää. Kui te tahate selle teemaga tegeleda, siis mina näiteks soovitaksin sellist valdkonda. Praegu on riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise komisjoni kodulehel üleval erakondade ja valimisliitude aruanded 2009. aasta kohalike valimiste kohta. Siin on karjuvad vastuolud. Kõik minu tuttavad eksperdid väidavad, et erakondadele on kohalikud valimised kallimad kui riigikogu valimised. Selle aruande järgi aga tuleb välja, et erakonnad on kohalikele valimistele kulutanud oluliselt vähem. Ja kõikvõimalike valimisliitude ja üksikkandidaatide puhul tuleb välja, et need pole praktiliselt üldse kulutanud. Seda sorti ametlike andmete väärtus on mõnitav. See alandab demokraatia kvaliteeti, kui on silmanähtav, et see ei saa nii olla.

•• Üks võimalus rahamaailma mõju kontrollida on ka valimisreklaami piirangud. Hiljaaegu algas ametlik aktiivse valimisagitatsiooni periood, aga samal ajal võeti maha poliitilise tänavareklaami plakatid. Kas majaseintel hiigelnägude ärakeelamise tõttu jääb mingi osa rahast põletamata?

2003. aasta valimiskampaania käigus ületas valimisplakatite hulk meie linnades mingisuguse hea maitse piiri. Selles mõttes oli meie armas pealinn Tallinn küllalt sarnane mingi Kolmanda Maailma riigiga, kus rahva taluvus sellise piltide ülespaneku suhtes on tunduvalt suurem kui meil. See ei olnud põhjamaa, see ei olnud Eesti. Aga keelamine ei ole maailmas võimalik. Keelata ei saa asju, mida inimesed ei ole nõus vabatahtlikult tegemata jätma. Selle üks tagajärg on K-kohukese skandaal. Otsingute osas mindi ruutmeetrite poole, kuid nüüd on otsingud viinud meid mitte ruutmeetrite, vaid ajani (vahetult valimiseelsel ajal plakateid kasutada ei saa – toim). Kuid olukord on vist erakondadele üksjagu vastuvõetavam, kui ta oli varem. Tõenäoliselt oleks hiidplakatite aeg hakanud lõppema ka nii ehk nii, sest nad on  kallid ja nende suhteline kasutegur on väike.

•• Kas poliitikud muretsevad liiga palju tuntuse ja liiga vähe usaldusväärsuse pärast?

Meil otsustati 1992. aasta kevadel valimissüsteemi tegemisel kompromisside tulemusel nii, et me mitte ei anna häält nimekirja poolt, vaid ühe konkreetse kandidaadi poolt nimekirjas. Sellel on olnud olulised tulemused. Kui te vaatate Soomet, Rootsit ja Norrat, siis seal on kandidaadid üldjuhul need, keda võiks nimetada professionaalseteks poliitikuteks.

Kuskil 20–25 eluaasta vahel on nad erakonnaga ühinenud, noorteorganisatsiooniga jõudnud tegeleda, lõpuks jõudnud parlamendiliikmeks saada. Selleks, et nende hulka saada, pidi alustama umbes 20-aastaselt. Ei ole võimalik, et keegi teine hüppaks nende hulka muult elu-alalt. Meil läks teistmoodi. Meil mitte ainult ei ole võimalik hüpata, vaid erakonnad on huvitatud, et värvata inimesi, kes on oma nime teinud tuttavaks teistel elualadel. Kui Soomes või Rootsis peab noor kandidaat oma nime tuntuselt võistlema teiste oma ea- ja karjäärikaaslastega mitte rahva ees, vaid erakonna sees, et ta saaks nimekirjas kõrgemale kohale, siis Eesti kandidaat, kellel ei ole üldrahvalikku tuntust, peab jubedalt võistlema temast lootusetult eespool olevate inimestega. Selleks on viimastel aastatel kasutusele võetud meeleheitlikke pingutusi. Küll keegi uisutab, küll keegi laulab, küll keegi tantsib. Mul hakkab nendest hale, aga ma saan neist aru. Sa võid olla tubli ja töökas inimene, kes on teinud 15 aastat poliitikatööd ja seda 20 tundi ööpäevas. Aga kui sa pead kandideerima ühes valimisringkonnas inimesega, kes on erakanali meelelahutussaate juht, siis see on peaaegu lootusetu olukord, et sa võiksid teda võita. Olgem selles küsimuses natukene andestavamad.

Eluloolist

Jüri Adams

poliitikategelane

•• Sündinud 22.11.1947

•• Õppinud Moskva riiklikus ülikoolis matemaatikat ja Tartu riiklikus ülikoolis inglise filoloogiat.

•• 1988. aastal Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) üks asutajaid

•• 1990–1992 Eesti Kongressi aseesimees

•• 1991–1992 Põhiseaduse Assamblee liige, üks peamisi põhiseaduse koostajaid

•• 1992–94 ja 1995–2003 riigikogu liige

1994–1995 Eesti Vabariigi justiitsminister

•• Isamaa ja Res Publica Liidu liige