Jüri Saar: luuakse koalitsioone, tehakse diile, pannakse järgmine broiler ministriks, kuid mingit seesmist küpsemisele viitavat arengut ei ole

 (59)

Jüri Saar
Kollaaž

Meie poliitiline elu viibib jätkuvalt nagu hangunud olekus. Alles on jäänud väline vorm, millega põimuvad tühjad lubadused ja loosungid. Toimuvad küll valimised, luuakse koalitsioone, tehakse diile, pannakse järgmine broiler ministriks, kuid mingit seesmist küpsemisele viitavat arengut, püüdu leida probleemidele innovaatilisi lahendusi ei ole. Ei olda valmis reageerima olulistele sündmustele ja muutustele, mis pole veel toimunud, kuid mida asjatundjad on võimelised ette nägema.

Tegelik maailm on kordades keerulisem, kui suudab hõlmata raamatupidajalik arusaam riigielu korraldamisest, kus riigieelarve tasakaal on ainujumala positsioonis. Kaitsepolitseinik Kohveri röövimise juhtum tõi välja kurva tõsiasja, et meil puudub Venemaaga looduses piisavalt täpselt fikseeritud eraldusjoon. Piiri tegelik kontroll oli jäetud sõltuma vastaspoole heatahtlikkusest, kuigi varasemad kogemused pidid sundima kahtlema selle argumendi tugevuses ja pikaajalises kehtimises.

Seni, kuni välist heatahtlikkust jätkus, probleeme polnud ja valdkonna eest vastutajad võisid endale sisulise mittemidagitegemise eest vastu rinda taguda ja kinnitada õõnsakõlaliselt, kui hästi välispiiri kaitse on korraldatud. Aasta tagasi selgus, et piiril pole tähistust ega kontrollivõimekat piirivalvet, oluline osa piirijoone all asuvast maast on eraomandis ja tegelikult on piiri asemel üksnes ebamäärane joon paberil. Siis ärgati ja läks lahti vilgas tegutsemine ja võsaraie Euroopa Liidu ja Venemaa piiril. Kas hilinenud ärkamine on ka tulemuslik, see peab veel selguma.

Põgenike üha kasvav tulv on olnud läänemaailma probleem juba aastaid, kuid ei ole olnud keskseks teemaks Eesti välispoliitika kujundajatele. Kõik see toimus justkui kusagil kaugel, meist eemal, kuni korraga esitati Eestile tungiv nõue osaleda probleemi käsitlemisel. Mil viisil meile meeldetuletus tehti ning kas Brüsselis valminud reageerimiskava on üldse adekvaatne, on omaette küsimused. Põgenikemasside vastuvõtuks ettevalmistuse tase Eestis on siiani allpool igasugust arvestust. Et avalik diskussioon põgenike teemal muutus üliemotsionaalseks, kus tooni hakkasid andma äärmused, selles oli suur roll meie valitsejate tegematajätmises.

Kindlasti tuleb täna enam rääkida Eesti rollist põgenikeprobleemi konkreetsete aspektide teadvustamisel ja lahendusteede otsimisel. Valitsuse tasandil osatakse siiani rääkida üksnes arvudest, mille väiksemaks kauplemist serveeriti suure poliitilise võiduna ja meie sõnumi kuulda võtmisena. Humaanse, ratsionaalse ja efektiivse põgenikepoliitika kohal Eesti kontekstis laiutab tegelikult siiani suur auk. Me pole olnud sedalaadi ohtude tekkeks vähimalgi määral valmis, ei ideeliselt ega praktiliselt, me pole pikale ja keerulisele teele veel isegi mitte asunud.

Viimane suur häda, mis meie poliitjuhtkonda jällegi ootamatult tabas, oli Aafrika seakatk. Kuni tänaseni räägiti sel teemal avalikkusele üksnes udujutte. Jahimehed kurtsid küll juba mõnda aega, et sigade populatsioon metsas on liiga arvukas ja sead on hakanud massiliselt surema. Valitsuse tasandil aga kinnitati üha, et muretsemiseks pole põhjust ja kõik on kontrolli all. Nüüd näeme katku laastamistööd juba suurtes seavabrikutes, kuhu nakkus poleks tohtinud mingil juhul jõuda. Ja keegi ei tea siiani midagi konkreetset katkupisiku levimisviisidest, nagu oleks tegemist unikaalse, varasemalt tundmatu, üksnes meid tabanud epideemiaga.
Riigi tasemel reageerimine on taaskord raamatupidamislikult administratiivne ja küündimatu ning paistab lõppevat siinse sealiha tootmise täieliku likvideerimisega. Väited seenelistest-marjulistest, kes nakkuse endaga metsast kaasa toovad, ei näi üldse adekvaatsetena. Nagu ka jutud maakodus peetavatest jõulusigadest, kes kõiges süüdi olevat. Tundub, et Eestis puudub pisemgi kompetentsus sedalaadi loomataudide ära tundmiseks ja kontrolli alla saamiseks. Ja ilmselt pole jällegi kuulatud asjatundjaid, kes oleks olnud võimelised tooma siia sellealast teadmist ja kompetentsust.

Eelkirjeldatud juhtumite rida võiks pikalt jätkata, kuid neid läbiv joon on reageerimine olulistele sündmustele ilmse hilinemisega ja lahendusalternatiivide väljaarendamata jätmine. Seda ilmestavad vastutusalade ministrite näoilmed TVs, mis justkui ütleksid: „Jätke mind oma küsimistega ometi rahule“. Eesti poliitelu ei olnud varem selline, vastupidi, oli otsinguid, pingutusi ja leidmisi. Meie poliitika ideede poolest täna üksnes tukub, tippotsustajad hoiavad kramplikult kinni oma toolidest ja ei suuda kiiresti muutuva maailma väljakutsetega kaasa minna. Ja nii juba hulga aastaid.

On selge, et ilusatest loosungitest jääb üha ohtlikumaks muutuvas maailmas väheseks. Etteulatuvalt mõtlemiseks ja tundmatu tulevikuga hakkama saamiseks vajame vastutustundlikke poliitikuid, enam oma ala eksperte ja kompetentsust. Just sedasama, mida süstemaatiliselt hälbiva poliitkultuuri tõttu on pikalt alahinnatud. Võib-olla saab praegust olukorda piltlikult võrrelda talveunest ärganud unesegase karu käitumisega. Mets on kisa-kära täis, kuid karu ei saa midagi aru ja lesib edasi. Miks küll? Loodusetundjad teavad rääkida ka karupunnist, millest normaalse toimekuse taastumiseks peab metsaott vabanema.

Eestis pole vaja revolutsioone ega kardinaalset kursimuutust. Kurss on õige, kuid siinne poliitiline kultuur ootab äratust seisakust. Üha kasvav hulk inimesi on selles veendunud. Viimastel valimistel andsid valijad oma samasugusest soovist kindlalt teada, sellest samast räägivad ka erakondade reitingud. Praegune valitsuskoalitsioon ärkamisega ilmselt hakkama ei saa.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare