Jüri Saar: Reformierakond ja Keskerakond saavad üksteisele vastandamisest mõlemad suurt kasu
Esmane tähelepanek, et keskne on erakondlik vastandumine nelja suure vahel, on pealiskaudne. Enamasti pole arusaamine ulatunud sügavamale välisest kirjeldamisest, lahti joonistamata on jäänud vastandumiste erinevad tasemed ja väliselt varjatuks jääv väärtussisu.
Vastuolud parteide vahel
Põhjalikum analüüs toob välja Eesti praegusel poliitmaastikul asuvate jõudude vahel kokkulangevuste/kattuvuste kõrval kahte liiki vastuolusid. Esimeste alla kuuluvaid võiks nimetada väikesteks erimeelsusteks. Need on välised, mitteideoloogilised, kosmeetilised, parlamendi ehk kartellierakondade hulka kuuluvate parteide omavahelised nügelemised, mida võib saata suur lärm. Teiseks on aga üha enam välja joonistumas suur vastasseis, mida pole osatud sellisena märgata. Suur poliitiline vastasseis on põhimõtteline ning ulatub poliitilise kultuuri baasväärtusteni.
Nelja kartellierakonna paigutamine tavapärasesse parem-vasak skaalasse pole nende pragmaatilise populismi tõttu kerge. Juba enam kui viisteist aastat on kaks kõige suuremat parteid - Keskerakond ja Reformierakond - püüdnud Eesti valijaskonda veenda nendevaheliste suurte vastuolude olemasolus. Avalikult vastandutakse, süüdistatakse teineteist kõmiseval häälel seitsmes surmapatus.
Üks nimetab ennast jätkuvalt vaeste ja viletsate, pahklike kätega proletaarlaste kaitsjaks ja ähvardab maksumäärade olulise tõusu ja röövkapitalistide pigistamisega, teine esineb parempoolsete jõudude garandina ja lubab jätkata liberaalset turumajandust, „nähtamatu käe“ usaldamist ning maksude alandamist. Üks ähvardab enam ida poole vaatama hakata ja teine vannub truuks jäämist lääne orientatsioonile ja sealsetele liitlastele. Toimunud on lõputu etendus kujutamaks võitlust valguse ja pimeduse, headuse ja kurjuse, õige ja vale vahel.
Ilmselt kruvitakse ka eelolevate valimiste ajaks pinged haripunkti ja luuakse ühiste jõupingutustega ettekujutus, et valida on põhimõtteliselt vaid kahe suure reaalse alternatiivi vahel. Sisuliselt tugevdatakse iga oma sammuga vastastikku teineteist, sest venekeelne valija peaks andma oma hääle teada-tuntud „internatsionalist“ Savisaare parteile. Eestikeelne, -meelne valija on justkui sunnitud toetama Reformierakonda kui ainukest tõeliselt mõjukat vastasjõudu. Muid võimalusi serveeritakse mitterealistlikena ning paljud valijad usuvad niisugust skeemi.
Tegelikud eesmärgid varjatud
Varjatud, kuid tegelik eesmärk on aga kahe peale juhtpositsiooni säilitamine, olemasoleva poliitilise status quo ehk võimu hoidmine ükskõik mis hinnaga. Kehtib reaalpoliitiline põhimõte, et traditsioonilisi mõjusfääre tuleb austada. Võitluse eskaleerumist piirab vaikiv kokkulepe mitte minna teise marja- ja karjamaale. Väliselt ollakse väga erinevad, kuid sisemiselt sarnased, mistõttu teineteisele vastandumine on vaid Ameerika maadluse (wrestlingu) moodi etendus. Nii on põhjust arvata, et nende kahe erakonna tegevus on mingil tasemel kooskõlastatud.
Kui asi läheb tõsiseks, siis jõud alati ühendatakse. Reformierakonna ja Keskerakonna ühisosa tuleb hästi esile hiljutistes püüetes reguleerida poliitiliselt prokuratuuri ja kaitsepolitsei tegevust korruptsiooniga võitlemisel, täiendavate immuniteetide nõudmistes ja regulaarsel poliitikute liikumisel Keskerakonnast Reformiparteisse.
Eesmärk, et on vaja kahte suurt, polegi nii varjatud. Ükskord on ühel natuke rohkem edu, teinekord teisel, kuid kõigist ülejäänutest peaks selle stsenaariumi järgi saama peenraha. Ehk ühele kuulub Toompea, teisele all-linn. Kaks suurt tähendab ka seda, et väiksemad kaovad varem või hiljem. Selline kahene põhijaotus langeb pea üksüheselt kokku Eesti ajaloolise karmi valikuvõimalusega saksa- ja venemeelsuse vahel.
Reformierakond oleks sel juhul sakste partei, millele on muuhulgas ilmselt tahtmatut märgilist tuge pakkunud selle partei tipp-poliitikute mõne aasta tagune laulatustseremoonia, mis oli tõeline mõisarahva etteaste lihtinimeste ees. Keskerakonna juhi bojaarilik imidž ja aeg-ajalt alamatele osaks saav armulikkus on idamaine stiil. Nii et põhivalik saakski justkui olla kas saksa- või venesuunaline, mis paneb paika ka blokisisese käitumisjoonise. IRLst on üha enam saanud n.ö junkru järglaste, ehk kadakasakslaste ühendus sakste suurpartei kõrval. Kuhu läks hiljuti üle luuraja taustaga mõisnik? Eks ikka lähisugulaste ehk reformistide juurde.
Sotsid pajuvenelaste rollis
Sotsid on vahepealses nn pajuvenelaste rollis. Organisatsioonikultuurilt tahavad nad Keskerakonnast eristuda, olla selgelt läände kalduv jõud, kes püüab samas flirtida vastandlike väärtustega. Siinmail on raske teha olematuks traditsioonilist sidet vasakpoolsuse ja venemeelsuse vahel, mis meist lääne pool võtab justkui iseeneslikult leebemad väljendusvormid, kuid säilib.
Lääne-Euroopa sotse kimbutav vastuolude spekter, kus nõutakse näiteks liberaalseid isikuvabadusi nii seksuaal- kui ka usuelus, mille koos teoks tegemine on võimatu, kammitseb pidevalt ka siinseid sotse. Keskerakonnaga vene valijate häältele konkureerimiseks tehakse paratamatult järeleandmisi, mis ei ole meele järgi meie vasakpoolse üldorientatsiooniga haritlastele ja kultuuriinimestele. Just sotsidega on Keskerakonnal erisuhted seoses paljude ülejooksikutega, kes tõenäoliselt pärast Keskpartei köögipoolega lähemat tutvumist sealt ummisjalu põgenema kipuvad.
Keskerakond on avalikult rääkinud ainult kahest erakonnast tuleviku Eestis. Reformierakond niisugust sihti otseselt väljendanud ei ole, kuid tegutsetud on pidevalt viisil, et ära hoida uute tegijate areenile tulek ja nõrgestada teisi oma lähikonnas tegutsejaid. Kiivus, tähelepanelik jälgimine, et lähikonkurendid liiga tugevaks ei lähe ja regulaarselt ülejooksikute ning siseinformatsiooni kasutamine iseloomustab sedalaadi praktikat. Kõige värskem näide on selle aasta kevadel toimunud koalitsioonipartneri ootamatu üleparda heitmine. Jutud paremjõudude koalitsioonist, mille loomisega Reformierakond justkui pidevalt vaeva näeb, on kergelt öeldes ebausutavad.
Koostööst vasaktiival pole samuti palju rääkida, pigem näeb üksteisele „ära tegemist“. Hiljuti luurasid sotside järgi just keskpartei jüngrid ja ka nüüd toimub karm võitlus venelaste häälte pärast. Suuremat oponenti väliselt vasakpoolsel Keskerakonnal polegi olnud kui sotsiaaldemokraadid, kuigi mõni eluvõõras või silmakirjatsev analüütik aeg-ajalt sotside ja keskerakondlaste vasakblokist räägib. Just blokisiseselt käib hoopis tõsisem ja verisem võitlus, ja nagu ikka kodusõdades, on see alatu ja halastuseta. Kohe näha, et vanad sõbrad, öeldakse selle kohta Eesti filmiklassikas.
Kartellierakonnad mängivad samas liigas
Kõik eelkirjeldatud on siiski vaid väikesed vastandused, sest poliitilise kultuuri laadilt mängivad neli kartellierakonda ühes ja samas liigas. Nad kõik näitavad oma tegevusega, et „PR“, ehk poliittehnoloogide kujundatud näivus on esmatähtis, kõik muu üksnes sentimentaalne ilulemine. Üksteise järel on hakatud ostma reklaamifirmadelt kampaaniateenust („Andke meile valimisvõitu tagav loosung“), mistõttu poliitikud ja erakonnad on reklaamikontorite lõa otsas.
Just reklaamikontorid ja -bürood dikteerivad täna suurparteidele, missugused on välireklaamid, telereklaamid ja nii libiseb poliitilistesse kampaaniatesse küünilisus, harimatus ning ajupesu. Nad kõik vaevlevad kroonilise ideede puuduse käes otsides peibutist, mida ometi valijatele järgmisena välja pakkuda, sest ei saa ju lihtsalt nõuda „andke hääled siia“. Reklaamikontor paneb muidu soliidsed inimesed valijate ees kummalisi trikke ja imevigureid tegema. Nii juhtub, kui raha on rohkem kui mõistust.
Kartelliparteid on kõik olnud valmis aktsepteerima kõlbelist relativismi, sest nad peavad valijaid mitte rumalateks, vaid väga rumalateks. Poliitika on pööratud pahupidi, tekkinud on suletud ring, sest valimistulemusest sõltub erakonna eelarve ja võimalus järgmistel valimistel uuesti võimule tulla. Parem valimistulemus tähendab omakorda rohkem raha ja enam raha tähendab veel paremat valimistulemust.
Nad tunnistavad põhimõtet, mille järgi võitja võtab kõik, mistõttu valimiskogudes sõidetakse ka ühe häälega allajäänutest teerullina üle. Nad kasutavad administratiivset ressurssi ja muid neile mittekuuluvaid vahendeid erakondlikes huvides. Nende kõikide jaoks on erakondade tegevus projektipõhine valimistest valimisteni kulgev etendus, mitte oma ideaalide ja väärtuste teoks tegemine. Sellesse võimukomplekti kuuluvad tagatoad koos nähtamatute või vähetuntud niiditõmbajatega.
Riigieelarve raha ei kasutata mitte riigi poliitiliseks arendamiseks, vaid stagnatsiooni tekitamiseks ja süvendamiseks. Riiklikult tähtsate otsuste tegemisel on hakanud jällegi toimima nõukaajast teada telefoniõigus, kus avalikke asju otsustavad varjatud jõud ainult neile teada olevate argumentide alusel.
Täna näeme, kuidas vormiliselt avalik-õiguslike institutsioone suunavad kartellierakondade võimuhoovad tagamaks nende permanentse võimulpüsimise. Veel vähem avalikustatakse infot otsuste hämarate tagamaade kohta, mis kokku moodustabki idamaise, lääne poliitkultuuri sobimatu võimu teostamise joonise. Viimasel ajal on palju muutunud, ja keerulises rahvusvahelises julgeolekupoliitlises olukorras võib niisugune poliitpraktika osutuda ohtlikuks.
Nüüd tuleb näha selle väärtuspiiri tähistamist, mille pärast praegu Ukrainas sõda peetakse: kui siiapoole jäävad väärtused, millest läänemaailmas lugu peetakse, sinnapoole aga kõik on lubatud mentaliteet – manipuleeriv poliittehnoloogia, demagoogia, küüniline võimuvõitlus, korruptiivsed skeemid, tõeväänamine ja ringkäendus, omakasu.
Eelkirjeldatust teisele poolele jäävad need, kellel on niisugusest poliitilisest tegelikkusest saanud küllalt, kes näevad et Eesti edasiminek on sellise praktika korral pärsitud.
Saabuvate valimiste peateemaks peaks seetõttu olema mitte taaskord viljatud väikevastandused, vaid hoopis suur eristumine, mis on üha enam esiplaanil. Demokraatiat ja inimkesksust väärtustavad jõud on võtnud endale eesmärgiks esindada ja ühendada nii enne kui ka pärast valimisi just seda teist suure vastasseisu poolust, mistõttu kutsume kaasa lööma kõiki hea tahtega inimesi ja inimkooslusi, kes hoolivad Eesti tulevikust. See vastasseis kajastub juba paratamatult ka kartellierakondade liikmete seas, kust üha sagedamini kostab üleskutseid muutusteks.
Meie edulootus seostub põlvkonnavahetusega, uute inimeste tulekuga, kes hakkaksid nägema tegelikke Eesti ees seisvaid ülesandeid. Valijad otsustavad lõppkokkuvõttes oma häält andes, kas 2015. aasta riigikogu valimistest saab järjekordselt poliitetendus väikeste, teatraalsete, kuid üksnes kosmeetiliste vastanduste abil ja säilitatakse olemasolev stagnatsioon või võetakse selge seisukoht suures vastasseisus.
