JÜRI ALLIK: Kas ülikoolireform on ennast õigustanud?
Kuid Bologna protsessi all mõeldakse ettevõtmisi, mis üritavad muuta Euroopa riikide kõrgharidussüsteemi omavahel paremini võrreldavaks. Bologna deklaratsioon, millele Euroopa haridusministrid 19. juunil 1999 alla kirjutasid, räägib peamiselt ühtse Euroopa kõrgharidusruumi kujundamise vajadusest, mis oleks konkurentsivõimeline ülejäänud maailmaga (mõeldes muidugi USA-d). Tegelikult ei räägi Bologna deklaratsioon mitte midagi 3 + 2-st. Seal on vaid öeldud, et esimene ülikooliaste (meil bakalaureuseõpe), mis kestab minimaalselt kolm aastat, on teise astme (magistri- või doktoriõpe) eeldus ja annab vajaliku kvalifikatsiooni, et pääseda Euroopa tööturule.
Neid kriteeriume arvestades vastas Eestis enne 3 + 2-reformi kehtinud 4 + 2-süsteem täielikult nii Bolgna protsessi sõnale kui ka vaimule: esimene aste oli pikem minimaalselt vajalikust kolmest aastast, bakalaureuseõpe oli magistrantuuri astumise eeldus ja bakalaureusekraad andis võimaluse astuda tööturule. Hoopis 3 + 2-süsteemil on Bologna protsessi eesmärkideni jõudmisega rohkem probleeme. Kuigi esimese astme kestus lühenes kolmele aastale, ei taga see enamikul erialadel kvalifikatsiooni, mis lubaks edukalt tööturul konkureerida. Kõigile on ju selge, et kolme aastaga ei õnnestu õppida arstiks, õpetajaks, juristiks või psühholoogiks.
Kas 3 + 2-reform on ennast õigustanud? Kõigepealt tuleks vaadata, mis olid reformi algsed eesmärgid. Riik oli kindlasti huvitatud oma hariduskulude vähendamisest, mis nüüd masu ajal võib tunduda ettenägeliku sammuna. Kuna 3 + 2 on aasta võrra lühem kui 4 + 2, siis saab siin kokku hoida ühe õppeaasta riikliku koolitustellimuse. Teine oluline kokkuhoid õnnestus saavutada magistriõppe vähendamisega. Ülikoolid meelitati 3 + 2-reformi teele kinnitustega, et riik finantseerib 75% bakalaureuseastme lõpetanute jätkamist magistriõppes. Tegelik suhtarv bakalaureuse- ja magistriõppe riikliku koolitustellimuse vahel on tunduvalt väiksem, mis tähendab, et tasulise õppe kaudu voolab igal aastal ülikooliharidusse hulk lisaraha.
Lisaks ilmsetele ja peamiselt rahaga seotud eesmärkidele oli 3 + 2-reformil ka mõni varjatum eesmärk. Näiteks lootsid avalik-õiguslikud ülikoolid naiivselt, et nad saavad reformiga paremini hakkama kui erakõrgkoolid. Arvestades mitme eraõppeasutuse kadumist või allaneelamist avalik-õiguslike ülikoolide poolt, võiks paista, et vähemalt see eesmärk õnnestus täita päris hästi. Tegelikult ei käinud 3 + 2-õppekavade täitmine eraülikoolidel üle jõu, peamised põhjused olid ülikooliseaduse muudatused, mis seadsid ülikoolide tegevusele rangemad nõuded.
Rahaline võit riigile
Milline on 3 + 2-reformi mõju? Reformi kavandades võimalikku mõju või tagajärgi (kui kõige lihtsamad välja arvata) tegelikult ei hinnatud. Ma ei ole ka kuulnud, et keegi oleks üritanud tagantjärele kirjeldada, mis on olnud 3 + 2-reformi tagajärjed. Ausalt öeldes pole ma kindel, kas Eestis üldse on olemas selline oskusteave, kuidas hinnata seda tüüpi reformi mõju. Näiteks pole kuigi lihtne hinnata, kuidas mõjub Eesti teadusele teadusmagistri kraadi kaotamine. Ühelt poolt on ilmselt hea, et alles jäi vaid doktorikraad, sest lahjema teaduskraadi alt võis tulla ka lahjemat teadust. Teisalt tekitab teadusmagistri kadumine probleeme, sest teadust korraldavad seadused ei tunnista seda, et teadusse võib anda panuse inimene (näiteks doktorant), kellel puudub doktori-kraad. Ettenägelikum oleks olnud koos 3 + 2-reformiga anda ka doktorantidele vajalikud sotsiaalsed tagatised, mis neil praegu puuduvad. Näiteks mõistlik oleks, nii nagu seda praegu ministeeriumis kavandatakse, sõlmida iga doktorandiga tööleping ja maksta talle palka, mis laiendaks talle kõik tervise- ja sotsiaalkindlustuse (pension, töötus-, ravikindlustus jne) liigid.
Kuid mõnda 3 + 2-reformi mõju võib märgata ka spetsiaalse analüüsita. Õppekavade reform oli kavandatud selliselt, nagu ei tekitaks 4 + 2-õppekavadelt 3 + 2-õppekavadele üleminek mingeid lisakulusid. Uute õppekavade väljatöötamine ja ülemineku ajal kahe erineva õppekava käigus hoidmine nõudis lisatööd, mis tuli eelkõige õppejõududel ja instituutidel sisuliselt oma taskust kinni maksta. Ühesõnaga on 3 + 2-reform õpikunäide, kuidas ei tohiks muutusi kavandada ja läbi viia.
Reformi sisulist mõju hinnates tuleb aga olla ettevaatlik. Midagi väga katastroofilist pole veel juhtunud. Ülikoolid püsivad endiselt paigal, võtavad vastu üliõpilasi ja annavad välja diplomeid. Kõigi märkide järgi pole Eesti teadusel, mida tehakse põhiliselt ülikoolides, veel kunagi nii hästi läinud kui paaril viimasel aastal. Samuti on oluliselt kasvanud üliõpilaste mobiilsus: mitte kunagi varem pole nii palju Eesti üliõpilasi siirdunud kas või üheks semestriks välismaale õppima ja meile mujalt maailmast õppima tulevate üliõpilaste arv pole samuti vähenenud.
Pole kahtlust, et 3 + 2-ks reformitud magistri teadmised ja erialased oskused on väiksemad kui varasemal 4 + 2-teadusmagistril. Ilmselt on erialati lahknevusi, kuid vähemalt tippude puhul ei tundu õpinguaja lühenemine märgatavat kahju tekitavat. Pigem vastupidi: väga targad ja andekad üliõpilased jõuavad kiiremini doktorantuuri ja pärisellu või teadusse. Kuid kas üldisel kvalifikatsiooni langusel on mingit kestvat mõju, see vajab pikemat jälgimist.
Kuigi 3 + 2-reform andis ilmselt riigile väikese rahalise võidu, pole ma üldse kindel, kas see reform oli sama edukas mõne kaugema ja Eesti jaoks palju olulisema strateegilise eesmärgi saavutamise huvides.
Andekatele pääs ülikooli
Näiteks üsna vähe on teada, kuidas mõjus 3 + 2-reform sotsiaalsele võrdsusele. Kas ülikooliharidus muutus kõigile võrdselt kättesaadavamaks sõltumata inimese või tema perekonna majanduslikust jõukusest? Ma ei ole kuulnud, et keegi oleks sellise analüüsi teinud, kuigi iga vastuvõetud seadus nõuab ka sotsiaalsete tagajärgede hindamist. Minu natuke sotsiaalteadustes haritud kõhutunne ütleb küll, et hariduse võrdne kättesaadavus 3 + 2-reformiga pigem vähenes. Nagu ikka poolpimesi tehtud sotsiaalsete muudatuste puhul, muutus jõukama ühiskonnakihi juurdepääs haridusele veelgi hõlpsamaks ja vaesemal seltskonnal veidi raskemaks. Kokkuvõttes tähendab see aga, et mõni andekas inimene peab õppimise asemel enda ja pere toitmiseks leiba teenima madalamalt kvalifitseeritud tööga.
Need poliitikud, kes üritavad olla rahvusfundamentalistidele meelepärased sellega, et kavandavad keeleseadust, mis trahviks avalikus ruumis eesti keele valesti kasutamise eest, aitaksid pikas perspektiivis eesti keele säilimisele rohkem kaasa sellega, kui viiksid riigikogust läbi seaduse, mis teeb lihtsamaks iga andeka noore Eesti inimese ülikooli pääsemise. Kõige lihtsam oleks suurendada riiklikku koolitustellimust, et õppimisvõimalus tekiks ka neile, kes praegu peavad lootma omafinantseeringule – kuid see nõuaks suurt poliitilist tahet. Kuna pole kindel, et sellest võidaksid enam need, kes kannatavad majandusliku puuduse all, siis tuleks mõelda muudele võtetele, mis suurendaksid hariduse võrdset kätesaadavust (näiteks stipendiumid ja positiivne diskrimineerimine). Isegi kahtlejale peaks olema selge, et rahvusülikool on eesti keele säilimise parim võimalik garantii.
Järsku võiksid valijad märku anda, et nad eelistavad poliitikuid, kes mõtleksid järgmise kõrgharidusreformi puhul eelkõige sellele, mis teeb juurdepääsu ülikooliharidusele võrdsemaks ja annab suuremale hulgale inimestele kaasa ülikoolidiplomiga kaasas käiva kindlustuspoliisi. On ju hästi teada, et ülikooliharidusega inimesed on keskeltläbi kõhnemad, õnnelikumad, saavad paremat palka ja elavad kauem.
