Jüri Saar: kas riigikogulased saavad liiga vähe palka, et seda peab varjatud kujul suurendama?
Teine avaldas lisaks arvamust, et tegemist on tatistamise teemaga, millele ta ei viitsi oma kallist aega raisata. Tegelikult on kõigil inimestel täielik õigus meie tublide rahvateenrite tegevuse teemadel oma arvamust avaldada.
Kui lühidalt kokku võtta, tähendab kuluhüvitus praegusel ajal palgalisa, ei muud. Riigikogulaste palk on 3475 eurot kuus ja sellest 30 protsendi ehk 1042,50 euro ulatuses võivad nad lisaks teha kulutusi, mida hüvitatakse. Riigikogu liige, kes liisib endale kuluhüvituse abil auto, pääseb vajadusest soetada endale auto palgaraha eest. Kokkuhoid on ilmselge, sest palk jääb ju kulutamata. Nii et esmalt tuleks küsida, kas meie riigikogulased saavad liiga vähe palka, mida peab suurendama varjatud kujul.
Kuluhüvitised on samas otsekui lakmustest, mille kulutamise viis näitab konkreetse riigikogulase kõlbelist taset. Ühes otsas on popsimentaliteediga tegelased, kes saavad ometi kord endale suure ja uhke auto soetada. Küllap olid nad sellest ammu unistanud. Vanal ajal öeldi selliste kohta, et kui saaks, läheks kasukaga saunalavale sooja ja sööks lusikaga sularasva. Teises otsas on need, kellel kuluhüvitist isiklikes huvides kasutada on piinlik.
Kuluhüvitiste teema kõlab kokku mitme teise alateemaga, kuhu kuuluvad näiteks erakondadele tehtavad eraldised riigi eelarvest ja riigikogulaste immuniteet. Ikka ja jälle peab meie lugupeetud seaduseandjatele meelde tuletama, et läänemaises poliitilises kultuuris ei ole suur võimudistants kohane. See tähendab, et ka valimistel mandaadi saanud isikud jäävad ikka vaid inimesteks, kes on ajutiselt sattunud rahvaesindajate rolli. Neile on küll antud suuremad volitused teha otsuseid teiste nimel, kuid koos sellega ka hoopis suurem vastutus. Kuid nad ei evi ega omanda seeläbi ülinimlikke või jumalikke omadusi.
Teema tõstatamine on väga õige. Jättes selle küsimuse lahendamata kaotavad meie poliitikud jätkuvalt legitiimsust, sest demonstreerivad enda võõrandumist teistest inimestest ja elamist mingis eraldatud mullis. Aeg oleks tulla maa peale tagasi. Riigikogu liikme palk on piisavalt suur ka ilma kuluhüvituseta, et saaks korralikult oma igapäevatööd teha.
Teades seda, et hüvitist on kulutatud ka tegelikult poliitilistel ehk õigetel eesmärkidel näiteks korraldades avalikus kohas koosolekut kohvi ja saiakestega, tuleks valdkonda korrastada. Näiteks viisil, et igal riigikogu liikmel on õigus igas kuus taotleda etteulatuvalt teatava summa ulatuses toetust kompenseerimaks konkreetseid kulutusi. Eks siis ole näha, kas auto liisimine või majoneesi ostmine sellisena kvalifitseerub.
Riigikogulaste kuluhüvitised praegusel kujul on anakronism, mis tuleb kaotada nii kiiresti kui võimalik. Uued riigikogusse saanud erakonnad peavad võtma siin juhtiva rolli. Küllap leidub ka teistes parteides korralikke inimesi, kes on valmis enda nuumamise lõpetama. Kui aga pärast kuluhüvitiste kaotamist nälja kondine käsi kellegi kõri pigistama hakkab, siis saab ju riigikogu liikme kohast lihtsalt loobuda.
