Link kopeeritud!

Jüri Estam: Filmil “1944” puuduvad esihambad ehk Eesti häda on selles, et me ei usu oma sangaritesse

 (111)
Filmi 1944 võtted 2014
Filmi 1944 võtted 2014Foto: Martin Dremljuga

Minu vanamehel oli privileeg teenida Eesti kaitseväes enne suurt sõda. Kuid sellele lisaks sai ta ka 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse ning Leegioni-Diviisi “rõõmusid” kogeda. Lõpuks teenis ka veel lääneliitlaste formeeringutes koos inglastega.

Seega kahes läänelikus relvastatud struktuuris ning kahes totalitaarses. Siis kui punaarmee paraadidel kostis käsklus “seis!”, vuhisesid pikad täägid osalejate kõrvadest mööda - nähtus mis kutsus sõdureis esile väikese ebamugavustunde.

Ebamugavustundest rääkides oli ka siinkirjutaja hing rahutu hiljuti kinno minnes, eriti kuna professor Rein Ruutsoo oli mõned päevad varem püüdnud oma artiklis “Eesti laskurkorpusel ei lasu okupatsioonisüüd” Punaarmee väärtegusid korpuse meestele hästi energiliselt andeks anda. Ruutsoo pole preester ning seega puuduvad tal paberid absolutsiooni andmiseks , mis ei takistanud professorihärrat nahast välja ronimast, mis puutub kangesse soovi eitada Punaarmee ning korpuse kui selle ühe osa pattusid ja roimasid.

1944” on “dokudraama” mida tasub vaatama minna. Kohe väga. Kuid see on samas ka tänapäeva vähem kui täiesti terve meelelahutusliku filmikultuuri produkt. Miskit on katki läinud paljude viimase aastakümne-paari linateoste puhul, kuna aina sagenevas tempos esitatakse meile tegelikkusest laenatud, kuid tegelikkusele vaid osalt tuginevaid koomikseid tõe pähe. Et aasta on tõepoolest 1944, selles pole mingit kahtlust. Sündmuste järjekord ning paigad, kus relvadest tulistatakse on samuti õiged. Leo Kunnas ei eita, et talitas suhteliselt vabalt: “Töötasin läbi 12 inimese mälestused, et loole tõepõhja alla saada, kuid tegevusliinid ja karakterid on kõik originaalsed.”

Samal teemal:

Kuid ometi! Selle asemel, et olla mastaapne, ei anna selle linateose Sinimägede lahinguid tegelikkusega võrrelda. Tollal lõõmas päike, “muld kees” ja möirgavate lehmade tuli peksis kolmel kõrgendikul kasvanud metsa täiesti pilbasteks. Seal võitles diviis diviisi kõrval teiste diviiside vastu.

On inimlikult arusaadav, et filmitegijate rahakott polnud põhjatu, kuid probleem on selles, et filmile “1944” ei tule järge niipea. Keegi ei tarvitse seda järgmise 20 või 50 aasta vältel uuesti käsile võtta. Massistseenide osas teeb soomlaste “Talvesõda” aastast 1989 kõnesolevale linateosele silmad palju usutavamalt ette. Püüan öelda, et see mida kinopublik praegu kogeb, imbub eesti rahvale ja ka välismaistele publikutele permanentselt pähe sama jäägitult, kui “Viimne reliikvia” istub sadade tuhandete eestlaste teadvuses, st saab asuma sama sügaval kui DNA inimese veres ja selgrooüdis.

Autorid pälvivad tunnustust põhimõttelisuse eest. Leegioni mehed saavad filmis selle homaaži, mida nad 25 aastat (liiga kaua) oodanud on. Las olla, et Zuroff enesest välja läheb, las olla, et selline lähenemine on vastuolus Lääne ning Venemaa jäikade vanade dogmadega, ja las olla, et lõpuks kaovad need konkreetsed mehed selles antud narratiivis poole pealt tühjusesse, sest filmilise lihtsuse huvides nii see lihtsalt on.

Autor-režissöör väärivad kiitust mitmel tasandil. Polnud mul vaja muretseda, et Punaarmee politrukke ja kõrgemaid ohvitsere portreteeritakse lambatallekestena või koguni ohvritena. Filmi stsenarist ei ilmuta Stalini vägedes võidelnud eestlaste suhtes isegi seda halastust, mida paljude nende suhtes võksime tegelikult üles näidata. Laskurkorpus koosnes ju arvestataval määral 1941. aastal sunniviisiliselt mobiliseeritud ja Venemaale lausa röövitud eestlastest, ning tööpataljonides hambad ristis ellu jääda suutnud meeste riismetest. Kunnas-Nüganeni käsitluses on Punaarmee politrukid madalamad kui muda, mis on õige. Oli see nüüd meelega, ja oli neil üldse pääsu, peale massilise ülejooksmise Velikeje Luki all, kuid ka Korpuse reakoosseis oma kanges soovis tagasi koju pääseda tõi eesti rahvale kaela mitte tripperi, vaid katku.

Hitleri imetlejad võiksid aga leida aega “Generalplan Ost’iga” põhjalikuks tutvumiseks. See, mis natsidel oli kavas meie jaoks, polnud ilus. Ainus võimalus oleks olnud Leegionist eraldunud meestele ja Soomepoistele tuginedes Eesti Vabariik uuesti jalule seada, kuid see käis meie rahvale üle jõu, tänu osalt sakslastele ja eriti konkreetselt just Punaarmeele. Alfons Rebane, Ottniell Jürissaar ning Harald Riipalu oleksid sakslaste-soomlaste vormiriietuse vahetanud ilmselt enam kui rõõmsalt EV sõjaväemundri vastu.

Loe veel

Üks Eesti häda seisneb selles, et me ei tundu eriti uskuvat oma sangaritesse. Me ei oska, või praegune ajavaim ei anna luba nende väärtustamiseks. Tegelikult on meil häid inimesi küll ja küll, alustades Päästeteenistuse naistest-meestest, abipolitseinikest, pinnaltpäästjatest ja kindlasti ka halastajaõdedest, kes töötasid a. 1944 Rakveres ja teistes hospidalides. Lembitu, Otto Strandman, Vilms, Kuperjanov, Pitka jt. - me nagu tunneksime oma sangareid ja märtreid, kuid ei tunne ka.
Kõnesolevast filmist jäi välja Eesti lipp, mis lehvis Septembris mitu päeva jälle Toompea kohal. Jäi välja ka see, et Hitleri SD võttis 400 Rahvuskomitee liiget ja toetajat vahi alla juba 1944. a kevadel.
Filmitegija dilemma: sul on vähem kui 2 tundi aega. Kuhu sa Otto Tiefi ja tema kaasministrid ning nende saatuse mahutad? Stsenaristi töö on üksildane ning kõiksugu valikutest koosnev. Et Tief filmist “1944” välja jäeti on karuteene Eesti narratiivile rahvusvaheliselt ning koolipoistele ja -tüdrukutele. Äkki annab seda puudust tulevikus kuidagi korvata.

Palun mitte valesti aru saada! Lahkusin kinosaalist täis tänutunnet. Eesti filmid lähevad aina paremaks ning kiidan eesti loomeinimeste “maailmavallutamise” ambitsioone nii ühes kui teises vallas. Kunnast, Nüganeni ja kompaniid tuleb kiita, mitte laita. Lapsevanemad ja kooliõpetajad võiksid mudilastele sellegi poolest kõrva sosistada, et kunagi elas ka üks väärt eesti tegelane, kellel nimeks Otto Tief.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare