JÜRI PIHL: Mart, lõpeta enesesalgamine!
Äsja suutis seda teha Mart Laar, üks meie poliitelu dinosaurustest, mitme partei rajaja ja ühendaja, ekspeaminister, Isamaa ja Res Publica Liidu esimees.
Mees, kes veel kevadel lubas meile 50000 uut töökohta, hakkas ühtäkki ülistama ideed depolitiseeritud Tallinna linnavalitsusest ja tulevasest parteitust linnapeast!
Laar leiab, et apoliitiline linnavalitsus aitaks Tallinnas asju rahulikumalt ja üksmeelselt ajada ega tooks ei ühes ega teises suunas kaasa mõttetut poliitilist vägikaikavedu.
Kummastav jutt läbi ja lõhki poliitiku suust, kes justkui häbeneb oma parteilist kuuluvust ja ametit, millega ta on pea 20 aastat leiba teeninud. Sisuliselt on Laar asunud iseennast maha salgama.
Mis vana poliithundiga lahti on? Kas see on nõrkuse ilming enne kohalikke valimisi või järjekordne poliitintriig sihiga noolida sügisel valijate hääli? Ilmselt mõlemat.
Euroopa Parlamendi valimised näitasid selgelt ära, et rahvas on erakondades ja poliitikutes sügavalt pettunud. Mis seal salata – põhjust selleks on antud küllaga.
Parteidevastastele meeleoludele on juba takka kiitnud roheliste liider Marek Strandberg ning mõned Rahvaliidu noorpoliitikud.
See on ka mõistetav, sest nii rohelised kui rahvaliitlased seisavad silmitsi valimiskünnise ületamise hirmuga. Ja nüüd ühines konjunktuurlastega, et mitte öelda parteivastase viha külvajatega, ei keegi muu kui Mart Laar ise.
Ühele Eesti poliitilise süsteemi ülesehitajale ei peaks ju üle kordama tõde, et erakonnad on kõigele vaatamata demokraatliku ühiskonna alustalad.
Tsiteerides professor Rein Taagepera: „Erakonnad pole kuigi head rahva tahte esindajad, ainult et paremat pole leitud“.
Soovitan Laarile asuda hoopis taastama erakondade ja poliitikute mutta vajunud mainet, mille langusele on ta ka jõudsalt kaasa aidanud.
Ma tean, et see on ränk väljakutse olukorras, kus otsustamatuse käes kannatav võimuliit vilistab teadlikult põhiseadusele ja keeldub ülbelt oma vigu tunnistamast. Rääkimata sellest, et inimesi hirmutatakse ühe süngemate tulevikupiltidega.
Poliitikute renomeed ei tõsta mingil moel ka vabanevate maavanema kohtade mehitamine erakonnasõduritega, millega uljalt alustas Laari parteikaaslasest regionaalminister.
Üle kõige tahavad aga inimesed, et riigijuhtide sammud aitaksid kaasa majanduskriisi ületamisele, tööpuuduse leevendamisele ja üldise turvatunde tõusule. Kui seda ei suudeta ja kaos süveneb, siis on tänasel vähemusvalitsusel aus käed üles tõsta ja teha teed ajutisele apoliitilisele valitsusele.
Kui Laar oma apoliitilisuse loosungit tõsiselt võtab, siis tuleks tal endal Toompeal eeskuju näidata ning esmalt kuus Isamaa ja Res Publica ministrid tagasi kutsuda.
Usun, et Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud sobib hästi Tõnis Lukase asemel haridusministri postile ja majandusekspert Raivo Vare asendama majandusminister Juhan Partsi.
Jaak Aaviksoo võiks kaitseministri portfelli loovutada julgeolekueksperdile Kadri Liigile ja Helir Valdor Seeder vabastada põllumajandusministri kabineti „Teeme ära“ kampaania vedajale Rainer Nõlvakule.
Siseministri ja regionaalministri ametid tuleks aga ühendada. Pole kahtlustki, et tänasest Pärnu maavanemast Toomas Kivimägist saaks igati võimekas uus siseminister.
Mõttetut poliitilist vägikaikavedu taolises spetsialistide valitsuses kindlasti ei oleks. Ja Laaril endal oleks seejärel aus parteijuhi koht maha panna.
Samas tervitan ma igati tublide ja teotahteliste üksikkandidaatide kandideerimist valimistel. Vähemalt teoreetiliselt on võimalik, et nende inimeste päralt on 79st Tallinna linnavolikogu kohast 50. Sel juhul saavad nad enamuse volikogus ja võimaluse võtta linnas võim. Nagu ikka – tulevase volikogu ja linnavalitsuse koosseisu määrab ära valijate tahe.
Mina usun sarnaselt Taageperaga, et erakondadele alternatiivi ei ole, usun ka poliitikute võimesse tehtud vigadest õppida.
Ühes on Laaril tuline õigus: Tallinn vajab tõepoolest vahetust! Aga poolele teele jäi ta siis, kui ütles, et Tallinnale tuleb kasuks vähem korruptsiooni.
Tallinnast tuleb korruptsioon täielikult välja juurida ning pealinna liidrikeskne linnajuhtimise stiil peab otsustavalt muutuma.
