Jüri Ratas tervishoiu rahastamisest: tegime valitsuses riigimehelikke otsuseid, mis nõudsid kõigilt järeleandmisi
Eile õhtul leppisime kabinetinõupidamisel kokku mitmed olulised lahendused, mis toetavad valitsusliidu sõlmimisel sõnastatud peamisi eesmärke. Oleme selgelt otsustanud pöörata Eesti rahvaarvu kasvule, suurendada ühiskondlikku heaolu ja sidusust, elavdada meie majandust ning tugevdada julgeolekut.
Nendest eesmärkidest lähtudes oleme valitsuses viie kuu jooksul leppinud kokku viis Eesti jaoks väga olulist reformi, mida on meie ühiskond ja inimesed juba aastaid oodanud. Need reformid on:
1. tulumaksureform ühiskonna sidususe ja sissetulekute tõstmiseks,
2. pensionireform inimestele väärika pensionipõlve pakkumiseks,
3. omavalitsusreform tasakaalus piirkondliku arengu tagamiseks,
4. põllumajandustoetuste ulatuslik tõstmine maaelu elavdamiseks,
5. tervishoiureform jätkusuutliku ja kättesaadava arstiabi tagamiseks.
Üks suur murekoht, millele riigi eelarvestrateegia aruteludes lahendust otsisime on just tervishoiu rahastamise probleem, mille lahendamine on ka meie valitsusleppes tugevalt sees. Ravikindlustuse eelarve on alates 2013. aastast olnud puudujäägis, mis süveneb jätkuvalt peamiselt tööealise elanikkonna vähenemise ja rahvastiku vananemise tõttu.
Süsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks on vaja lisaraha ja me peame vähendama tervishoiu tulubaasi sõltumist vaid tööhõivel põhinevatest maksudest.
Oleme võtnud eesmärgiks tagada esmalt süsteemi jätkusuutlikkus ning parandada arstiabi kättesaadavust, sest üha pikenevad ravijärjekorrad on just tavainimese jaoks meie tervishoiu suur murekoht. Lubasin eelmise aasta lõpus meie poole pöördunud tervishoiuvaldkonna erialaliitudele, et proovime nende probleemidele lahenduse leida tänavu kevadel just riigi eelarvestrateegia arutelude käigus. Mul on siiralt hea meel, et suutsime oma valitsuspartneritega teha riigimehelikke otsuseid, mis nõudsid kõigilt järeleandmisi, aga toovad loodetavasti ka olulisi tulemusi.
Eesti on seni kulutanud tervishoiule võrreldes teiste Euroopa regiooni riikidega vähem. Näiteks 2015. aastal olid meie avaliku sektori tervishoiukulud 4,9% SKT-st, samas kui Euroopa Liidu keskmine oli 7,8%. Selles debatis on kõlanud ka mõtteid, et lisavahendite leidmine peaks toimuma inimeste omaosaluse arvelt. Abivajajate isikliku rahastuse küsimuses võtsime siiski selge seisukoha, et me seda lahendust ei toeta, sest sellega väheneks kogu süsteemi solidaarsus ning kasvaks risk rahalistel põhjustel teenusest loobumiseks.
Valitsus suunab järgmise nelja aasta jooksul tervishoidu kokku 215 miljonit eurot lisaraha. Järgmise aasta eelarves eraldame riigieelarvest haigekassale täiendavalt 7% mittetöötavate vanaduspensionäride pensioni summast. See määr hakkab järgnevatel aastatel järk-järgult tõusma ning jõuab 2022. aastaks 13%-ni.
Nende sammude eesmärk on järjekordade lühendamine ja vajadus kohaneda muutuvate vajadustega. Meie elanikkond vananeb, krooniliste haiguste osakaal kasvab ning vajame enam õendusabi ja taastusravi. See kõik osutas, et nii ei saa me enam edasi minna.
Lõpetuseks tahan ma tänada meie valitsuspartnereid ja kõiki ministreid. Riigi eelarvestrateegia ei ole vaid peaministri või rahandusministri dokument. See on kogu valitsuse ühise töö vili ning sellest sündivad lahendused on kõigi ministrite saavutused.
