JÜRI ADAMS: Valimisliidud pärast riigikohtu otsust
Enneolematu kiidukoor. See on täiesti enneolematu nähtus, millele mina küll ei tea meil midagi analoogilist viimase 150 aasta jooksul. Meil on ju olnud tavaks, et kiiduväärsetele ja õnnestunud ettevõtmistele on tavaliseks reaktsiooniks vaikimine, vahel harva ka justkui möödaminnes mühatades nimetamine, et, näe, too asi ei läinudki just kõige halvemini. Aga kiitmine – mida peaks see tähendama?
Kas peaks oletama, et riigikohtu otsuse kiitjate nimedena on välja joonistumas mingi üldisem, erakondadeülene, demokraatia põhiväärtuste kaitsjate leer?
Kas võiks oletada, et teinekord tõstavad nad oma autoriteetse hääle juba siis, kui mõni analoogiline küsimus on alles riigikogu arutamise tasandil?
Eks oli seekordki nii, et põhilised argumendid öeldi välja juba riigikogus. Või on ka järgmine kord vaja, et asjasse sekkuks õiguskantsler, et siis teatud hilinemisega käivituks “demokraatlik rinne õiguskantsleri toetuseks”?
Ühinedes domineeriva kiitusega tahaksin väga kiiduväärsena nimetada seda, et riigikohtu esimees Lõhmus on ajakirjanduses kohtuotsust selgitanud nii artiklina (16. juuli Eesti Päevalehes) kui intervjuudes. Kahju, et samamoodi ei ole arvamust avaldanud ega selgitust jaganud teised otsustamises osalenud riigikohtu liikmed.
Vastupidise suuna esindajatest on olnud silmapaistvam 24. juuli SL Õhtulehe kirjutis “Suveaja õigusteadus”, kus on sõbralikult kaasautoriteks Igor Gräzin ja Ando Leps, mõlemad tiitliga “Eesti riigile truudust vandunud õigusdoktor”. Mida sellest arvata? Sellest alates kui maailm tunneb “õigusdoktori” tiitlit, ei ole küll ükski diktaator veel võimule tulnud, ilma et seda ei oleks aktiivselt toetanud mõni õigusdoktor.
Etteheide presidendile. Riigikohtu otsus oli paratamatult ka etteheide presidendile, kes mõni aeg tagasi kuulutas välja nüüdseks põhiseadusevastaseks tunnistatud seaduse. Argumendid, mida esitas õiguskantsler ning arvestas riigikohus, olid ju presidendi kantselei õigusosakonnale õigeaegselt esitatud ja teada.
Paraku ei ole Eesti avalikkus saanud mingit teavet selle kohta, kas ja kuidas president ja tema nõuandjad küsimust kaalusid, kas – nagu nõukogude aja traditsioonina tavaline – oli lähtekohaks poliitiline oportunism, või – nagu on praegu Euroopas kombeks – võetakse arvesse ka inim- ja kodanikuõiguste teooriat. Kui tulemuseks oleks presidendipoliitika kaldumine oportunismist põhimõtetepõhisema poole, oleks tegu väga paljulubava arenguga.
Nn valimisliitude küsimus jääb tõenäoliselt veel pikemaks ajaks päevakorrale ning võib kaasa tuua presidendi poolseid seaduse mitteväljakuulutamisi ning uusi põhiseaduslikkuse järelvalve kohtuprotsesse, kuna praeguseks teadaolevalt on KeRe valitsuskoalitsioon otsustanud jätkata riigikohtu poolt hukkamõistetud teel.
Erinevalt valitsuskoalitsiooni juhtkõnelejatest võtaksin ma täiesti tõsiselt Jaak Alliku artiklis (23. juuli Postimees) sisaldunud hoiatust, et kui valitsuskoalitsioon ei võta riigikohtu otsust täies mahus täitmisele, siis ei jää uued kohtussemineku katsed tulemata.
