Antropoloogid eesotsas Franz Boasi (1858–1942) ja Cora du Bois’ga (1903–1991) olid aga veendunud, et ka inimese iseloom sõltub peamiselt kultuurist, milles ta üles kasvab: inimene on seda nägu, milline on teda ümbritsev kultuur. Näiteks du Bois oli arvamusel, et Alori saarte elanikele iseloomulik vaenulikkus ja tigedus pärineb nende lapsepõlvest, kuna see ühiskond jätab lapsed emaarmastuseta. Lapsi kasvatavad õelad tädid, kes kohtlevad neid karmilt. Pärast N Liidu lagunemist tundis mõnigi lääne psühhiaater siirast muret, et utoopiline uue inimese loomise plaan võis teostada pahupidi kujul: kõik totalitaarses riigis üles kasvanud inimesed on traumeeritud ja kannatavad suuremal või vähemal määral psüühikahäirete all.

Iseloom sõltub kultuurist

Pole mingit kahtlust, et paljud inimese harjumused, oskused ja kombed on elu jooksul omandatud. Eestlased ei söö kuigi sageli madusid ega rotte, kuid Koreas kuuluvad need delikatesside nimekirja. Vanemate eeskuju võib olla nakkav ja näiteks see, kas inimene sülitab põrandale, sõltub kodusest kasvatusest. Hiinas on süljekausid suurtel vastuvõttudel hädavajalik tarbeese, sest sülitamine kuulub isegi eliidi hulgas hea tooni juurde. Veel sada aastat tagasi olid ka Viinis süljekausid sama levinud kui prügikorvid tänapäeval. Nende puudumisel sülitasid härrasmehed, teiste seas psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freud, aga otse põrandale. Seegi, kas noor inimene on 18. eluaastaks läbi lugenud Prousti “Kadunud aja otsingul”, sõltub lisaks huvile suurel määral ka sellest, mida sisaldab kodune raamaturiiul.

Valitseva arvamuse kohaselt jätab kasvatus ja kodune miljöö peale harjumuste ja kommete sügava jälje ka iseloomu. Kuid 1995. aastal ilmus ühes mõjukamas psühholoogiaajakirjas Psychological Review artikkel, mis algab sõnadega: “Kas vanemad avaldavad oma lapse iseloomule olulist ja kestvat mõju?” Artikkel otsib pealkirjas esitatud küsimusele vastust ja jõuab järeldusele: ei avalda! Psühholoogide seas põhjustas see vabakutselise psühholoogi kirjutatud artikkel väikese tormi, mis paisus suurde meediasse kolm aastat hiljem, kui ilmus Harrise raamat “The nurture assumption” (“Kasvatuse oletus: miks lapsed kujunevad sellisteks, nagu nad on”). Mõnes mõttes oli tegemist kõrvakiiluga psühholoogidele ja -terapeutidele, kes on kaljukindlalt veendunud, et näiteks inimesed, keda on lapsepõlves koheldud soojuse ja armastusega, saavad elus paremini hakkama kui need, kelle vastu vanemad on olnud karmid.

Psühholoogid püüdsid mõista kolme olulist tulemust, mis korduvad ühest uuringust teise.

Isiksuseomaduste püsivus

Paljud uuringud on näidanud, et isiksuseomadused on väga püsivad ja muutuvad vanuse lõikes vähe. Võiks ju näiteks arvata, et keskea kriis muudab inimesed (eriti mehed) keskmiselt närvilisemaks ja rahulolematumaks. Uuringud aga näitavad, et ka keskmise 30-aastase eesti mehe isiksuse profiil ei erine kuigi palju 60-aastase eesti mehe omast. Andmed näitavad, et isiksuseomadused muutuvad 12. kuni 100. eluaastani suhteliselt vähe, kuigi mõned väiksed nihked siiski toimuvad (näiteks vananedes muutuvad inimesed vähem avatuks ja mõnevõrra meelekindlamaks). Püsivad ei ole ainult vanusegruppide keskmised mõõdetud isiksuseomadused, vaid ka iga üksikisiku omadused läbi aastate. Psühholoogidel on õnnestunud lasta piisavalt suurel hulgal inimestel täita 30-aastase vahega ühte ja sama isiksuse küsimustikku. Selgub, et vaatamata pikale vahele on vastused väga sarnased: kes oli 25-aastaselt ekstravertne, on seda võrreldes teistega ka 55-aastaselt. Lisaks on selgunud, et vahepealsed elusündmused (nt haigus, lahutus, lähedase surm jne) muudavad isiksuseomadusi vähe.

Isiksuseomaduste päritavus

Kaksikute isiksuse-omaduste uurimine on näidanud, et ühemunakaksikud on omavahel oluliselt sarnasemad kui kahemunakaksikud. Kuna ühemunakaksikud on geneetiliselt identsed 100% ja kahemunakaksikud vaid 50% ulatuses, siis selle vahe põhjal võib välja arvutada, milline on geenide panus isiksuseomaduste kujunemisse. Arvutused näitavad, et 50–60% isiksuseomaduste muutuvusest põhjustavad geenid. Ülejäänu läheb mõõtmisvea ja ümbritseva keskkonna arvele. Samas on selgunud, et vähemalt üks osa keskkonnast ei avalda isiksuseomaduste kujunemisele peaaegu mingit mõju. Kui näiteks võrrelda ühemunakaksikuid, kes on kasvanud üles koos oma bioloogiliste vanematega, ja ühemunakaksikuid, kes on kasvanud lahus, siis selgub, et lahus kasvanud kaksikud on oma isiksuseomadustelt täpselt sama sarnased kui needki kaksikud, kes on jaganud ühesugust kasvatust, kogemusi ja keskkonda. Seega on koduse kasvatuse mõju isiksuseomadustele kas väga väike või puudub üldse.

Isiksuseomaduste universaalsus

Erinevalt Franz Boasi ja teiste antropoloogide arvamusest on uuringud näidanud, et isiksuseomadused sõltuvad kultuurist väga vähe. Tavad ja kombed võivad eri paikades olla erinevad, kuid põhiliste isiksuseseadumuste osas on inimkond väga ühetaoline. Igal pool on nii, et kui inimene kaldub tundma hirmu, siis on ta samal ajal ka teiste inimeste vastu vaenulik. Kuigi võib olla üksikuid kõrvalekaldeid, kehtib üldreegel, et jutukad inimesed on loomult pigem rõõmsa- kui kurvameelsed. See on ühtemoodi nii Koreas, Islandil kui ka Zimbabwes. Kuigi stereotüüpse kujutluse kohaselt peaksid eri rahvuste vahel olema suured erinevused, on need erinevused tegelikult suhteliselt väikesed.

Nende kolme leiu seletuseks esitasid Robert R. McCrae ja Paul T. Costa, kes töötavad USA rahvuslikus tervishoiuinstituudis, 1996. aastal teooria, mille kohaselt kultuur, kasvatus ja keskkond ei avalda isiksuseomaduste kujunemisele olulist mõju. Isiksuseomadused on olemuselt bioloogilised ning nende avaldumine sõltub aju närviringest, mida kontrollivad vanematelt päritud geenid.

Mida selle teadmisega teha?

Uudis, et kasvatus ja keskkond ei mõjuta isiksuse kujunemist, võib tekitada lootusetust – milleks siis üldse laste kasvatamisega vaeva näha, kui kõik jookseb tühja? Loomulikult ei tule kasvatamisest loobuda. Kasvatuse ja väliste mõjutuste suhtes on immuunsed ainult kõige üldisemad isiksuseomadused. See, kas laps omandab korraliku hariduse ja eluks tarvilikud harjumused, kuidas ta õpib lahendama kriitilisi olukordi, millised on tema huvid, hoiakud ja väärtushinnangud, sõltub endiselt suurel määral kodusest kasvatusest ja eeskujudest.

Uus teadmine seab vanemate ja pedagoogide ette senisest erinevad eesmärgid. Kuna inimese iseloomu pole võimalik kuigivõrd muuta, siis pole mõtet seda ka üritada. Kuid arendada saab seda, kuidas laps võiks oma loomupäraseid kalduvusi kõige otstarbekamalt väljendada ja elus toime tulla. Kuigi me ei suuda teha introverdist ekstraverti ega neurootikust emotsionaalselt tasakaalukat isikut, võime siiski õpetada oma neurootilisusega toimetulekut ja harjutada pingelistes olukordades tunnete ohjamist või üldse selliste olukordade vältimist. Mitte keskkond ja kasvatus ei kujunda isiksust, vaid inimene saab valida endale keskkonna, mis sobib tema isiksuseomadustega kõige paremini.

Jüri Allik, Tartu ülikooli psühholoogiaprofessor

Suveülikool on artikliseeria, kus eri valdkondi uurivad teadlased kirjutavad, mida on nende valdkonnas uut ja huvitavat. Varem samas seerias:

Jaan Sootak (13.7): “Sünd ja surm kui kokkulepe”

Martin Ehala (16.7): “Kelle keel, selle voli”

Tõnu Viik (23.7.): “Mis on õnn?”