JÜRI MÕIS: majanduses pole kriisi
•• Eesti peaminister käib ringi ja räägib: “Kriisi ei ole, kriisi ei ole!” Jüri Mõis, kuidas teie hindate – kus me praegu oma majandusega viibime?
Mina arvan, et peaministril on õigus. Ei ole kriisi. Me viibime hetkel väga viljakas keskkonnas. Ei saa kuidagi alahinnata reitingut, et Eesti on tõusnud maailmas ettevõtluskliima poolest kümnendaks. Olen jälginud ka Vene uudiseid ja see on üks väheseid kordi, kus Eestit on käsitletud positiivselt ja isegi teatud kadedusega. Minu käest saavad majanduskeskkonna parandamise eest täispunktid nn jõuministeeriumid. Justiitsministeerium seadusandluse arendamise eest – piltlikult ettevõtete hõlpsast registreerimisest kuni hõlpsa pankrotini –, siseministeerium korruptsiooni vältimise, kaitseministeerium kaitsepoliitika loogilise, hästi majandusega seostatud ülesehituse eest. Eestis on aga sabassörkija välisministeerium.
•• Milles välisministeeriumi sabassörkimine siis seisneb?
Ma ei oska ühtegi mõistlikku arengut näha. Täiesti ebaõnnestunud idapoliitika paljude võimaluste ära kasutamata jätmisega. Ühest küljest võib ju muidugi öelda, et Euroopa Liidul ongi ühine välispoliitika ja polegi midagi teha, aga tavaliselt on nii, et kes tahab, leiab põhjuse, ja kes tahab, leiab võimaluse. Siin piirkonnas on ka väga eduka välispoliitikaga riike, kas või Soome. Meil on kõik tegemata. Piirilepingut ei ole. Lööme vastu rinda ja nämmutame: preambul on õige asi, on tupik, ja tupik ongi parem. Eesti välispoliitika on tõeliselt ebakonstruktiivne.
Euroopa Liit ja NATO on meile ju tohutu garant. Eesti rahva muistendi järgi andis Jumal rästikule mürgi, sest tema on kõige targem loom ega kasuta seda ilmaasjata. Kõik saavad ju aru, et Venemaaga ülbitsemine pole Eestile praegu ohtlik ja meie ummikus suhted pole mitte mingisugune lõvi lõugade vahel sooritatud uljas kangelastegu. Selles osas ma lausa häbenen, kellele ma makse maksan.
•• Kui suhted normaliseeruksid, mis me selle eest siis saaksime?
Mina nii ei mõtle, et ma saadan iga päev oma naabrid p….e ja kui ma üks päev ei saada, siis mis ma selle eest saan. Paindlik ja viisakas tuleb olla. Mitte sorkida teise valusates kohtades.
•• Kas Eesti ei peaks tõstatama näiteks Venemaa-poolseid inimõiguste rikkumisi?
Jah, ma arvan küll seda. Kui see ei puuduta eestlasi, siis ei peaks ta küll tõstatama. Riikidevaheliste heade suhete loomiseks tuleb ära kasutada ka võimalused vaikida.
•• Lähme tagasi majanduse juurde. Ütlete, et kriisi pole, aga reaalsus on see, et üle kümneprotsendisest majanduskasvust on saanud nullilähedane kasv. Kas seda oleks saanud kuidagi ära hoida?
Ei, seda ei pea ära hoidma. Mina olen praegu Eesti majanduskeskkonna ja ka majanduse seisundi osas väga positiivne. Mida valitsus oleks saanud ära teha, kui mõni liiga palju maju valesti ehitab ja pärast ei tule omadega välja? Valitsus saabki teha seda, et asi ei vindu kaua, vaid pankrot on kiire. Eestis ei ole pikka pidu, kui sa teed valesid otsuseid. See on hea. Teoreetikud suudavad rääkida, et väga hea, kui majanduses on aktivad kiirelt käibivad, need vahetavad omanikke ja toimub pidev ebaefektiivsuse nurkade avastamine.
Ja miks ületähtsustada tänavust majanduskasvu peatumist? Kolme aastaga oleme siiski kasvanud 21 protsenti, mis on palju parem tulemus, kui oleksime igal aastal ühtlaselt viieprotsendise kasvu teinud. Mina võrdleksin praegust Eesti majandusolukorda sellega, kui keegi korralik tööinimene on reedese tööpäeva ette ära teinud ja lubab endale pikema nädalavahetuse.
•• Aga kas praegu korrektsioon toimub?
Kinnisvarasektoris jah. Seal on isegi valus. Pankadel algab valu siis, kui tagatiseks olnud kinnisvara ei kata ära laenusummat, ettevõtjatel on selleks hetkeks juba kõik läinud. Teine kiratsev sektor on transiidisektor, kus pole aga mingit traagikat. Seal on tegelikult aktivad väga väärtuslikud ja teisaldatavad. Transiidi hääbumine on toimunud ilma pankrottideta ja ma olen ka seda meelt, et see oleks juhtunud nii või teisiti. Seda ehk oleks saanud pehmendada, aga kuidas kinnisvarasektoris olukorda oleks saanud pehmendada, ma küll välja ei mõtle.
•• Räägitakse ikka pigem seda, et transiidisektoris on seis väga halb.
Ongi halb. Sõidan ikka jalgrattaga linnast suvilasse ja Muuga sadama juures on raudtee ülesõidukoht. Kolmest paarist kaks rööpapaari on pealt täiesti roostes. Ühel on väikesed jäljed peal. Poolteist aastat tagasi läikis rööbastel kõik nagu nikkel – sihuke ajamine käis.
•• Kas Eesti transiidil ei ole teisi võimalusi? Hiinlastest on räägitud, aga samas on sellest väga vähe teada.
See on rohkem juhuse värk. Võimalusi võib muidugi olla. Siiski võib minu arust Hiina transiit kuhu iganes maanduda – Bornholmi saarele või Soome rannale. Aga Tallinnal on väga selge konkurentsieelis Venemaa transiidi osas. Vene transiidiga tuleks tegeleda, mitte loota hiinlastele või uusmeremaalastele.
•• Mis on Eesti suurim majandusprobleem?
Globaalne majandusprobleem number üks on energeetika. Energeetika on ka Eesti suurim majandusprobleem. Eriti veel sellepärast, et siin on laamendav monopol nimega Eesti Energia, kes on pealegi liitnud ennast Euroopa energeetilise tagurlusega. Käivad ja hõiguvad koos Prantsusmaaga, et energiaturgu ei ole võimalik liberaliseerida, puurivad Jordaanias auke, et hakata sealse kuningaga koos põlevkivi kaevandama. Räägivad sellest, et kuna elektrit toodame põlevkivist, siis meil pole vaja maailmaturu hindu arvestada. See on minu kõrvade jaoks sama juhm jutt kui Norras öeldaks: meil on nafta omast käest, meil pole vaja maailmaturu hinda arvestada. Eestis ei ole regulaatorit ehk vahikoera, tinglikult energiaametit, kes kehtestaks reeglid, mis viiksid riigi energeetika jätkusuutlike lahendusteni. Alles sel aastal pandi majandusministeeriumis energeetika asekantsler ametisse. See on väga suur samm õiges suunas, aga ebapiisav. Ei pääse sellest, et energeetika tuleb lahutada fossiilsetest maavaradest, mida Rootsi on lubanud riiklikult teha 2020. aastaks. Mercedes-Benz teatas hiljuti, et aastast 2015 ei sõida nende tehasest välja ühtegi naftasaadusel töötavat autot. BMW alustab elektriautode tootmist 2009 jne. Sa ei saa muidu kuidagi jagu naftariikide varjatud majandusterrorist, kui ei too turule võimalikult palju alternatiivseid kütuseliike. Aga ma saan aru, poliitikud istuvad Eesti Energia nõukogus, lühiajaliselt tundub elektri hinna säilimine olevat väga tähtis valimiste hoob. Kokkuvõttes kaotame sellest väga palju, et Eestil ei ole selgelt määratud energiapoliitikat. Samas on monopolil väga tugev juhtkond ja monopol loomulikult püüab ennast ja oma olukorda säilitada, teisi jalge alla tallata. See on tõsine riiklik probleem – mitte transiidi ärajäämine ega kinnisvarahädad.
•• Mis kütusega peaks siis end siduma?
Ega ühe kütusega siduda saagi. Uutest energiaallikatest päike, tuul ja vesi. Ja tuumaenergia kah. Eraalgatuse mittematerdamine oleks siin kõige tähtsam. Igas teises küsimuses on Eesti ju eraalgatuse esirinnas, aga mitte energeetika vallas. Vaadake, kuidas langesid mobiilside hinnad, kui Eesti Telekomi monopol õnnestus ära lagundada.
•• Valitsusel on parajasti teoksil päris ulatuslik eelarvelõige. On see teie meelest hea või halb?
See on ikka halb, kui raha vähem on, aga las lõikavad, mis vahet seal on. Ei ole nii oluline küsimus. Olen ise võtnud eelarve lõikamisest osa. See on rohkem ikka paberi peal lõikamine.
•• Arvate, et reaalses elus tunda ei anna?
Ei anna. Eelarvekulutusi mitte ei kavatseta vähendada, vaid 20-protsendise suurendamise asemel suurendada 15 protsenti võrreldes möödunud aastaga.
•• Aga praegu, nagu me kuuleme, pannakse maakondades kodakondsus- ja migratsiooniameti büroosid kinni ja ühistranspordi dotatsiooniraha on puudu. See võiks ju olla märk sellest, et ka reaalsele elule on mingi mõju?
Minu jaoks on see ikka positiivne, kui saad tulla kodakondsus- ja migratsiooniasju ajama suurde linna. Sa tegelikult tahadki tulla. AK uudistesaates nägin lõiku, kus suleti üht maakooli. Õpetajad halasid seal, silmad märjad: maailmalõpp on nüüd tulemas. Küsiti ka laste käest. Need ütlesid, et jube kihvt – saab hakata bussiga iga päev Järva-Jaanis koolis käima. Ja ka dotatsioonidega on põhimõtteliselt nii, et mida tervem majandus, seda vähem dotatsioone. Siis oleks probleem, kui hakataks dotatsioone suurendama. Kui ära jätad, on minek ikkagi õiges suunas.
•• Mis te arvate, kas Eesti ettevõtjad on võimelised õppima viimasel ajal majanduses olnud tagasilöökidest?
Miks nad ei peaks? Selles geograafilises regioonis on inimesed üldiselt väga targad. Intellektuaalne potentsiaal on ju Põhja-Euroopas palju suurem kui Lõuna-Euroopas. Isegi need, kes vahepeal kolisid suure hooga Hispaaniasse ja panid oma lapsed sinna kooli, on enamjaolt tagasi tulnud, sest seal ei saa korralikku haridust peale hispaania keele oskuse.
