Samas lasub Eestit kõige pikemalt juhtinud Reformierakonnal ka kõige suurem vastutus seni lahendamata probleemide osas. Ma pean silmas eeskätt jätkuvat väljarännet, negatiivset loomulikku iivet ning tugevat ühiskondlikku ja piirkondlikku ebavõrdsust.

Reformi tugevus on samas ka nende suurim nõrkus. 15 aastat katkematult valitsuses on andnud neile võimaluse vabalt oma ideid ellu viia. Kui mõni partner on olnud tugevam tasakaalustaja, siis ta lihtsalt vahetatakse välja mugavama vastu. Selline pidev võimul olemine muundub aga ajapikku enesekindlaks mugavuseks, oma eksimatuse kuulutamiseks ja muutuste tõrjumiseks.

Mul on tõeliselt kahju, et Reformierakond pole panustanud Eesti kogukondade ühendamisse, vaid pigem ühiskonda vastandavate valimiskampaaniatega lõhestanud. Liiga tihti on tegutsetud põhimõttel „eesmärk (valimisvõit) pühitseb abinõu“, mistõttu on Eesti inimeste huvid jäänud teisejärguliseks. Konkreetsemalt võiks siinjuures nimetada oponentidega sisulise arutelu puudumine; kohalike omavalitsustega vähene arvetamine; Politsei- ja Piirivalveameti pidev kärpimine ja võimekuse vähenemine, sealhulgas merepäästeteenistuse nõrgenemine; puudub vajaliku analüüsipõhisusega majandusarengukava; sisulise regionaal- ja merenduspoliitika puudumine; keeldumine madalamast käibemaksust esmastele tarbe- ja toidukaupadele.

Loodan siiralt, et 20-aastaseks saanud Reformierakond on piisavalt küps, et edaspidi keskenduda valimistel sisulisele debatile ning hoiduda isiklikest rünnakutest ja ühiskonna lõhestamisest. Järgmised 3,5 kuud näitavad, kas Reformierakond soovib ja suudab tõsta oma poliitkultuuri euroopalikule tasemele. Loomulikult ootan sama ka kõigilt teistelt erakondadelt.