Juri Andruhhovitš: künism on Ukrainas tagasi
Kuidas te kirjeldaksite praegust Ukraina ühiskonda enne riigile neljanda presidendi valimist, mis toimub homme?
2004. aasta oranži revolutsiooni ajal tundus mulle, et Ukraina astus üle läve, kus me tõestasime, et meil on õigus ennast pidada nüüdisaegseks Euroopa rahvuseks, kes suutis kaitsta oma õigusi, õigust demokraatiale. See oli punkt, kus tundus, et enam ei ole tagasiteed Nõukogude-aegsete standardite juurde. Aga juhtus nii, et need ühiskondlikud, demokraatlikud struktuurid, mis siis Ukrainas loodi, on viie aasta jooksul degradeerunud. Ühiskonna eneseteadvus on kogu selle aja degradeerunud. Jälle ilmusid poliitilised tehnoloogiad, mille kohta ma 2004. aastal arvasin, et nendega on kõik. Siis me ju näitasime Maidanil, et ei saa eirata ühiskonna tahet. Selgus, et aastatega need saavutused kaotati. Ukrainas on tagasi sügav usaldamatus, künism. Ühiskondliku solidaarsuse puudumine on peamine põhjus, miks me oleme tagasi libisemas post-Nõukogude mõjuala suunas. Ja täitsa võimalik, et see ei ole veel lõpp, me võime veel sügavamalt porri vajuda.
Praegu on mul enne presidendivalimiste teist vooru enesetunne hoopis teine kui siis (2004. aasta detsembris – J. P.) enne valimiste teist vooru, sest siis oli mu ees selge valik hea ja halva vahel. Nüüd on minu ees kaks halba valikut (homses teises voorus kandideerivad Julia Tõmošenko ja Viktor Janukovitš – J. P.). Ma ütleks, et see on alatu valik, kui peab kaaluma, kumb kahest halvast on vähem halb.
See kõlab kuidagi skisofreeniliselt, et Ukrainas kõik kordavad pidevalt – isegi paljud inimesed Donetskis –, et valimiste teises voorus on valida kahe halva vahel. Ometi on need ju praegu kaks kõige populaarsemat poliitikut Ukrainas. Kuidas nii on läinud?
Ma olen teiega nõus. Kõikidest ebapopulaarsetest kandidaatidest on nemad lihtsalt kõige vähem ebapopulaarsed. Viimased viis aastat näitasid kõik küsitlused, et need kaks poliitikut on kõige populaarsemad. Kui te iga päev kuulete, et Juštšenko reiting on kaks protsenti, Janukovitšil 30 millegagi ja Tõmošenkol 20 millegagi, siis te hakkate ise ka justkui pimesi selle tendentsi voolus liikuma. See on valija inertsus ja see töötas. Ukrainas on ikkagi liiga nõrgad kodanikuühiskonna instinktid. Objektiivsed asjaolud mängivad ka muidugi rolli. Janukovitš on väljund sellele osale Ukraina elanikele, kes ei võtnud omaks Ukraina rahvuslikku ideed, ei võtnud omaks lahkulöömist NSV Liidu pärandist. Sellest ka tagajärjed, et pool riigist tahab endiselt rääkida vene keeles, orienteerub põhiliselt Moskvale. Janukovitš on neile selle kõige garant. Aga kui isegi Donetskis räägitakse, et see on valik kahe halva vahel, siis see tähendab ka, et seal on midagi liikuma hakanud. See on Donetski jaoks suur progress, kuigi teises voorus saab Janukovitš seal nagunii oma 90 protsenti toetust.
Ja on teine pool Ukrainast, kellele on iseseisvus väga tähtis ning kes tahab Ukrainat näha sõltumatuna Venemaast, Euroopa riigina. Nende seas on muide väga palju eri rühmi. Näiteks Kiiev, mis on enamuses selle teise arengu poolt, aga seejuures räägib põhiliselt vene keelt. Nii et keel tegelikult ei ole peamine asi, mis kahte leeri Ukrainas eraldab. Palju olulisem on maailmavaade, suhtumine NSV Liitu ja Ukraina vabadusliikumisse ning tulevikku – kas Euroopa-vektor või siis Venemaa-Kasahstan-Valgevene.
Viis aastat tagasi sai öelda, et Viktor Juštšenko on Ukraina rahva moraalne liider. Kes on nüüd moraalne liider, kas sellist liidrit üldse on olemas?
Juštšenko maksis muidugi väga ränka hinda moraalseks liidriks olemise eest. Ta ei hinnanud oma tegevust reaalselt selles mõttes, kuidas inimesed teda hindama hakkavad. Moraalse liidri roll on praegu väga raske küsimus. Mina ei nimeta ühtegi nime. Poliitikute hulgas ei ole sellist. Kui vaadata laiemalt, üldse intellektuaalide, kultuuritegelaste hulgas, siis võiks ju nimetada mõned nimed, aga need on inimesed, kellest teab vaid mõni protsent. Nad võivad olla väga moraalsed, aga nad ei saa olla rahva moraalsed liidrid, kui rahvas neid ei tea.
Millised viimase viie aasta jooksul toimunud muutused Ukrainas on teile endale kõige tähtsamad?
Mina elasin need viis aastat suurepäraselt, ma olin kõige õnnelikum inimene. Aga ma olen ka individualist, ma ei sõltu kuidagi riigist. Veedan palju aega välismaal. Mulle meeldis justkui kõik, aga ei meeldinud, kuidas kõik arenes, kuidas rahva meeleolud muutusid. Mulle ei meeldinud paljud asjad, mida president tegi, see, et tal ei tulnud paljudest asjadest midagi välja. Ta täitis minu ootusi, ütleme, et 15 protsendi ulatuses. Ma arvan, et seda on tegelikult palju. Aga kui konkreetselt võtta, siis mul oli kogu aeg arusaamine, et ma elan vabas riigis. See on paradoksaalne, sest ühest küljest on riik väga korrumpeerunud, aga ta on vaba.
Paradoksaalne selles mõttes, et sõnavabadust tekkis rohkem, aga samal ajal tekkis rohkem ka korruptsiooni?
Jah, kuigi tegelikkuses on see veidi kvaasi-sõnavabadus. See eksisteerib Ukrainas seni, kuni võim ei ole heterogeenne, kuni see on eri kätes. Vabadus on Ukrainas veel väga õrn. Ma muide võtan vabaduse märgina ka seda, et teie Euroopast saate vabalt meie juurde sõita, aga meie ei saa – te nõuate viisat. (Juštšenko kehtestas pärast oranži revolutsiooni Euroopa Liidu kodanikele ühepoolse viisavabaduse – J. P.) Võtan seda kui mingit moraalset eelist, me teeme justkui hea tahte žesti.
Nagu ma olen mõistnud, ei saa Ukrainas paljud aru, miks riik ei nõua Euroopa Liidu kodanikelt viisasid.
Jah, paljud on idee vastu, et Ukraina ei nõua EL-i kodanikelt viisasid. See on praegu äärmiselt ebapopulaarne idee. Just tuli uudis, et Regioonide Partei hakkab Janukovitši võidu korral taotlema selle muutmist. See on muidugi puhas populism enne valimisi.
Mis mulle veel meeldis viimase viie aasta jooksul? Näiteks, et oli palju igasuguseid kultuurialaseid algatusi, rahvusvahelisi koostööprojekte. Avatust välismaaga on Ukraina ühiskonnale igal tasemel väga vaja. Ma suhtun positiivselt kogu sellesse üsna jõulisse ajaloolisse diskussiooni, mille Juštšenko algatas. Kõik need avalikustamised Bandera (Lääne-Ukraina iseseisvumisliikumise juht), UPA (Ukraina vastupanuarmee), holodomori (näljahäda Ida-Ukrainas 1930-ndate algul) kohta – kunagi ju pidi nendega alustama, nende üle vaidlema hakkama. Kõige parem olnuks muidugi, kui seda oleks tehtud kohe 1991. aastal, aga tollane president (Leonid Kravtšuk) ei soovinud sellega tegelda. Järgmine president (Leonid Kutšma) veelgi vähem. Nüüd pidi Juštšenko sellega tegelema ajal, kui väga palju võimalusi oli juba käest lastud.
Kas te olete nõus ajakirjas The Economist esitatud väitega: Juštšenko viga oli selles, et ta pööras liiga palju tähelepanu ajalooasjadele ning unustas selle kõrvalt majandusreformidega tegelemise?
See on väga pinnapealne lähenemine, sest pärast esimest ametiaastat kaotas ta majandusküsimustega tegelemiseks kõik hoovad. Need läksid põhiseaduse muudatustega peaministri kompetentsi ja peaminister ei allunud enam presidendile. Minu meelest oli Ukraina majanduses kõige parem see lühike aeg, kus peaministriks oli just Juštšenko inimene Juri Jehhanurov (neli kuud 2005. aasta lõpus – J. P.). Ma väidan seda sellepärast, et vähemalt nii räägivad minu väikese ja keskmise äriga tegelevad tuttavad, mitte mingid oligarhid. Nemad räägivad siiamaani, et see oli ainuke aeg, kui sai normaalselt äri teha. Seega arvan, et Juštšenko oleks saanud ka majandusprobleemidega hakkama, kui poleks olnud poliitlist võitlust.
Juštšenko probleem oli veel selles, et tema kõikvõimalikud valearvestused, möödalaskmised heitsid automaatselt varju ka kõigile tema õigetele ettevõtmistele, näiteks ajaloo vallas. Hakkasid segama. Inimene, kes räägib meile pidevalt holodomorist ja miljonitest hukkunutest, ei saa silmi sulgeda selle ees, kui tema lihane 19-aastane tudengist poeg sõidab väga kalli autoga ja kannab väga kallist kella, mis maksab mitukümmend tuhat dollarit. Väga tugev ebakõla, eks ole. Rahva liider esitab väga ilusaid ja õigeid sõnu oma rahva ajaloo ja kannatuste kohta, aga samal ajal elab otse tema nina all poeg hoopis muus maailmas.
Kas Juštšenko ei saanud sellest aru? Mis seletus teil sellisele kahepalgelisusele on?
Ma eeldan, et ta ei saanud aru, et rahvas võttis juba 2005. aastal kõiki tema Maidanil välja öeldud lubadusi ja ideid tõsiselt ega sulgenud enam silmi selliste asjade ees. Võib-olla ta ka mõtles, et talle antakse kõik andeks, et kõik armastavad teda ja jäävad igavesti armastama. Poliitik peaks ikka suutma seda ette näha, et kui ta esitab oma programmi rahvale, siis mingi aja pärast küsitakse temalt selle kohta. Ma arvan, et esimese ametiaasta magas ta lihtsalt maha, tal oli liiga palju isiklikke probleeme. Ta oli endiselt väga raskelt haige. Teiseks on tal kalduvus elada kerget, mugavat elu. Isegi tema žestid on dändilikud. Ta jääb regulaarselt hiljaks tähtsatele kohtumistele, isegi rahvusvahelises suhtluses. Washingtonis jäi ta kohtumisele kongresmenidega tunde hiljaks. Teisel aastal kaotas ta juba paljud oma volitused. 2006. aasta algul tagandas parlament tema valitsuse (Jehhanurovi oma – J. P.) ja ta ei saanud enam midagi teha. Loomulikult on ta ise süüdi.
Milles ta oli süüdi?
Süüdi selles, et ta ei koondanud kõiki oma jõude ühte tugevasse rusikasse kohe algusest peale. Et ta ei saatnud kohe pärast oranži revolutsiooni laiali parlamenti, kus polnud tema toetajaid, ega muutnud kohe uuesti põhiseadust, et kõik hoovad taas enda kätte saada. Seda kõike oleks saanud teha hoopis teistsuguse psühholoogilise tüübiga inimene, mitte Juštšenko taoline. Üks tuntud Ukraina publitsist ütles hiljuti Vabadusraadios hästi: aga te kõik ju just sellepärast hääletasitegi Juštšenko poolt, et ta on selline pehme tüüp, demokraat, aga kui ta tuli võimule, siis te kõik pettusite, et ta ei hakanud diktaatoriks. Selles on mingi osa tõtt.
Kuidas teile tundub, kas tavalise ukrainlase jaoks diskrediteeris Juštšenko kogu demokraatia ja sõnavabaduse, nagu juhtus Venemaal 1990-ndatel?
Tänu jumalale, ei! Ma loodan, et vastupidi. Kui näiteks praegu keegi neist kahest (Janukovitš või Tõmošenko) võidab, siis võib vabalt juhtuda, et ühiskonnas algab taas mutrite kinnikeeramine. Aga ma usun, et ühiskond reageerib sellele kohe ja hakkab selle vastu võitlema. Kõigile tuleb kohe Maidan meelde. Ja see on esimene positiivne signaal Juštšenko järgsest ajast. Juštšenko come back. Ma arvan, et mida aeg edasi, seda rohkem selliseid asju juhtub. See on tegelikult halb, sest minu arust pole vaja tema teistkordset tulemist. Ta on oma rolli Ukraina jaoks täitnud. Kõige tähtsam on, et Ukraina ühiskonnas on konsensus, sõnavabadus. Viis aastat tagasi said kõik aru, et kui Janukovitš võidab, siis on kõik – riigile võib kriipsu peale tõmmata. Selles mõttes pole praegused valimised enam nii tähtsad. Mina näiteks ootan juba järgmisi presidendivalimisi, et tuleksid uued näod. Aga päriselt uued, mitte „vanad uued” nagu Tigipko või Jatsenjuk (jäid presidendivalimiste esimeses voorus kolmandaks ja neljandaks – J. P.).
Ukraina keelest. Mis te arvate, kas Juštšenko tegi õigesti, kui kehtestas karmid reeglid ukraina keele kasutamiseks?
Mis karmid reeglid? Reaalsus on, et nii nagu enne Juštšenkot, nii ka praegu elame riigis, kus reaalselt eksisteerivad kaks keelt, kus enamik elanikest suhtleb omavahel sellises ukraina-vene segakeeles. Asjaajamine käib küll, jah, ukraina keeles. Radikaalne muutus oli see, et kinodes on kõik filmid dubleeritud ukraina keelde. Ma arvan, et see oli revolutsiooniline, väga tähtis muutus. Algul protestisid selle vastu väga tugevalt Vene filmidele orienteeritud kinolevitajad, arvates, et inimesed loobuvad kinos käimisest, aga kinos käiakse järjest rohkem. Isegi Donetskis käiakse. Tegelikkuses on see väga liberaalne keelepoliitika meetod. Teid ei sunnita keelt õppima, teid ei sunnita minema kuhugi keelekursustele, vaid te lihtsalt lähete vaatama filmi ja nii õpite. Ise ei pane tähelegi, kuidas keele ära õpite. Venekeelse Ukraina osa elanike asemel ma tänaksin. Mingit venekeelsete koolide või lasteaedade sulgemist pole Ukrainas olnud. Mina vähemalt ei tea.
Tuleme tagasi selle juurde, et Ukraina kodanikud pole ikkagi saanud viisavabadust EL-iga, kuigi Juštšenko lubas pärast oran?i revolusiooni, et ta on selle peaaegu kokku leppinud. Kui tugev on selle taustal Ukraina pettumine EL-is?
Viisad on lihtsalt üks väga ere näide meisse suhtumisest. Ma ise arvan, et me olime oma oranži revolutsiooniga EL-ile mõnes mõttes ebameeldiv üllatus, sest nad olid juba Ukrainale käega löönud. Et Ukraina – see on selline Venemaa mitteametlik osa, ning siis äkki tuli Ukrainast uus, ornaži värvi kvaliteet. EL ei olnud tegelikult selleks valmis. Ma pean silmas EL-i bürokraatiat, sest Euroopa ühiskonnale, läänele muidugi, oli Ukraina revolutsioon sümpaatne. Meid ei hakatud enam venelastega segi ajama, saadi aru, et me oleme siiski midagi muud. Ja kõigele lisaks avasime piirid Euroopale.
Aga EL-i bürokraatia üritas kõik need viis aastat panna Ukrainale ette igasuguseid barjäärikesi ning rõõmustas kõigi ebaõnnestumiste üle pärast revolutsiooni. Nad said sellest justkui motivatsiooni vastata meile „ei”. „Tehke seal asjad omavahel selgeks, teil on seal kaos," räägiti meile pidevalt Euroopast. Arvan, et kui EL-i jaoks pole euroopalikud väärtused lihtsalt sõnakõlks, siis nad oleksid pidanud palju rohkem keskenduma Ukrainale, kuhu need väärtused äkitselt läbi murdsid. Euroopa muutus selles mõttes ju suuremaks. EL-il oli aga justkui ebamugav: kuhu veel edasi, meile niigi aitab Rumeeniast ja Bulgaariast ning teistest uutest liikmetest, aga nüüd see Ukraina ka veel.
Kõige tähtsam oli siiski Venemaa mittenõustumine. Rahvusvahelise olukorra konjunktuur on muutunud viimase kahe-kolme aastaga sel kombel, et Venemaa tegelikult juba dikteerib oma tahet EL-ile, mida 2004. aastal veel ei olnud. Siis lääs peatas Venemaa, sest muidu oleks Venemaa tingimata sekkunud tollastesse sündmustesse Maidanil. Enam lääs, EL Venemaad peatada ei suuda, Gruusias ei suutnud nad seda teha.
Te käite palju Euroopas. Kas oskate tuua mõne näite, kus te olete täie teravusega tundnud, et EL ei taha Ukrainaga eriti enam tegemist teha, ükskõik mis selle põhjus siis ka poleks?
Eelmise aasta mais osalesin Berliinis ümarlaual, kus üks Saksa naisajakirjanik ütles otse välja, mida paljud ei taha Euroopas öelda, aga millest nad mõtlevad – mis positsioonidel on nende poliitikud. Ta ütles, et ta on igasuguste Ukraina Euroopa-perspektiivide vastane, sest see vihastab Venemaad ning EL ei peaks Venemaad vihastama.
Kuidas te reageerisite?
Muidugi ma solvusin väga, aga ka tänasin teda selle eest, et ta ütles avalikult välja, mida Euroopas mõeldakse. Et nüüd ma vähemalt tean, miks meile on viis aastat kärbseid pähe aetud. Lisaks veel muidugi Obama võimuletulek USA-s, mis samuti halvendas Ukraina jaoks poliitilist konjunktuuri.
Mida lääne selline suhumine võib Ukrainale tähendada?
Stagnatsiooni. Nüüd oleneb muidugi palju isikust, kes võidab Ukrainas presidendivalimised. Väga palju oleneb. Tõmošenko puhul arvan, et mingi suhete areng EL-iga siiski toimub. 2012. aastal korraldame jalgpalli EM-i ja ma usun,et Tõmošenko võidu korral võib laheneda viisavabaduse küsimus. See oleks meie suhetes suur samm edasi. Janukovitši puhul pole veel selge, kas lääne liidrid tahavad temaga suhelda, sest ta ikkagi ju üritas varastada eelmistel valimistel. Nad on muidugi sunnitud temaga suhtlema.
Nad ju juba suhtlevad.
Jah, ta käis Brüsselis EL-i juhtidega kohtumas ning kõik panid tähele, et tal olid jaanalinnunahast kingad jalas. (Naerab pikalt – J. P.) Igal juhul ma ei usu, et Janukovitši puhul uksed meile siiski suletakse.
Kui otsekoheselt küsida – kas teil on tekkinud kartus, et EL annab Ukraina tagasi Venemaa mõjusfääri?
On jah. Ma ei taha olla selles küsimuses mingi rumal optimist. Aga ma loodan, et EL-i juhtidel ei õnnestu seda teha. Ma kardan, et meid ootab ees möödapääsmatu suhete teravnemine Venemaaga. Isegi midagi sõjalise konflikti moodi. Sellest saab lääne jaoks otsustav koht Ukraina-küsimuses ning nad saavad aru, et ei tohi lasta sündmustel edasi areneda. Pärast seda saame korrapealt nii kutsed kui ka liikmestaatused.
Konflikti allikana peate silmas Krimmi?
Krimm on kõige tõenäolisem. Seal on selleks tuhat ja üks mudelit. Venemaal on ju näha, mis toimub ja et nad ei näe alternatiivi sellele, mida võib nimetada Nõukogude Liit 2-ks (Andruhhovitš peab silmas Venemaa, Kasahstani ja Valgevene vahel loodud tolliliitu – J. P.). Selline moodustis kaotab ilma Ukrainata igasuguse mõtte. Õnneks ei tule Ukrainas kunagi sellist presidenti, kes ütleb: palun, võtmed on siin, tulge neile järele! Isegi Janukovitš hakkab sellises olukorras vastu. Ma arvan, et olukord Ukraina ümber teravdub 2017. aastaks, kui kukub Venemaa laevastikubaasi tähtaeg Krimmis Sevastopolis. Arvan, et see konflikt lõppeb meie jaoks mõnede Ukraina alade, näiteks Krimmi kaotamisega. Aga Ukraina tuleb sellest tugevama ja konsolideerunumana välja.
Kuidas teile tundub, kas Euroopas mõistetakse Ukraina ajaloo seda osa, mis puudutab vabadusvõitlust 1930–1950-ndatel Lääne-Ukrainas?
Väga vähe. Seda seostatakse traditsiooniliselt Hitleri natsismiga. Esiteks vaadeldakse UPA-liikumist kui kollaboratsionistlikku ning holokausti kaudu. Ainult et viimastel aastatel on läänes hakanud ilmuma ka teised seisukohad – jah, oli kollaboratsionismi aeg, aga pärast nad pöörasid oma relvad ka sakslaste vastu. Jah, UPA osales juudi elanikkonna hävitamisel, aga hiljem oli nii, et UPA salkades oli palju juute. Sõja lõpuks oli UPA juba suhteliselt internatsionaalne võitluses bol?evismiga. Natsi-Saksamaaga tegid vabadusliikumise liidrid algul koostööd põhimõttel: minu vaenlase vaenlane on minu liitlane. Aga kui sõda algas ning nad kuulutasid välja Lääne-Ukraina iseseisvuse, siis sakslased arreteerisid nad juba järgmisel päeval. Vabadusvõitluse liikmed osalesid muidugi sakslaste ajal Ukraina politseis, neid oli SS-diviisis Galiitsia. Seda ei eita keegi, loomulikult on see kõik kollaboratsionism.
