Kui keegi ootab nüüd juttu kaduma läinud KGB toimikutest, siis – ei ole ühtegi leidnud ega uusi agente avastanud. Aga toimikuid on teisigi, hoopis tavalisemaid, mille hulka isegi Eestis võib mõõta... vist miljonitega.

Mõtlen õudusega, mis oleks saanud siis, kui Stalini ajal oleks kasutada olnud tänased infotehnoloogia vahendid – arvutid ja internet. Koos vastava “netimiilitsaga”. Aga kuna neid polnud, siis pidid ametnikud, enamasti usaldusväärsed kaadritöötajad, muudkui pabereid tootma ja kaustu koostama. Esimene toimik avati lapse kohta koolis, edasi kõrgkoolis ja siis muidugi töökohas. Kes tihti töökohti vahetas, selle kohta võib olla kümneid toimikuid. Mõnel veel miilitsas, kohtus, KGB-s või teab kus – kasvõi välisluures. Osa neist on aegunud ja hävitatud, osa arhiivides alles. Aga millegipärast neist keegi rääkida ei taha.

Toimikute maailm. See avanes mullegi ammu ja ootamatult, ometi koos niitidega, mis suundusid sinna, kuhu silm enam ei ulatunud. Üsna juhuslikult sattusin pärast ülikooli lõpetamist 1985 tööle Tallinna Polütehnilise Instituudi arhiivi juhatajaks. Arhiivis oli mu heaks kolleegiks muhe eestimeelne vanaproua Pilvi, kes seal töötanud juba 25 aastat. Teisel tööpäeval teatas ta, et KGB käib meilt pidevalt toimikuid võtmas ja põhikülaline on nende TPI kuraator sm Sõmer, kellega ta hästi läbi saavat. Jäin õudusest sõnatuks. Aga midagi erilist mõnda aega ei juhtunud ja Sõmerat ma oma ihusilmaga ei näinudki.

Kui mina tööl olin, Sõmer nägu ei näidanud. Tuttavaks sai ainult hääl, mis minult kunagi midagi ei soovinud, küsis alati vaid Pilvit. Kui Pilvit polnud, käis asi nii, et umbes kümne minuti pärast helistas mulle TPI kaadriosakonna juhataja ja palus teatud toimikud tema juurde saata. Õppisin midagi KGB töömeetoditest taipama, saades aru, et ega nad nii ülivõimsad kah pole. Taoline tavalistest kaadritoimikutest info hankimine näitas, et mingit väga suurt andmebaasi neil enamiku inimeste kohta olla ei saa.

Ometi eksisid ka nemad. Ühel õhtul astus mu tuppa vuntsidega mees, peas selline nägu, mis kuidagi meelde ei jää. Kuuldes, et olen arhiivi juhataja, muutus ta rõõmsaks ning teatas, et on uus “tipi” KGB kuraator. Rääkis, et käis äsja majandusteaduskonna dekaani ja prodekaaniga kohtumas, vabandades, et kuna läks pikemalt, jõudis ta arhiivi vaid pool tunnikest enne sulgemist.

Lõpuks ulatas üle laua käe, öeldes umbes sellist, et “nüüd hakkame koos töötama”. Keerasin pisut oma pöördtooli, ise vaikides aknast välja vahtides. No jäigi tema käsi mõneks hetkeks laua kohale rippuma. Siis hakkas mehel järsku kiire ning midagi pomisedes ta väljus. Mis nägu ta oli, ei suutnud ma juba järgmisel päeval meenutada.

Loomulikult rääkisin juhtunust kõigile, kes kuulata viitsisid. Aasta siis oli 1987, olin sama laua taga hiljuti kirjutanud oma esimese lauluteksti “Ei ole üksi ükski maa”, ning esitasin mõne nädala pärast ise lahkumisavalduse. Ju oli juba olulisemat, millega iseloomu näidata.

Originaaldokumendid avalikuks. Toimikuid uurida oli olnud põnev. Näiteks avastasid, et erinevatel aastatel kirjutatud elulood on väga erinevad – nii oli ühel endisel rektoril algul õnnestunud saksa sõjaväes teenimine maha salata, ent hiljem tuli see välja. Või lugesid tuntud tegelaste sisseastumiskirjandeid – Arvo Valton sai ”4”, Enn Vetemaa ”3”, ent Rein Ristlaane ja veel mõne parteituusa omad olid toimikust üldse kõrvaldatud.

Tegelikult on olemas tohutu hulk dokumente, mis kõnelevad palju selgemat keelt kui mistahes kommentaarid. Igal arhiivitöötajal on mingid avastused, mis vääriksid teistega jagamist. Nii tasuks aeg-ajalt publitseerida just originaaldokumente, et siis saaks lugeja ise otsustada, mis ja millal, kus ja kellega. Samas on dokumentide kõrval tohutu väärtus ka isiklikel mälestustel, ja just neil teemadel, mida inimesed ise tihti mälust kustutada tahaksid. Aga mälu ei hävi, sest et olnu ei kao. Aga olnu ei hävi, sest et mälu ei kao, teadis Alliksaar kirja panna.