Meie inimestele oli niisugune mentaalne kompleks psühholoogiliselt mõistetav, lausa tuttavlik, pealegi oli kandidaat isikuomadustelt meeldiv ja väärikas inimene. Kuid vorm, kuidas siis riiki vasakule ehk tagasi pöörata üritav seltskond oma kandidaati peale surus, muutus pikkamööda eemaletõukavaks. Sisuliselt öeldi meile kõigile näkku, „teist ei sõltu midagi ja jääge oma liistude juurde“, vajalikud hääled on niikuinii juba koos.

Teine kandidaat kehastas seevastu Eesti tulevikku. Ta oli nooremast põlvkonnast, rääkis soravalt lingua francat ja oli omandanud hariduse ning väärtushoiakud Läänes. Tema pidi tooma maale lääneliku pehme jõu (soft power) ja aitama meid saada omaks ning kaitsmist väärivaks lääne suunal. Tema sotsiaalne ja poliitiline kapital koosnes valdavalt lootustest, mis tuginesid ühele eeldusele – ta võib olla inimesena ükskõik milline, kuid kindlasti pole tema tarvis kusagil salakapis peidus nõukogudeaegseid kolisevaid luukeresid. Polnud karta mingeid nähtamatuid sidemeid, mis teeksid ta Moskva suunalt mõjutatavaks või lausa juhitavaks.

Tänaseks pole selle presidendi sotsiaalsest kapitalist jäänud alles just ülearu palju, kuid ühiskonna tasemel panustati läbi tema meie kõigi tulevikule. Vasakpööre jäi ära, minevik läks sinna, kuhu vaja.

Ja õigusega, sest oleks olnud ääretult mage valida vabatahtlikult riigijuhiks sama isik, kes varasemalt oli sellele postile pandud teiste poolt ning vägisi.

Tänastel presidendivalimistel kujunes pärast Marina Kaljuranna kandideerimissoovi välja uutlaadi seis, mille sisu jääb paljudele hämaraks. Siim Kallas sai endale tugeva konkurendi, kes samas esindab vaid sama erakonna teist tiiba. Kallas on tänane „mees minevikuga“, mis kindlasti sisaldab hulga kogemusi. Eelkõige jäävad need Nõukogude Liidu lõpuaega ja Eesti iseseisvuse taastamise algusperioodi. Mis neist on väärtuslik ja mis taak, pole ülearu selge. Nagu on küsitav ka tema Brüsselist saadud eurobürokraatlik karastus kui poliitiline kapital.

Katsed kujutada Marina Kaljuranda erakondadeülese kandidaadina, kes konkureerib Kallase kui parteilise kandidaadiga, on kaval petekas. Esiteks tõstis just Reformierakond ta välisministri positsioonile, kus ta viis ellu selle erakonna juhitud koalitsiooni poliitikat. Teiseks osales ta regulaarselt Reformierakonna juhatuse koosolekutel n.ö parteitu kommunistina. Kolmandaks on ta sisuliselt andnud välja veksli astuda kohe pärast presidendivalimisi, juhul kui temast ei saa presidenti, Reformierakonna liikmeks.

Probleem seisneb pigem Reformierakonna siseelus valitsevates pingetes, mitte kandidaatides.

Tänases Reformierakonnas oleks nagu üheaegselt kaks tagatuba, kes hetkel võitlevad mõjukuse pärast, ning nad on pakkunud välja kumbki oma lemmiku. Tegemist on nii-öelda peretüliga ja välisohtude puhul pannakse nagu alati seljad kokku. Kes nõukogude aega mäletab, siis tolleagsetel valimistel osales ja võitis alati üks ja ainus poliitiline jõud. Võitmatu bloki moodustasid parteilased ja parteitud, kes esindasid ühiselt kogu nõukogude rahvast.

Eelöeldu tähendab kokkuvõttes, et ühe võimuerakonna poolt on pandud välja ikkagi kaks kandidaati. Üks peaks ära võluma meie eliidi, teine on ette nähtud nn lihtsatele inimestele, sobiv laiadele rahvamassidele. Reformierakonna jaoks oleks valimised õnnestunud suurepäraselt, kui teise vooru saavad mõlemad. Esimese vooru tulemus peab tegema klaariks, keda toetatakse nagu üks mees teises voorus. Ühe, ükskõik kumma saamine teise vooru oleks samuti õnnestumine. Mõlema väljakukkumine esimeses voorus oleks läbikukkumine.

Kui üks Reformierakonna kandidaatidest saab valitud presidendiks, tähendab see olemasoleva olukorra (status quo) jätkumist Kadriorus. Erinevused avalduksid üksnes mõne persooni osas.

Nii tuleb mõista ka Reformierakonna juhatuse liikme kommentaari: „Kui presidendivalimised saavad läbi, jätkame kõik ühtse perena.“

Ehk ümberseletatult, pole vahet, kumb Reformierakonna kandidaatidest sel korral peale jääb, võit kuulub sel juhul ikkagi erakonnana neile. Ja kõik jääb riigi tasemel endiseks, nii nagu on praegu, nõnda, nagu on olnud juba üle 15 aasta.

Ei tohi leppida olukorraga ja mitte märgata, et oleme taaskord jõudnud võimalikku pöördepunkti, kust saab edasi minna uues suunas või jääda tammuma paigale. Jätkates maadlemist praeguseks juba „pika habemega“ teemadega nagu näiteks liigne tsentraliseerimine, poliitiline korruptsioon ja valeotsuste eest vastutuse puudumine. Demokraatia valitsemisviisina eeldab võimuerakondade regulaarset vahetumist, mis paraku tänases Eesti enam piisaval määral ei toimi. Seekordsed presidendivalimised kujutavad endast seetõttu märgiliselt hoopis enamat, kui kellegi asumine Kadriorgu järgmiseks perioodiks. Küsimus polegi niivõrd presidendi isikus, sest ilmselt saaksid kõik kandidaadid selles ametis hakkama.

Samas muutuvad isikud sedalaadi olulistes rollides märkideks, sümboliteks, millel on omaette väärtus. Seepärast tasub tõsiselt mõelda alternatiivsete poliitiliste jõudude koondumisele stagneerunud poliitilise kultuuri ja seda toetavate jõudude vastu. See tähendab, et tuleks teha erakondadevaheline kokkulepe toetamaks teise vooru saamisel mitte kumbagi Reformierakonna kandidaatidest. Sest meie kõigi ühine saatus on demokraatlikult edenev Eesti.