JÜRI ESTAM: Mõtlemisainet piirileppe ratifitseerijatele

Kui ratifitseerime piirileppe, välistame võimaluse, et Venemaa saab demokraadist juhi

Väita seda, et N Liit ei saanud Eestit okupeerida, sest me ise kutsusime Nõukogude väed kohale ja olime 1940. aastaks saanud oma palvel N Liidu koosseisu, ning salata 1920. aasta Tartu rahulepet on sümbolite keeles ainult pisut vähem räige kui tõmmata vesi peale koraanile, nagu olla tehtud Guantanamol.

Aga just nii Vene president Vladimir Putin ETV ajakirjanikule Moskvas alles eelmisel nädalal vastas. Sellest hoolimata kiirustas Urmas Paet Moskvasse ja kirjutas kolmapäeval Eestile ebasoodsale piirilepingule alla.

Monarhist Kalle Kulbok pakkus, et piirilepingu allkirjata jätmine võrdub sõja õhutamisega. Oh Kalle ja teised, kellel on vähe usku! Kas pole võimalik, et Venemaal on juba olemas oma Juštenko – tõeliselt demokraatlik tulevane juht, kelle võimuletulekut tuleb lihtsalt oodata. Me poleks nagu märganudki, et praegu toimub mitmel pool maailmas demokraatia võidu-käik. Ma ei pea silmas Iraaki ja Afganistani, vaid ennekõike Venemaa piirialasid.

Mis on Eestist 15 aastaga saanud, et meid enam avangardis pole? Alles oli Rahvarinne lauluväljakul eeskujuks tervele maailmale, nüüd meenutab meie poliitikute käitumine Chamberlaini, kui ta 1938. aastal Müncheni sõitis, viskamaks Sudeedimaa kondi Hitleri hammaste vahele lootuses, et see siis Lääne-Euroopa rahule jätab. Ei saa aru, mis kuradid meid kannustavad. Kas on siis tõesti midagi Brüsseliga tagaselja kokku lepitud, millest rahvas teada ei tohi? Praegune demarkatsioonijoon piiriks – see ongi ju see, mida Moskva soovib.

Meelemuudatust mõistetaks

Vett ei pea argument, et lubasime juba ammu lepingule alla kirjutada ja nüüd oleks inetu seda mitte teha. Üks mu sõpradest lubas kunagi purjuspäi ühele nägusale neiule, et abiellub temaga. Ja järgmisel päeval otsustas, et aumees sõna ei murra, kõhedast tundest olenemata. Selle noorpaari õnnetu kooselu kestis mõne aasta, kuni sõber lõpuks adus, et oleks pidanud kohe alguses julgema “ei” ütelda. Teised riigid saaksid meist aru, kui ainult viitsiksime põhjendada.

Kõige vähem meeldib selle juures ükskõiksus setude saatuse suhtes. Ons keegi Stenbocki majast setudele teatanud, et neid ei jäeta üksi? On kõlvatu turtsuda lääne peale “kuidas te meid tollal küll maha müüa saite”, kui ise setudele sama saatuse langetame. Kuhu on jäänud meie empaatia ja väärikus? Miskit on mäda, kui Putin laidab lätlasi ja kiidab Eesti “pragmatismi”.

Nagu kirjutas Andrus Kivirähk – Putinilt väljapressitud vabandamine ei mõju siiralt. See, mida vajame, on – et räägitaks tõtt. Seniks peaks meil jätkuma kannatust, et oodata Venemaale paremaid juhte.