Jüri Estam: Vene lennukid Läänemerel on osa psühholoogilisest sõjast ja... tähelepanu ärajuhtimine ohtudelt Eestis eneses, osa I
Kellede üle salongis peent naeru peeti? Nähtavasti tabasin kellegi vana ja hella ebaenesekindluse närvi.
Mina ei näe loodusrahvastes midagi põlastamisväärset, vaid vastupidi, ega tea miks meiesuguse läänemeresoome ürgrahva liikmed ei võiks teha teistele silmad ette, mis puutub näiteks võimesse rakendada digitehnikat innovaatiliselt. See toimib ju.
Hõim: need on mu nõbud, lelled, onud-tädid, kälimehed, sõtsed ja teised, ikka ja alati teel mesipuu poole. Need samad, kes on Eestit aastatuhandeid mehitanud. Vastased on üritanud rahulikult elavaid ja teisi mitte tülitavaid eesti peresid ja klanne asjatult murda, viisil mida Robert Conquest on käsitlenud oma raamatus kurikuulsa “rahvastetapja” ehk mankurte tootva Nõukogude vene impeeriumi kohta, olgu siin tegemist krimmitatarlaste, liivlaste või eestlastega. Moskva kasutas küüditamist etnilise puhastuse vahendina ja eriti veel räige püüdena murda lõplikult vastupanu. Kui inventariseerida Eesti haavatavusi, kulub valdav osa aurust diskussioonile militaarsetest asjadest, mitte aga sellele, kus asuvad me teised olulised achilleuse kannad.
Katsed lõhkuda eesti kultuuri immuunsüsteemi
Alates Vladimir Putini võimuletulekust (tegelikult küll veel varasemast asjast) asuvad eestlased uuesti sõjaseisukorras, kas soovime seda fakti registreerida või mitte. Me pole ainsad.
Ahto Lobjakas on kirjeldanud Gruusia, Moldova ja Ukraina nakatumist, tuues esile Moskva “hübriidse” meetodi eesmärgi, milleks on süsteemi oluline kahjustamine. Putini Venemaa agressiivne välispoliitika ei erine sellest, kuidas oportunistlikud haigusetekitajad ründavad inimkeha. Kui Lobjakas kirjeldab süsteemina Läänt, näen mina sellele lisaks järjekordset jõulist püüet rikkuda lõplikult Eesti kultuuri immuunsust.
Putin salapolitseinikuna on süvenenud tõsisemalt kui Stalin hiinlase Sun Zi klassikalisse teosesse „Sõja seadused”, mille algupäraselt hiinakeelset pealkirja on tõlgitud ka kui “Sõja kunst” või siis “Militaarsed meetodid”.
Venemaa olemisviis on peaasjalikult idamaine, kui jätta kõrvale see osa, mis on kirdes põkkunud soomeugri tsivilisatsiooniga ning suuresti selle kaudu Euroopaga, niivõrd-kuivõrd. Venelased ahastavad ise, et nende sunnitud kooselu Kuldhordiga kestis liiga kaua.
Ajakirjas “Foreign Policy” kirjutas John Lee 2010. aastal sellest, kuidas igal riigil on spetsiifiline diplomaatiline stiil. Inglased hindavad protokolli, hiinlased ja nende relvajõud soovivad jääda raskesti hoomatavateks, kuid rohelised mehed ja nende semud peavad tähtsaks tabamatuks-märkamatuks jäämist. Kus võimalik, eelistavad venelased ja hiinlased varjatud niiditõmbamisi.
Kus saab vere valamiseta, õõnesta seestpoolt
“Sõja seadused” esimene postulaat on: ära vala verd, kui pole tarvis. Saavuta mida soovid mehi sõtta saatmata! Halva vastane salamahti.
Asume sügaval ebakonventsionaalse sõja sees. Meil on mida kaotada ja mida võita. Malendite aktiivset liigutajat Venemaad paneb tiksuma ekspansioon, võim, ning vana kange soov lülitada vastupanu tasa.
2014. aasta "kõrgpunkte”: Maidani veresaun veebruaris, millele järgnes Krimmi “anschluss”. Augustis julma kadalipu korraldamine Ukraina sõjavangidele “Novorossija” linnade tänavail. Vahepeal on separatistid nendes linnades, mida Ukraina on saanud uuesti oma kontrolli alla, varjunud kas diskreetselt oma korteritesse või kadunud tagasi kunagisele päritolumaale, kuid rusikas püsib neil endiselt taskus.
21. oktoobril teatas Vene välisminister, et “Venemaa ja USA suhete madalseis saab olema pikaajaline”. Mõni päev hiljem esines Kremli peremees ise Valdai konverentsil läänevastase kõnega, mida peetakse kõige agressiivsemaks Putini kurikuulsast esinemisest saadik Münchenis 2007. aastal.
Ja nüüd siis lõppeval nädalal külma sõja ajast tuntud ikoonilised Tupolev Tu-95 tüüpi pommituslennukid koos tankerlennukitega Norra lähistel. Kokku 27 erinevat vene sõjalennukit paari päeva vältel Musta mere, Atlandi ookeani ja Läänemere kohal. Seekord käitusid venelased viisakalt, kuigi jõudemonstratsioon ise oli silmapaistev. Ei harjutatud Ölandi ega Bornholmi ründamist, ega sooritatud ohtlikke manöövreid NATO sõjalaevade ja lennukite vahetus läheduses, liputades ründerelvastusega, nagu venelased on korduvalt viimasel ajal muidu teinud. Üksikud kõige otsesema väljendusviisiga lääneriikide esindajad on nimetanud neid vägitükke provokatsiooniks ja agressiooniks.
Meie (kui NATO kõige haavatavama riigi, aga ka väikerahva) jaoks kujutab see endast psühholoogilist sõda, kuid samas ka tähelepanu ärajuhtimist suurtelt ohtudelt Eestis eneses.
NATO ja soomlaste-rootslaste reaktsioonid on olnud adekvaatsed, vaatamata ühepoolse desarmeerumise kuhjumisele, kuid kellest ma aru ei saa on valdav osa eesti juhtivatest poliitikutest.
Lennukid kompavad NATOt, kuid Kremlile istuvad veel paremini silmaklappidega naabrid ning mõjuagendid
Miks lahkas Riigikogu Nord Stream’i teemat veel alles mõne aasta eest üksnes keskkonnakaalutluste vaatevinklist, kuulates sealjuures lahkelt ära vene lobiste, nagu sellel projektil puuduks sootuks julgeoleku dimensioon? Läänemere riikide silmad on tasapisi avanemas, nii nagu samade riikide silmad avanesid pärast 1935. aastat faktile, et Hitlerist oli saamas uus Balti mere isand.
Vahur Made kirjeldas Postimehes kuidas Venemaa jätkab Ameerikaga võrreldes nõrga Euroopa järeleproovimist, otsides nõrgimat lüli või õigemini lülisid, nii nagu vene lennukid kompavad NATO valvsust. Pannes “…viimaste Euroopa Liidu sanktsioonide otsustamise ajal juulis selgelt väga suured lootused… Soome sotsiaaldemokraadist välisministrile Erkki Tuomiojale”, milline lootus aga luhta läks. Ungari ja paljude euroopa parempopulistide käitumine võib Kremlile küll meelepärane olla, kuid me lähimad sugulased soomlased ei andnud alla.
Kõikidest kommentaaridest mida olen hiljuti lugenud teemal “otsides allveelaevasid Rootsi vetes, ja mida arvata vene sõjalennukite “eskadrillide” uuest aktiivsusest” orienteerub selles teemas hiilgavalt hästi Expresseni ajakirjanik Anna Dahlberg Rootsis. See, mida Dahlberg kirjeldab on “pehme totaalsõda” (küll minu sõnad). Artiklis “Paranoia on me parim kaitse Venemaa eest” toonitab Dahlberg, et oleks viga pidada Putinit primitiivseks. Venemaa arendab hoopis “6. põlvkonna sõjapidamist” - sellist, mis on “uskumatult lahtimõtestatud ja peenhäälestatud”.
Et kirjeldada kõiki vahendeid Kremli suures tööriistakastis, nii nagu Dahlberg neid loetleb, nõuaks omaette artiklit, alates mitmetesse piiririikidesse sihilikult istutatud venelaskondade manipuleerimisest, infosõja pidamisest, IT viiruste levitamisest, kuni igasuguste erinevate provokatsioonide organiseerimiseni välja. Need mitmed meetmed toimivad kompleksselt ja kui üks ei kanna vilja, siis järgmised on kohe varuks olemas.
Teine osa ilmub homme, 2. novembril 2014.
