Jüri Saar: Tuhanded muslimi põgenikud on Euroopale tõsiseks julgeolekuprobleemiks
Umbes üks miljard inimest elab pidevas näljasurma ohus ja peavad hakkama saama mõne dollariga kuus. Järjest suurem hulk inimesi paikneb poliitiliselt ebastabiilsetes maades, mis liiguvad humanitaarkatastroofi suunas. Kasvavat osa maailma territooriumist katavad läbikukkunud riigid, kes ei suuda tagada enda territooriumil elementaarset korda ning kust valgub häda ja viletsus laiali naabritele ja kaugemalegi.
Maailm on üha enam tervik, kus kõik asjad omavahel seotud. Rääkides migratsioonist ja põgenikest ei saa piirduda arutlusega konkreetsete indiviidide tasemel, kes vajavad lihtsalt abi, päästmist. Kaastunne õnnetute vastu ja soov neid aidata on loomulik inimlik reaktsioon, siin pole midagi vaielda. Probleemid on paraku hoopis kõrgemal tasandil, sest vaja on üles ehitada humaanne, ratsionaalne ja efektiivne põgenike poliitika kogu EL jaoks. Esmalt tuleb endale teadvustada, et migratsioonisurve kuldsele miljardile säilib senikaua, kuni ühtlustuvad elatustasemed. Elatustasemete ühtlustumine saab toimuda kas Lääne arengu peatumise või tagasimineku või muude piirkondade edenemise läbi. Muid võimalusi ei ole.
Üheaegne surve idast ja lõunast
Euroopale avaldatakse praegu survet lõunast ja idast üheaegselt, oleme just nagu pihtide vahel, kus majanduslik väljakutse kombineerub ideoloogilisega. Lääne vaenlased üritavad meid panna erinevatest suundadest pärit üheaegse rünnaku alla. Lõuna poolt leiab aset islamismi pealetung, mille ehedaim väljendus on ususõda ehk džihaad. Džihaad tähendab paljusid asju, sealhulgas ebakindluse tekitamist vaenlase piirialadel ja võitlusmoraali õõnestamist. Islamikalifaadi võitlejad lõikasid mõnel pantvangil pead maha, võtsid selle videosse ja lasid üleilmsesse meediasse. Tulemuseks on näiteks nende edu Iraagis, kus 50 000-meheline Lääne instruktorite väljaõpetatud ja täisvarustusega armee jooksis laiali paari tuhande kõrilõikaja hirmus. Hästi relvastatud sõduritel puudus piisav motivatsioon sedasorti usuvendade vastu võitlemiseks. Mida siis tahta lihtsatest inimestest, kellel pole enda kaitseks ei relvi ega vastavat väljaõpet.
Islamistid ähvardavad võtta enda juhtimise alla kogu maailma muslimid, arvuliselt üle 1 miljardi inimese. Lubavad peagi saada tuumapommi omanikeks. Nad peavad džihaadi, mille lõppeesmärk on islamikalifaadi kehtestamine kogu maailmas. Päris hirmuäratav perspektiiv Lääne jaoks, kui lisaks arvestada paljudes lääneriikides juba olemasolevaid muslimite kogukondi. Islamistid teavad hästi siinset suhtumist inimelu pühadusse. Põgenike kasutamine tähendab täna asümmeetrilist relva, mil teevad koostööd inimkaubitsejad ja ususõdalased, kes võivad hästi olla ka samad isikud.
Tuhandete inimeste hukkumine pole neile mingi probleem, sest seda õigustab võitlus tulevase islamiriigi nimel. Kui Euroopasse jõudnud põgenikel reeglina puuduvad dokumendid, siis pole võimalik eristada siia saabuvaid islamistlikke diversante tegelikest abivajajatest. Tekitatud on paradoksaalne olukord, mil EL piiridel toimub tavapäraselt kõigi saabuvate ja lahkuvate isikute täpistuvastamine, üha enam kasutatakse biomeetrilisi passe, mil oma identiteedi peitmine muutub praktiliselt võimatuks. Kuid samal ajal kavatsetakse vastu võtta inimesi lihtsalt kvootide alusel, n-ö hulgi, omamata nende taustadest vähimatki ettekujutust.
Euroopas napib lihtsaid töökohti, luuamehi pole juurde vaja
Euroopale on raske koorem üha suuremal arvul võõrpäritolu inimesi vastu võtta ja kindlustada neid kõige eluks vajalikuga nüüd ja edaspidi. Üks ekslik müüt, mida jätkuvalt püütakse levitada, on lihtsate tööde tegemiseks vajalike töökäte puudus siinmail. Läänemaailmas endas (eriti pärast EL laienemist) on piisavalt palju inimesi, kes on valmis tegema nn lihtsaid töid ja probleemiks on just sedalaadi töökohtade kiire kadumine.
Puudu pole mitte niivõrd nn luuameestest, vaid inimestest, kes oleksid suhteliselt väikese tasu eest valmis ja võimelised töötama ehitusel, ühistranspordis, teenindama turiste ning hooldama eakaid. Kõik need tegevused eeldavad arusaama siinsest kultuurist, maailmatajust ja minimaalset haridustaset (nt kirjaoskust, arvutamisoskust, elementaarset arusaama õigussuhetest) ning just selliste inimeste puudumise tõttu on meditsiini- ja hoolekandesüsteemid kokku kukkumas.
Lisaks survele lõuna suunalt eskaleerub olukord Euroopa jaoks idasuunalt. Venemaa agressiivne tegutsemine Ukrainas on irratsionaalne ainult esimesel pilgul. Strateegia taustaks on tehnoloogiline allajäämine Läänele. Ukrainas lääneliku ühiskonnamudeli rakendamine ja selle õnnestumine oleks katastroof ja hingekell Venemaa tänastele valitsejatele. Hübriidsõja meetodite kasutamine selles kontekstis on täiesti ratsionaalne. Põgenikelaine tekitamine - mida rohkem kaost, terrorit, ebastabiilsust Euroopa väravas, seda parem - kuulub selle sõja meetodite alla. Samas, mida kauem on valmis Venemaa inimesed selleks, et nende noored mehed hukkuvad nimetutena väljakuulutamata sõjas, seda kauem kestab Ukraina konflikt.
Venemaa jaoks on siiani kõige suurem probleem olnud, et Ukraina avantüür on Läänt liitnud ja aidanud kaasa kaitsemeetmete tugevdamisele. Võib-olla oli see isegi suuremat sorti ootamatus, et hedonistlik Lääs oli valmis loobuma osast kasumitest Venemaale surve avaldamiseks. Nüüd aga on putinistidele otsekui taeva kingitusena tulnud tuhanded Vahemere põgenikud, omades suurt Lääne ühtsust lõhestavat potentsiaali. Ajastus langedes kokku Ukrainas toimuvaga on sedavõrd perfektne, et saab kahtlustada nende sündmuste seotust. Võib oletada, et Venemaa kasutab täna islami kaarti sihipäraselt läänemaailma vastu kui asümmeetrilist relva. Putinlik Venemaa on pakkunud korduvalt Läänele, et „teeme diili uueks ülemaailmseks mõjusfääride jagamiseks, ilma meieta te hakkam ei saa“. Uus maailmakord pole Putini arvates võimalik ilma venelastega kokku leppimata, nagu selle korra kehtestamise eelmises versioonis polnud natsismi esmalt tugevnemine ja seejärel puruks löömine võimalik ilma stalinistide abistava käeta. Kõige värskem ettepanek tuli just äsja, kus Putin pani ette seoses ISISe tegevusega rahvusvahelise süsteemi muutmist.
Euroopa käitub nagu rikas vanamutt, kes loovutab pätile ühe oma sõrmuse
Põgenike probleem pole tulenevalt eelöeldust enam vaid inimlikkuse küsimus, vaid on ka otseselt seotud julgeoleku sfääriga. Kanakari on Euroopa ühise välis- ja kaitsepoliitika kõrval tõeline lahinguüksus, nagu ütles hiljuti Jean-Claude Juncker. Massilise paguluse näol on tegemist on suuremõõtmelise protsessiga, mille üle arutlemine kvootide tasemel on küündimatu. Euroopa ja üldse Lääs käitub irratsionaalselt, öeldes „võtame vastu niipalju, kui vähegi jaksame“. Isegi nii uskumatu ettepaneku üle on tõsimeelselt arutletud, et „kui enam ei jaksa, siis paneme põgenike paadid põlema, äkki pärast enam ei tulda“. Euroopast on saanud läänemaailma „pehme kõhualune“, kes käitub nagu rikas vanamutt, kes kurjade röövlite käest pääsemiseks annab ära ühe oma paljudest sõrmustest. Lootes, et ta jäetakse rahule koos allesjäänud varaga. Asjatu lootus, ei jäeta - kui lubatakse, võetakse kõik ja rohkemgi veel.
Postkolonialistliku maailma senise käsitluse läbikukkumine saab üha ilmsemaks eelkõige just madalama arengutasemega maade n-ö järjele saamise ebaõnnestumise kaudu. Nõudmise ja pakkumise universaalsed reeglid kehtivad ka tänases maailmas. Antud juhul on ahvatlev turg ja sihtmärk läänemaailm koos justkui piiramatu arengupotentsiaaliga. Erinevalt läänemaistest multi-kulti fundamentalistidest, kelle arvates ei peaks maailmas üldse olema riike ja riigipiire ning kõik inimesed oleksid maailmakodanikud, tuleb täna teha ratsionaalseid otsuseid.
Inimkaubitsejate turg tuleb ära lõigata, mitte luua mõtlematute sammudega uusi võimalusi inimeste illegaalseks ümberasumiseks. Praegu tegutseb Euroopa Liit täpselt vastupidiselt ja pigem sellise valemi alusel, et kui me ei suuda ebaseaduslikku migratsiooni kontrollida, teeme selle seaduslikuks. See pole loogiline ja on otseses vastuolus läänelike õiguspõhimõtetega, sest „ebaõigusest ei saa teha uut õigust“.
Patrullid Vahemerele, lähteriikidesse põgenikelaagrid
Seepärast tulebki täna reageerida nii lõuna kui ka ida suunal jõuliselt, otsustavalt. Alates patrullidest Vahemerel ja lähteriikidesse põgenikelaagrite ehitamisest, kus neile lisaks esmatarbevajaduste rahuldamisele pakutakse kaitset fundamentalistlike terroristide eest. Isikute tuvastamine on siinjuures eriliselt tähtis, et hinnata kellegi sobivust läände ümberasumiseks. Lõpetades koostööga lähteriikide valitsustega nende kurjategijate kahjutuks tegemisel, kes migratsioonilt ülikasumeid teenivad. Kuni sinnamaani välja, et toetatakse nende riikide valitsusi, kes pole äärmuslased, kuid suudavad tagada vähemalt stabiilsuse oma riigis.
Teine põhimõte kehtib suhtumises Ukraina kui rahvuse sündi läbi elava potentsiaalse liitlase aitamisse, kus edu korral on lootust uue läänemaist tüüpi korrastatuse tekkimiseks.
Eesti ja teiste Balti riikide kogemust elada rahumeelselt koos välispäritolu inimestega, keda on ligi 1/3, peaksid staažikad EL maad vääriliselt hindama ja tundma õppima. Uutest Euroopa Liidu liikmesriikidest on tänaseks saanud stabiilsusetsoon vastupidiselt mitmetele varasematele hoiatustele ja pahasoovijatele. Nende maade inimesed oskavad hinnata adekvaatsemalt ka tulemeid, milleni on jõutud, kui Euroopasse on tekkida piiramatus ulatuses võõrast identiteeti pidades silmas üksnes lühiajalist kasu. Enda identiteedi säilitamisse kui väärtustervikusse, kus nüüd haigutab tühimik, on suhtutud liiga hoolimatult. Tekitada ka uutes EL maades garanteeritult ebastabiilsus lihtsalt seetõttu, et EL puudub sihipärane põgenikepoliitika kui ühtse välis- ja julgeolekupoliitika komponent, on väga mõtlematu ja ohtlik tegevus.
