Link kopeeritud!

Jüri Estam Kirillist ja Ilvesest: miks survestatakse Eesti ametnikke Venemaaga suhete parandamisele?

 (231)
Jüri Estam Kirillist ja Ilvesest: miks survestatakse Eesti ametnikke Venemaaga suhete parandamisele?
Foto: Andres Putting

Nii head kontakti ma Kadrioruga ei oma, et jagada lugejaga vabariigi presidendi mõtteid teemal kumba olulisemaks pidada - kas kohtumist patriarh Kirilliga Eestis, või viibimist Bratislavas Kesk-Euroopa riikide tippkohtumisel, kus osalesid üle 20 riigi liidrid ja hiljem Sloveenias.

Eesti huvide seisukohalt ei kahtle ma hetkekski, et president tegi õige otsuse. Ka mina oleksin Bratislavasse minekut koos jänesehaagiga Sloveeniasse kahest võimalusest olulisemaks pidanud, eriti kuna presidendi kohtumine Kirilliga oleks ilmselt olnud vaid formaalsus. Tee tõeliselt paremate ja õiglaste suheteni Venemaaga ei lähe läbi Jelohhovi Jumalailmumise peakiriku Moskvas.

Ka kui meie riigi praegune juhtkond koosneks sama hea ettevalmistusega ja sama vankumatutest inimestest kui Ants Piip, Jaan Poska, Arnold Susi, Otto Tief, Otto Strandman, ja Jaan Tõnisson (siia võiks lisada veel mõningaid nimesid), ei tähendaks isegi see, et väikesed Balti riigid oleksid võimelised saama oma tahtmise - sellise tahtmise, mis viiks tegeliku restardini meie ja me idanaabri vahel. Ma ei lasku selle mõttekäigu detailidesse, pidades piisavaks selle nentimisest, et Willy Brandt langes ajakirjanduse juuresolekul avalikult põlvili Varssavit külastades 1970. aastal, otsides lepitust palju kannatanud poola rahvaga, saksa rahvale samal ajal tuhka pähe raputades.

Vastates mulle hiljuti esitatud küsimusele: “kas Toomas Hendrik Ilves pole äkki russofoob?”, tuletan meelde, et president vaatas kolme aasta eest Moskvas Punasel väljakul koos teiste riigijuhtidega Teise Maailmasõja lõpu 65. aastapäeva tähistavat paraadi, kus kostus ebamugavustundeid endiselt esile kutsuv tuhandete vene sõjameeste “urraa”.

Samal teemal:

Juhin tähelepanu ka näiteks sellele, et presidendi egiidi all tegutseva, inimsusevastaseid kuritegusid uuriva Eesti Mälu Instituudi statuut ütleb: Instituudi “…avastustest ei tulene mitte mingeid õiguslikke tagajärgi.”

Mina, kui oleksin Vladimir Putin, hõõruksin selle peale rõõmust käsi. Üldse - kui oleksin Putin ja võtaksin laekast välja vana nimistu poliitilistest eesmärkidest, mida Tšekaa ja selle sulased Balti riikides alates 1991 aastast saavutada-, aga ka ära hoida tahtnud on, käsiksin toatüdrukul kohe tuua sahvrist pudel parimat Krimmi vahuveini. Nii et vene vanaemaga Toomas Ilves ja russofoob? Vist ikka mitte.

“Foob” lõpuga sõnad on üldse kahtlased, väljaarvatud, kui viibid hingearsti vastuvõtul. Minu leksikoni see ei kuulu, koos teiste selliste suvaliselt omistatavate ja ebatäpsete väljendustega, nagu “euroskeptik”, “sallimatu”, “bandiit” ja paljud teised sildistavad- subjektiivsed väljendused, mis kipuvad oma ebakirurgilisuses venima nagu härja ila. Suffiks “-foob” tähendab põhjendamatut hirmu mingi asja ees. Foobia on hälve, ehk haiglasliku refleksina esinev kõrvalekalle. Mind on võimatu veenda, et meie President on russofoob. Dromofoob näiteks on inimene, kes kardab paaniliselt sõidutee ületamist, isegi valgusfoori ja sebra juures. Tahaks teada: kas Rooma, Mumbai ja Istanbuli “liikluskultuuri” ettevaatlikult suhtuv jalakäija on dromofoob, või lihtsalt mõistlik isik?

Jätkame kohmakal “kus lõpeb religioon ja kust algab poliitika” teemal. Lugeja mõistab loodetavasti, et eesmärk on lahata Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirilli äsjast Eesti visiiti, mitte süvausklikke ja teiste kirikuskäijate tundeid riivata. Tee mis tahad, kuid kõrgetele ametitele tõusnud sõjaväelased on aeg-ajalt sunnitud tegelema poliitikaga, lisaks kaitseküsimustele, ja vist kõik preesterkondade liikmed on sunnitud tähelepanu pöörama ilmalikele asjadele, lisaks hingekarjase ameti pidamisele.

Loe veel

Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (meie pagulaskiriku) nüüd juba manalamehest peapiiskop Konrad Veem oli elu lõpuni uhke selle peale, et eestiaegne kirik oli riigist lahus, toonitades pidevalt selle tõiga tähtsust. Konrad Veem ei oleks tundnud end vist päris mugavalt tänapäeva Eestis, ja lausa halvasti, kui oleks olnud Moskva Patriarhaadi alluvuses. Oleks kummaline, kui näiteks lp. sel teemal arvamust avaldanud Jevgeni Ossinovski ei omaks adekvaatset ettekujutust sellest, kui suurt, jõulist ja läikivat riistapuud Vene Õigeusu Kirik kujutab endast nii Kremli kui ka Venemaa julgeolekuorganite tööriistakastides. Mõelge hetkeks selle asemel, milline oli-on samuti Eestit külastanud Paavst Johannes Paulus II ja Tema Pühaduse dalai lama suhtumine suurriikide hegemooniasse.

Ka Linda kuju juures pärja asetamine ei kujuta endast midagi oluliselt uut. Juba Nikita Hruštšov kuulutas 1956. aastal, mil määral paljurahvuselise NSV Liidu kõik rahvusgrupid NKVD ja KGB veretegude all kannatanud on. See pole retooriline vaid mõttetegevuse ergutamise huvides esitatud küsimus, kui pärin: mil määral külastas Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill siin olles Eestit, ja mil määral lihtsalt eksterritoriaalset Venemaad?

Iga ajalehelugeja, kes pole tundlateta sündinud, peab olema märganud, et Eesti ametnikke  survestatakse praegu suhete “normaliseerimiseks” Venemaaga, maksu mis maksab. Kust see surve tuleb, seda võib vaid aimata, ent ilmselt rohkem kui ühest ja isegi rohkem kui kahest ilmakaarest.

Ma ei saa aru, mis meil Eestis toimub. Et kust on alanud järjekindel triiv tagasi Nõukogude nostalgiasse, ja ka Venemaa poole, nagu Stockholmi sündroom tahaks meid suruda pantvangistaja-ema ihusse tagasi. Või on asi selles, et arvestataval osal eestlastest ei ole kombeks otsida Internetis üles seda, millest muu maailm inglise ja teistes võõrkeeltes kirjutab? Toon vaid ühe näite Stratfor’i najal. See geostrateegilisi analüüse Teksases valmistav mõttemahuti või siis toimetus üllitas 18. juunil artikli pealkirjaga “Seni kui kestab furoor Süüria pärast, viib Venemaa ellu oma plaane Euroopas”. Kui võtta kokku selle kirjutise iva, kõlab see umbes nii: “Hüüatades “vaata, siga lendab”, ning viidates olukorrale Süürias, tugevdab Venemaa samal ajal oma asendit Ida Euroopas, ja soojendab suhteid selliste riikidega, nagu Saksamaa ja Suurbritannia.” Seda näiteks suurel G8 kohtumisel.

Stratfori hinnangu kohaselt on Euroopa poliitiliselt koost lagunemas, kildudeks, ning Moskva oskab seda ära kasutada. Venemaa trumpkaartideks on tema investeerimissuutlikkus, koos tehnilise võimekusega. Kreml on keskendunud eriti Kesk- ja Ida Euroopale, ostes näiteks üles rabelevaid ettevõtteid, kuid tähelepanuta pole jäetud suured asjapulkmaad, kellede võimuses on Euroopa dünaamika muutmine. Kõik see toimub tasa-tasa. Enne G8 kogunemist veetis Vladimir Putin kaks päeva Londonis “asju ajamas”, ja Statfor loetleb veel nelja suurt Euroopa diili, mis Venemaal Lääne Euroopaga käsil on.

Kas eestlased tõesti ei märka ega hooli, kelle mõjusfääri me jälle libisemas oleme? Eesti on kriisis ja eestlus ise tundub peaaegu kaitsetu olevat. See peab nii olema, kui Keskpäevatunni raadioonud räägivad erakondadest, mis “ei tegele enam oma elu parandamisega, vaid ainult iseenda haavade ja rebeneva naha kokkulappimisega.” Või kui jutt käib “totaalset vastutusvõimetust”, mida Reformierakond demonstreerima pidavat. Aga ka sellest, kui inimesed on “kaotanud usu, et aus poliitika on võimalik”. Või, nagu Indrek Tarand hiljuti ütles: “Kommunistliku nomenklatuuri hulka kuulunud inimesed on saanud võimaluse osaleda poliitilises tegevuses, ja selle tulemusi võime me kõik nüüd näha.” Ma ei saa öelda, et ma ei oleks 20. aasta eest selle eest hoiatanud.

Eestlus oli minu arust viimati sellises hädas ja poliitilises abituses vahemikus 1944-1955. Agoonia näeb siis niimoodi välja, et Edgar Savisaar pärandas meile suure uue kiriku Lasnamäe kõrgendikul, enne kui tal paha hakkas, ja Urmas Paeti testamendiks on piirileping, taevas teab millisel reaalsel ajendil.Võibolla on presidendi käitumisel lihtne seletus. Eesti rahvas, olles piirilepingu vastu, ei kirjuta tulevikus selle projekti edendajate nimed kuldtähtedega ajalooraamatusse (erinevalt Tõnissonist ja Tiefist, ja teistest keda eespool mainisin). Järsku on asi siis selles, et Toomas Hendrik Ilvese kaugnägemisvõime on endiselt hea, ja ta ei soovi, et teda nimetatakse tulevikus samas hingetõmbes mooramaa meestega, kes näevad praegu kurja vaeva, et Nõukogude hegemoonia viljad saaksid pöördumatult põlistatud Narva jõe vastaskaldal ning Petseris, mis oli veel suhteliselt hiljuti Eesti kants. Igaüks meist suudaks tükke Eestist loovutada. Kastanite tulest välja toomiseks oleks meil aga vaja meistrimehi- ja naisi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare