Link kopeeritud!

JÜRI LEPPIK: Inimeste õigusteadvuse hävitamine

 (16)
JÜRI LEPPIK: Inimeste õigusteadvuse hävitamine
----

On lihtsameelne arvata, et kui seadusandja kehtestab käitumisjuhise (loe: võtab vastu seaduse, paneb üles piirangumärgi), muudab see inimeste käitumist. Inimeste käitumine muutub selle juhise peale üksnes siis, kui on selgitatud, miks on seda vaja, ja igaüks on juhise enese jaoks lahti mõtestanud.

Omaks võetud käitumisjuhistest tekib õigusteadvus ja kasulikust juhisest õiguspärane ootus.

Meil on valitsejate arvates palju, liiga palju mõttetuid ja kasvatamata inimesi, kes ei täida reegleid, mis nemad on meie nimel kehtestanud või rakendanud. Ehk on probleem hoopis reeglites ja nende rakendamises? Inimene küsib talle arusaamatute käitumisreeglite kohta: “Milleks seda vaja on?” Keegi seda talle ei selgita. Ja kui selgitab, siis arusaamatult. Selgitused, et nii on parem ja nii on ka Soomes või et Euroopa Liidu direktiiv nõuab seda, ei selgita, miks on reegel kasulik ning kas see on ajutine või jääbki nii. Tavainimene hakkab suhtuma reeglitesse eelarvamusega, sest ta ei usu nende põhjendatust.

Toogem tavaelust näite – igapäevane liiklus. Miks on siin kiirust 30 kilomeetriga piirav märk? Ei ole ühtegi selgitust. No jah, mingeid töid siin ju kavandatakse ja isegi tehakse või on siin kunagi märgitud sõiduradasid. Ikkagi ajutine märk... Võib-olla asub läheduses kool? Tavainimene, olgugi valitseja arvates tölplane, arutleb: selleks et normaalselt ja mõistuspäraselt liigelda, võiks siin sõita ehk 55 km/h. Ja mida ta näeb? Kõik ju nii sõidavadki. Tavainimene teeb sellest järelduse: keegi on siin märke üles pannes ilmselt liialdanud. Märkide panija on saanud õiguse, et ta võib vajadusel üles panna kiirust piiravaid märke. Ta ei ole teinud midagi ebaseaduslikku, tal on pädevus piirata kiirust kuni 30 km/h.

Kui tavaline inimene küsib, miks pannakse üles põhjendamatuid märke, kuuleb ta vastuseks: noh tegelikult on ju teada, et keegi neid ei järgi ja kui paned 30 km/h piirangu, siis kõik liidavad sellele vähemalt 20 juurde. Teatakse, et alles sealtmaalt lähevad karistused suuremaks. Seades piirangu 30 km/h, saavutame vähemalt selle, et ei sõideta eriti üle 50 km/h.

Palju õnne! Sellise põhimõttega (loe: reeglite kehtestamisega) olete teinud kõik endast oleneva, et kõigilt liiklejatelt, kes on näinud teie ebamõistlikku ja mõttetut piirangut, võtta usk käitumisjuhistesse kui millessegi mõistlikku. Peaaegu kõik tavainimesed suhtuvad kehtestatud reeglitesse (eelkõige neisse, millel nad ei suuda näha selget vajadust ega põhjendust) kui ebamõistlikesse. Kui soovitakse saavutada 50 km/h, pannakse välja piirang 30 km/h. Pole siis ime, kui mõni liikleja võtab endale ebaseaduslikult õiguse käituda ka mõistusevastaselt, kihutades kas või 200 km/h.

Mõhklaste ja songiseplaste ühistöö on loonud inimesed, kel ei saa tekkida käitumisjuhisele vastavat õigusteadvust. Tavainimene tunneb ennast alandatuna – teda ahistatakse. Ta on solvunud, kui näeb piiranguid, millel ei ole ühtegi mõistlikku põhjendust. Varsti ta enam ei mõtle. Iga piirang, mida ta näeb, on juba ette kuulutatud mõhklaste ja songiseplaste ühisrindeks tema vastu. Tavainimene mõistab, et pidevalt mõeldakse välja ainult reegleid, millega leida põhjust tema karistamiseks. Selliste olukordade näiteid võib tuua sadu, kui mitte tuhandeid.

Kui tavaliikleja sõidaks läbi kogu Tallinna ja mõtiskleks iga märgi juures: mis juhul on kiiruse piiramine, eriti 30 km/h, põhjendatud? Kui konkreetsetes oludes on vaja seada piirang, siis milline? Neile küsimustele vastates saaks ta tulemuse: enamik paigaldatud 30 km/h märke on põhjendamatud või põhjendatud äärmiselt lühikeseks ajaks.

Edu võti peitub koostöös

Mis juhtuks, kui koristataks ära kõik ülemäärased ja ebamõistlikud piirangud? Tavalist inimest on harjutatud vildaka teadmisega, et kui kiirusepiirang on 30 km/h, siis tegelikult soovitakse saavutada 50 km/h. Pärast ebamõistlike piirangute tühistamist võib juhtuda rohkem õnnetusi. Inimesi on kogemuse najal õpetatud: piirangud on kunstlikud, nendest ei pea kinni pidama.

Valitsejad hädaldavad: õiguskultuuri pole ollagi, oleme küll kehtestanud maailma rangeimad seadused, aga nemad ei saa ikka aru, kuidas käituda. Vaja oleks igale ristmikule politseinikku, sest miski ei aita.

Loe veel

Milles oleks lahendus? Usaldage tavalist inimest. Laske tal käituda mõistuspäraselt. Kutsuge teda kaasa mõtlema. Öelge talle, et tema sõna loeb. Kutsuge inimesi üles: “Kui näed ülemäärast piiravat käitumisjuhist – anna valitsejale teada.” Tõstatage loosung (ja käituge ka selle järgi): “Me seame piirangud ainult hädavajadusel ja kõigi tavaliste inimeste huvides. Ka sinu huvides.” Nii ei võõrandu võim tavalisest inimesest. Tavainimene, kes võib usaldada kehtestatud reeglite vajalikkust, käitub üldjuhul õiguspäraselt. Me saame suunata kogu energia tegelike õigusrikkujate vastu.

Selle liiklusest pärit näite saab kanda üle kõigile ebamõistlikele reeglitele. Kui keelata midagi odava populaarsuse võitmiseks ebamõistlikult rangelt, kehtestada rangeid karistusi jms, võib saavutada soovitule vastupidise tulemuse.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare