JÜRI LUIK: Väikeriik suurte muudatuste tormis
Eestile pole rahvusvahelist tähelepanu eriti jagunud, sest oleme väike riik. Oleme jõudnud rahvusvahelisse meediasse eelkõige seoses Venemaaga. 1918 aastal, kui pidasime edukat sõda ja 1920, kui sõlmisime rahulepingu, põgusalt ka 1939-40, kui meid Nõukogude Liidu poolt okupeeriti. 1990ndate alguses kuulutas Eesti iseseisvusliikumine “Kurjuse impeeriumi”, Nõukogude Liidu lõppu. Need olid suured teemad ja leidsid ka rahvusvahelist tähelepanu.
Nüüd oleme saamas Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Meie turvalisus toob kaasa ka meie taandumise loomulikku suurusesse, Eesti ei asu enam maailma välispoliitika huvikeskuses.
Eesti on umbes miljonilise kodanikkonnaga riik, kellel pole mainimisväärseid maavarasid, pole me ka hiiglaslik regionaalne finantskeskus ega vabakaubandustsoon. Meist väiksemad on elanikkonna arvult Euroopas saareriigid, kes on säilinud tänu oma eraldatusele (Island, Küpros, Malta) ja vanad pärilusvaidluste tulemusel tekkinud monarhiad (Luksemburg, Monaco, Lichtenstein). Eesti-sugusele väikeriigile sobis hästi rahvusvahelisel õigusel ja tugevatel institutsioonidel põhinev maailmakord, sest see võimaldas meil meie suurusest hoolimata oma huve kaitsta.
Rahvusvahelise korra alused kõiguvad
Katsed kujundada ühtset poliitikat Iraagi suhtes on paljastanud suured sisemised lõhed meiega samu väärtusi jagavate Lääneriikide seas. Ameeriklased on seoses 11. septembri sündmustega kõrvale heitnud mitmed rahvusvahelised piirangud, et saada vabad käed terrorismivastaseks sõjaks. Mitmed Euroopa suurriigid, eelkõige Prantsusmaa ei näe enam Nõukogude/Vene ohtu, mille nimel tasus tihtipeale ameeriklastega nõustuda ja on otsustanud oma profiili tõsta. Samas ei näe paljud Euroopa riigid enam vajadust (mis samuti külma sõja poolt peale surutud) tunnustada Prantsuse-Saksa juhtrolli Euroopa Liidus. Need hiiglaslikud maalihked ähvardavad lõhki kiskuda ÜRO Julgeolekunõukogu, kes oli väga halvasti töötav instrument külma sõja ajal, kuid suutis peale Berliini müüri langemist mõned aastad hästi funktsioneerida. Kõikuv NATO ühtsus suudeti eelmisel nädalal õnneks taastada, kuid Euroopa Liidu ühtsest välispoliitikast on kahjuks alles ainult riismed.
Eestile, nagu ka teistele Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele seab selline olukord keerulisi valikuid. Iraagis meil huvisid peaaegu pole, meie käitumine selles konfliktis on seotud eelkõige meie enda julgeoleku kindlustamisega. Seetõttu on debatis tõusnud esile meie nö suured teemad: diktatuuridele vastu astumine ja liitlaste toetamine. Sooviksime vältida valikuid oma liitlaste vahel, kuid kriisiolukorras võib isegi ausa seisukoha väljaütlemine, kui me just teadlikult ei originaalitse, tunduda valikuna.
Mis saab peale Iraaki?
Küllap vanast inertsist õnnestub Iraagi kriis lõpuks lahendada. On võimalik, et julgeolekunõukogu alalistest liikmetest jäävad kolm erapooletuks ja USA-Briti blokk saab kokku piisavalt hääli, et resolutsioon vastu võtta. Uus resolutsiooniprojekt on väga lühike ja tõdeb, et Iraak ei täida endiselt ÜRO desarmeerimisresolutsioone. See võib olla piisav tõuge sõja alustamiseks, kuid ei ole kindlasti märgiks tekkinud vastuolude lahenemisest.
Sügisest 2003 seisab aga Eesti välispoliitika uute, seninägematult suurte ülesannete ees. Käesoleva kriisi õppetunnid tahetakse nii Euroopas kui mujal maailmas valada uutesse normidesse, sest kõik teavad, et uued kriisid on tulemas ja neile tahetakse vastu minna juba tugevamatena.
Euroopa kontinentaalsed suurriigid võivad proovida suurendada oma otsustusõigust Euroopa Liidus ja kui see ei õnnestu, siis tugevdada juba Iraagi kriisi ajal välja töötatud “telge”– Prantsusmaa, Saksamaa ja Venemaa. Viimatimainitu suurendab paratamatult kesk-ja ida-eurooplaste ajaloolisi hirme, nii võivad nad senisest veel tugevamalt mängida erisuhetele Ameerika Ühendriikidega. Selline areng toob kaasa mõnede Euroopa suurriikide soovi pidurdada Euroopa Liidu laienemist, et vältida organisatsiooni väljumist nende kontrolli alt.
Meie erikaal selles suurriikide omavahelises mängus on erakordselt väike. Uute normide ja liitude kujunemisel ei saa me oluliselt mõjutada mängureegleid, küll võime nö õigel hetkel õigest uksest sisse hüpata.
Venemaa positsioon tugevneb
Kindlasti ei tähenda kõik need muutused ÜRO, Euroopa Liidu ega NATO lagunemist. Kõik need organisatsioonid jätkavad tööd ja täidavad põhijoontes samu ülesandeid, mis senini. Kuid oluliseks muutuvad nende organisatsioonide sisemised grupid, “sõpruskonnad”, kes proovivad mõjutada ühe või teise organisatsiooni tegevust. Kindlasti muutuvad sagedasemaks ka juhud, kus üks või teine “”sõpruskond” tegutseb väljaspool organisatsiooni, juhul, kui nad ei suuda organisatsiooni raames oma tahet läbi suruda.
USA on kinnitanud, et nad ründavad Iraaki ka ilma julgeolekunõukogu teise resolutsioonita, paljud NATO liikmed olid valmis Türgit kaitsma ka ilma NATO nõukogu otsuseta. Teatavad “sõpruskonnad” EL-is ja NATO-s võivad üha rohkem kasutada ka organisatsioonide väliseid liitlasi, näiteks Venemaad.
Venemaa positsioon tugevnes Iraagi-teemaliste vaidluste ajal märgatavalt ja tugevneb tõenäoliselt veelgi. Suhted Venemaaga ei ole Lääneliitu ühtehoidev jõud, vaid suurriigid proovivad sellest pigem eraldi kasu lõigata. See ei tarvitse olla Eestile problemaatiline. Oht tekib siis, kui Venemaa reformid ja poliitiline demokraatia tagasi pööratakse. Tulevikku ei julge ennustada, aga olukorras, kus puudub Lääneriikide ühtne surve reformide läbiviimiseks, muutub Vene demokraatide olukord kindlasti raskemaks.
Terve konservatiivsus
Pragmaatiline inimene hindab keerulises olukorras oma jõuvarusid, tugevaid ja nõrku külgi. Seda peab tegema ka Eesti. Loeme rahulikult üle seni saavutatu ja eelkõige hoiame oma praeguseid trumpe. Me oleme saavutanud väga head suhted maailma võimsaima riigi, Ameerika Ühendriikidega. Tegu on ainsa riigiga, kellel jätkub sõjalisi, poliitilisi ja majanduslikke ressursse juhtida Eesti abistamist, isegi sõja korral. Ärme rikume seda Eesti oludes täiesti mõttetu anti-amerikanismiga. Oleme oma riiki sisemiselt tugevdanud ja Läände integreerinud. Ärme rikume seda liigse sooviga iga hinna eest Vene turule pääseda ja sisepoliitikas mütoloogilisi “vene hääli” püüda.
Suhetes Venemaaga oleme säilitanud demokraatlikud põhimõtted ja Venemaa on samm-sammult hakanud suhteid meiega parandama just sellelt aluselt. Oleme väga edukalt ja Euroopa Liidu riikidega häid suhteid säilitades lõpetanud läbirääkimised ja meil on võimalus liitu saada kõigiti soodsatel tingimustel. Ärme kiirustame seda kõike minema heitma hetkelise kasu nimel või hetkelise emotsiooni ajel. Eelkõige vajame pragmaatilist, konservatiivset tarkust hoida kinni juba saavutatut. Vastasel juhul lõhume tormisel merel, piltlikult öeldes, oma laeva mootorit.
Vajalikud uuendused
Samas on vajalik Eesti laevamootorile ka veidi jõudu lisada. Eesti üks häda on vaieldamatult tema väike erikaal. Vanasti võis seda kompenseerida aktiivse tööga rahvusvahelistes organisatsioonides, nüüd tõusevad kilbile kahepoolsed või “sõpruskondlikud” suhted. On kasulik, et meil oleks oma väikesi liite, millele vajaduse korral toetuda.
Näiteks Iraagi-teemalise avalduse tegime V10 (Vilniuse grupi) formaadis. Kindlasti tasub edasi arendamist mõte Balti riikide ja Põhjamaade tihedamast koostööst, mis võimaldaks tõhusamalt kaitsta meie piirkonna huvisid. Hoolimata sellest, millistesse organisatsioonidesse keegi kuulub ja kuidas me oma huvisid avalikult esitame, on Balti riikide ja viie Põhjamaa julgeolekuhuvid olemuselt väga sarnased. Tähelepanuväärne on Euroopa Konvendis tekkinud väikeste riikide liikumine, et esitada omapoolseid ühisparandusi.
Kuid ka meie suhted suurriikidega vajavad enamat hoolt. Paljud on kindlasti pannud tähele, kui oluline on Saksa sõjavastase positsiooni kujundamisel sisepoliitika. Nii oli Iraak Saksa valimistel oluline valimisteema ja näiteks suurim opositsioonijõud CDU asub hoopis Ameerika Ühendriike toetaval seisukohal. Suurbritannias on erakordselt keerulised ajad, Tony Blairi ründab tugevalt osa tema parteist (üle 120 liikme hääletas Tony Blairi vastu), toetust saab ta aga opositsiooniliselt Konservatiivide Parteilt.
USA on küll suures enamuses sõja poolt, kuid kõik küsitlused näitavad, et ameeriklased soovivad seda teha koos liitlastega, mitte üksi. See avalikkuse positsioon on mõjutanud president Bushi minema ÜROsse, saamaks mandaati Iraagi ründamiseks. Kõik see näitab, kuivõrd oluliseks on peale külma sõja lõppu, kus suure ohu tõttu oli välispoliitika rohkem parteideülene nähtus, tõusmas suurriikide sisepoliitika.
Kahepoolsed suhted suurriikidega, nende sisepoliitika hea tundmine, head isiklikud suhted mõjukate sisepoliitika (mitte ainult välispoliitika) kujundajatega on sellel moodsal ajastul üliolulised.
Ja viimaseks meie siseriiklik korraldus. NATO ja EL-i suhteline nõrgenemine vähendab üha rohkem nö geopoliitilise Lääne ühtsust. Ükski SRÜ riik ei esita Läänele ideoloogilist väljakutset, nagu külma sõja aegadel. Vastupidi, väliselt räägivad kõik sama demokraatiajuttu. Venemaa on asunud rahvusvahelise rahuvõitluse etteotsa. Eesti ühiskonna väiksus ja sellest tulenev nõrk vastupanuvõime naaberriigi sõbralikule embusele võib meile nö piirideta Euroopas kalliks maksma minna.
Ainult majanduse absoluutne läbipaistvus (õnneks loetakse Eestit praegu kõige vähem korruptiivseks riigiks Kesk- ja Ida-Euroopas), poliitilise demokraatia ja sõnavabaduse eranditeta kaitsmine, aga ka näiteks parteide rahastamise muutmine läbipaistvaks ja mõistlikuks võivad meid hoida vaimselt vajumast SRÜ riikide sekka. Uuele, homme valitavale riigikogule seavad maailmas toimuvad muutused tõsiseid uusi ülesandeid.
Autor avaldab isiklikke seisukohti.
