Eesti peamised väljakutsed ei ole viimastel aastatel muutunud. Jätkuvalt on kõige olulisem meie rahvaarvu taas tõusule viimine, inimeste heaolu suurendamine, ühiskondliku ebavõrdsuse vähendamine ning väljarände pidurdamine. Regionaalpoliitika vallas tuleb leida lahendus ääremaastumise peatamiseks ning tagada inimväärne elu ka väljaspool suuremaid tõmbekeskusi. See tähendab nii väärika palgaga töökohti, toimivat ühistransporti, heas korras teedevõrgustikku, kodulähedasi haridusvõimalusi, poode kui ka kõiki teisi vajalikke teenuseid.

Ilmselgelt on naiivne oodata Reformierakonna juhitavalt koalitsioonilt suuri muudatusi maksupoliitikas. Pigem on karta mitmete käibemaksu erisuste kaotamist ning kütuseaktsiisi tõusu, et eelarve tulude pool kokku tuleks. Kavandatud muudatustest märksa mõistlikum oleks astmelise tulumaksu kehtestamine ning kaudsete maksude osakaalu vähendamine, et langetada keskklassi, madalapalgaliste ja pensionäride maksukoormust. Riigi üks ülesandeid on ressursside õiglane ümberjaotamine, et suurendada ühiskonna sidusust. Eestis on seni kahjuks toimitud vastupidiselt ning läbi tulumaksu järkjärgulise langetamise ja 2009. aasta ootamatu käibemaksu tõstmise majanduslikku ebavõrdsust oluliselt suurendatud.

Olukorras, kus kolmikliit vaidleb komakohtade üle, vajab riik selgelt lisavahendeid inimestele vajalike teenuste ja toetuste pakkumiseks. Seetõttu oleks mõistlik taastada klassikaline ettevõtte tulumaks ning kaaluda astmelise tulumaksu kehtestamist või vähemalt tulumaksu tõstmist. Lisaraha võimaldaks näiteks taastada programmi „Igale lapsele lasteaiakoht“ ning aitaks pensione, peretoetusi ja koolitoidu toetust oluliselt tõsta.

Samuti peab uus valitsus selgelt leidma võimalusi haridusvaldkonna ning sisejulgeoleku rahastuse suurendamiseks. Kõik me soovime ju elada turvalises ühiskonnas ning olla kindlad, et Eesti piir on heas korras ning õnnetuste puhul saabub abi (politsei, pääste või kiirabi) õigeaegselt ka väiksemates asulates. Paraku on mul kartus, et me ei näe kavandatavas koalitsioonilepingus antud valdkondades edusamme.

Tõsine murekoht on juba alates 2009. aastast ka kohalike omavalitsuste tulubaasi küsimus. Teatavasti kärbiti majanduskriisi ajal omavalitsustele tulumaksust laekuvat osa ning tasandusfondi ning neid pole siiani taastatud kriisieelsele tasemele. Kohalike teede olukorda arutas Riigikogu 2013. aastal isegi olulise tähtsusega riikliku küsimusena, kuid positiivseid arenguid siinkohal seni pole. Kaldun arvama, et ka loodav koalitsioon ei tõsta omavalitsuste tulubaasi ega kohalike teede rahastust vajalikule tasemele.

Kokkuvõttes on mu suurim mure, et Eesti jätkab senisel seisaku kursil ehk liigub „kindlalt edasi“ väiksema rahvaarvu ning üha tühjenevate maapiirkondade suunas. Täna pole veel hilja mõista, et Eesti vajab põhimõttelisi muutusi ja teistsugust poliitikat, mitte üksikute komakohtade nihutamist. Lähipäevad näitavad, kas kolmikliidul jagub tarkust ja julgust seda tunnistada.