Tapmiste tasemes kajastuvad kultuurilised erinevused, sest ebaseaduslikku teiselt inimeselt elu võtmist peetakse mitte ainult suurimaks kaotuseks, vaid ka ründeks püha, loomuliku korra vastu. Läänemaades karistatakse tahtliku tapmise kui inimõiguste kõige rängema rikkumise eest rangeimal võimalikul viisil, sest inimelu hävitamist peetakse ülimaks põhikorra rikkumiseks. Genotsiid oma eri vormides on selliste arusaamade järgi omamoodi „kuritegude kuritegu, ülim pahe”, mille puhul ei kehti aegumine ega muud tavapäraste kuritegude menetlemisega seotud reeglid. Muude kuritegude karistused moodustavad rangusastmete poolest alaneva gradatsiooni. Seega kajastub tapmiste tasemes kui sotsiaalses mõõdikus teatavas mõttes „inimese elu hind”.

Suur avastusprotsent

Tahtlikud tapmised on eriline kuriteoliik, mida iseloomustab suhteliselt väike sõltuvus seadusandja tahtest ja riiklikest statistilistest manipulatsioonidest ja suur avastamisprotsent. Eelnimetatud põhjustel kasutatakse eri riikide kuritegevuse taseme võrdlemiseks sagedasti just tahtlikke tapmisi, eelistades neid ka registreeritud kuritegude üldarvule. Kriminoloogiast on selline tava jõudnud ka üldisematesse sotsiaalteaduslikesse käsitlustesse, kus seda kuriteoliiki kasutatakse riikide kriminogeense olukorra ja sotsiaalse turvalisuse hindamiseks ja võrdlemiseks.

Taasiseseisvunud Eestis toime pandud tapmisi vaadeldes tuleb esile selge dünaamika. Tapmiste arv hakkas kasvama 1990. aastate alguses, ületades 1992. aastal 15 piiri ja 1993. aastal 21 piiri 100 000 elaniku kohta. Kõige rohkem tapmisi pandi toime 1994. aastal, mil vastavaks arvuks kujunes 365 ehk 24,2 tapmist 100 000 elaniku kohta. Alates 1994. aastast on Eesti tahtlike tapmiste arv pidevalt vähenenud ja oli 1999. aastal alla 14. Eestis toime pandud tahtlike tapmiste viimane arvnäitaja pärineb 2011. aastast, mil 100 000 elaniku kohta pandi koos katsetega toime 7,5 niisugust kuritegu. Niisiis on Eesti tapmiste tase 100 000 elaniku kohta võrreldes 1990. aastate keskpaigaga üle kolme korra langenud. Ja seda nii kuritegude kui ka surmapõhjuste alusel hinnates.

Kahe maailmasõja vahelise aja vägivallakuritegevuse andmete järgi oli võimalik jaotada Euroopa väikse tapmiste arvuga lääneosaks ja suure tapmiste arvuga idaosaks. Tänapäeval selline jaotus enam täiel määral ei kehti, sest vähese tapmiskuritegevuse piirkond on heaolupiirkonna suurenedes laienenud, hõlmates peale Lääne-Euroopa ka Kesk-Euroopa ja Lõuna-Euroopa riike. Suure tapmiste arvuga üleminekumaad (sh Eesti) asuvad endiselt eeskätt Ida-Euroopas. Selle kõige kõrgem tase on iseloomulik endistele N Liidu vabariikidele, millele järgnevad endised nn Euroopa sotsialismileeri riigid. Näeme, et vahepealne Euroopa kaheks leeriks jagamine mõjutab ühiskonna üldist seisundit ja tahtlike tapmiste taset aastakümnete taha ulatuvate traditsioonidega. Eesti tapmiste näitajad on võrreldes 1990. aastate keskpaigaga küll paranenud, kuid pole sellised kui staažikatel Euroopa Liidu riikidel.

Miks oli Eestis 1990-ndate keskel nii palju raskeid isikuvastaseid kuritegusid? Esmalt tabas meid sotsiaalse kaose faas, mil ühiskonna varasemad sidemed ja kontrollimehhanismid olid ilmselt ebaefektiivsed. Eestis olid sel perioodil olulisel määral esindatud kõik vägivaldse kuritegevuse kõrget taset soodustavad faktorid. Sotsiaalse desorganiseerituse ajale tüüpiliselt registreeritud kuritegude üldarv 1990. aastate keskel vähenes, mida saab seletada korrakaitseasutuste nõrkusega. Ühiskonna arenedes on tapmiste arv pidevalt vähenenud, kuigi väikeste absoluutarvude tõttu võib üksikute aastate lõikes toimuda suuri muutusi. Ohtlik tendents avalduks siis, kui tapmiste tase tõuseks mitme aasta kestel. Kui Eesti senine areng jätkub ja stabiilsus välja kujuneb, peaks vägivaldsete kuritegude arv ka edaspidi vähenema. Ühtlasi võtab meie „igavate Põhjala riikide” hulka jõudmine veel mõnda aega, nagu näitab muu hulgas Soome kogemus.

Jüri Saar, Tartu ülikooli professor