Link kopeeritud!

Jurist Jaanus Tehver: Tants TTÜ rektori ümber muutub aina poliitilisemaks, hääletussedelite kohtuekspertiis meenutab PR-trikki

 (132)
TTÜ rektorikandidaatide avalik väitlus
TTÜ rektorikandidaatide avalik väitlusFoto: Priit Simson

Tallinna Tehnikaülikooli rektori valimised on pälvinud erakordselt suurt avalikkuse tähelepanu ja seda sugugi mitte põhjusel, mille üle oleks põhjust rõõmustada. Iseenesest on ülikooli tähtsus Eesti ühiskonnas kahtlemata sedavõrd suur, et nii rektori isik kui tema valimise protsess võiksid kõnetada mitte ainult ülikooli liikmeskonda, mille hulgas on ca 13 000 üliõpilast ja 2000 töötajat, vaid igaühte meist.

Värske Turu-uuringute AS-i uuringu kohaselt eelistab koguni 72 protsenti abiturientidest edasiõppimiseks TTÜ-d ja ainuüksi see näitab, et TTÜ käekäik mõjutab oluliselt meie ühiskonna tulevikku nii lühikeses kui pikas perspektiivis.

Nõustun täielikult TTÜ senise rektori professor Andres Keevalliku sõnadega, et rektori valimisega seoses kujunenud olukord on äärmiselt piinlik ja häbiväärne. Kahjuks on aga nii, et selles kahetsusväärses loos on peatähelepanu koondatud ühele detailile, milleks on ülikooli kuratooriumi 22.05.2015 viimases hääletusvoorus ühe kandidaadi poolt või vastu antud häälte arv ja hääletustulemuse kindlakstegemine. Ainult sellele episoodile keskendumine jätab vastuseta tegelikult märksa olulisemad küsimused.

Sissejuhatuseks mõni sõna rektori valimises osalevatest isikutest. TTÜ-s on ülikooli põhikirja kohaselt selles menetluses kaks osalist: nõukogu ja kuratoorium.

Samal teemal:

Nõukogu on akadeemiline otsustuskogu, kuhu kuuluvad ülikooli teaduskondade ja asutuste ning üliõpilaste esindajad ja millel on praegu 41 liiget.

Sõelale jäi neli meest

Kuratoorium on ülikooli kõrgeim juhtorgan, kuhu kuulub 11 liiget. Kuratooriumi liikmetest 5 nimetab ülikooli nõukogu, 1 Eesti Teaduste Akadeemia ja 5 haridus- ja teadusminister. Praegusest kuratooriumi koosseisust on TTÜ nõukogu poolt liikmeteks nimetatud A. Kamratov, R. Kattel, M. Lopp, R. Veinthal ja A. Öpik, Teaduste Akadeemia määratud liige on M. Saarma ja ministri nimetatud liikmed on S. Liive, T. Luman, H. Hääl, R. Kitt ja A. Heinsoo. Oluline on märkida, et kuratooriumi liikmed määrati ametisse ajal, mil haridus- ja teadusministriks ei olnud praeguste rektorivalimiste peategelane. S. Liive ja T. Luman kuulusid küll ka kuratooriumi eelmisesse koosseisu, mille ametisse kinnitamise ajal oli minister Jaak Aaviksoo.

Rektori valimised kuulutati välja kuratooriumi 22.01.2015 otsusega. Tagantjärgi hinnates on tähelepanuväärne, et kandidaatide esitamise tähtajaks määrati 02.03.2015. Kas juba konkursi alustamisel arvestati, et 01.03.2015 hilisõhtul saavad teatavaks Riigikogu valimiste tulemused ning kui jah, siis kas algusest peale peeti ka silmas parlamenti kandideeriva isiku võimalikku soovi saada TTÜ rektoriks (vastava ametikoha nõuetele vastavaid tegevpoliitikuid pole just üleliia palju)?


2015. aasta alguses poleks sellist küsimusepüstitust kindlasti tõsiselt võetud, aga tänaste teadmiste valguses võib siin rääkida kahtlustest, mille kummutamine ei ole lihtne.

Rektori valimise menetluse esimene sisuline otsustusetapp on kandidaatide nimekirja kinnitamine, mida otsustab kuratoorium. Nimekirja pääsemisel on kaks kriteeriumi - ühelt poolt kandidaadi vastavus rektorile esitatavatele nõuetele ja teiselt poolt vähemalt ühe kuratooriumi liikme toetus kandidaadile. Antud juhul kandideeris kokku kaheksa isikut ning kandidaatide nimekirja kanti 13.03.2015 neli isikut, kelleks olid Jaak Aaviksoo, Jakob Kübarsepp, Andrus Salupere ja Mart Ustav.

Aaviksoo aastal 2006: rektor olgu poliitiliselt sõltumatu

Loe veel

Siinkohal tuleb rõhutada, et kõik kandidaadid on lugupeetud teadlased (kolm, sh Aaviksoo, on akadeemikud) ja kõigil on kahtlemata olemas ülikooli heal tasemel juhtimiseks piisav teadmiste ja kogemuste pagas. Üks kandidaat eristus siiski oluliselt teistest ja nimelt selle poolest, et tegemist oli tegev- või ka tipp-poliitikuga, IRL-i aseesimehe ja äsja riigikokku valitud isikuga. Loomulikult ei ole poliitikul keelatud kandideerida ka olemuselt apoliitilisele ametikohale, sh õppe- ja teadusasutuse juhi kohale, ning sellist sammu ei saa ka vastava valdkonna tavasid eiravaks lugeda. Konkreetselt Jaak Aaviksoo osalemise konkursil muudab aga pikantseks tõsiasi, et nimelt tema kirjutas 26.12.2006 seoses Ene Ergma kandideerimisega Tartu Ülikooli rektoriks Eesti Päevalehes järgmist:

"Kolmas küsimus on küsimus ülikooli politiseerimisest või õigemini allutamisest erakondlikele huvidele. Oleme kahjuks tunnistajaks praeguse võimu sihikindlatele ja laiaulatuslikele katsetele seada avalike asutuste ja teenistuste etteotsa ilmse erakondliku taustaga isikuid ja seeläbi kasvatada erakondlikku mõjuvõimu. Selline praktika ohustab otseselt kogu ühiskonna toimimist avalikes huvides ning ähvardab samas sügavalt ka vastavate asutuste tulemuslikku tööd. Ülikooli puhul lisandub akadeemilise sõltumatuse ja usaldusväärsuse kahjustamine. Kaudse poliitilise surve kasv, ülikooli sisulise tegevuse muutumine teisejärguliseks võrrelduna erakondlike huvidega ning teadust ja kõrgharidust puudutava sisulise dialoogi lakkamine ministeeriumiga sundisid mind rektoriametist tagasi astuma. Kõigest sellest tulenevalt pean ma ülikooli tuleviku seisukohalt põhimõttelise tähendusega küsimuseks rektori poliitilist sõltumatust. Ja nii nagu avalikes asjus ikka, ei pea see sõltumatus mitte üksnes olemas olema, vaid sellisena ka näima. See ja ainult see asjaolu ei luba mul toetada akadeemik Ene Ergma kandidatuuri rektori ametikohale ning seda kogu lugupidamise juures tema austusväärsete akadeemiliste saavutuste vastu ja igati tunnustades tema silmapaistvat poliitilist karjääri. Olen veendunud, et poliitikuna on igal akadeemilise taustaga isikul piisavalt võimalusi aidata kaasa Eesti teaduse ja kõrghariduse edenemisele, enda ülesandeks pean aga lisaks eelnevale igasuguse erakondliku surve kaotamist akadeemiliste ning teiste avalike asutuste ja nende juhtide õlgadelt."

Kas praegune olukord TTÜ-s erineb sisuliselt sellest, mille kohta Aaviksoo valutas südant 2006. aasta lõpus? Kuigi Ergma on tollaseid sõnu ka tänases kontekstis Aaviksoole meelde tuletanud, ei ole erakondlike huvide probleem millegipärast nii teravalt tõusetunud. Aga olgu, ärme peatu liiga pikalt ligi kümne aasta tagustel sündmustel ja vaatame mis toimus viimase paari kuu jooksul.

Rektori valib kuratoorium ja just kuratooriumis toimunud hääletamine on täna avalikkuse tähelepanu keskmes. Samal ajal ütleb TTÜ põhikiri ka seda, et nõukogu esitab kuratooriumile oma seisukoha rektorikandidaatide kohta kuratooriumi määratud vormis salajase hääletuse tulemusena. Põhikirja selle sätte täitmine tekitas palju segadust, sest kuratooriumi määratud vorm seisukoha esitamiseks tegelikult puudus ja kuratooriumi nõudel ei tohtinud nõukogu oma arvamust väljendada kandidaatide pingerea kujul. Nii sündiski nõutav nõukogu seisukoht selliselt, et kuigi nõukogus toimus kõigi nelja kandidaadi osas hääletus ja selgus, millist kandidaati nõukogu eelistab (Aaviksoo sai hääletusel kõige vähem hääli), siis kuratooriumile saadeti 21.04.2015 üksnes kõiki kandidaate ja nende valimisplatvormi kirjeldav tabel, millel puudus vahetu seos nõukogus toimunud hääletamise tulemustega ja millest nõukogu eelistus ei nähtunud. Paratamatult tekib küsimus, miks esitas ülikooli nõukogu kuratooriumile oma seisukoha kandidaatide kohta sedavõrd ebamääraselt, et sisuliselt ei olnud kuratooriumi liikmetel võimalik sellest tuvastada nõukogu hinnangut kandidaatidele. On ilmselge, et tänu sellele ei tõusetunud ka kuratooriumil vajadust põhjendada nõukogu seisukohaga mitteühtiva kandidaadi valikut, kuid kas see oligi nii-öelda asja eesmärk, jääb tõenäoliselt selgusetuks.

Mis toimus kuratooriumis?

Teatud mõttes paradoksaalne on see, et isegi kui ülikooli nõukogu oleks kuratooriumile esitatud seisukohas ühemõtteliselt välja toonud oma eelistused kandidaatide suhtes, ei oleks sellel rektori valimise protsessis mingit sisulist tähendust. Kehtiva korra kohaselt ei ole nõukogu seisukoht kuratooriumile siduv, samuti pole ette nähtud kuratooriumi ja nõukogu konsultatsioone rektori valimise küsimuses ega ka mitte kuratooriumi kohustust oma valikut, sh nõukogu seisukoha mittearvestamist, põhjendada. Sellisesse valimiskorda on sisse programmeeritud konflikt nõukogu ja kuratooriumi vahel, milles kuratooriumil on lõplik sõnaõigus ning sellest johtuvalt peab nõukogu ka alati arvestama, et tema seisukohtadest võidakse lihtsalt nii-öelda üle sõita. Niisugusest olukorrast tingitud frustratsioon mõjutab kahtlemata negatiivselt ülikooli liikmeskonna enamuse motivatsiooni osaleda ülikooli juhtimises.

Veidi ka 22.05.2015 kuratooriumis toimunust. Kui kõige suuremat tähelepanu on sellega seonduvalt pälvinud viiendas voorus antud hääletussedelite teema, siis minu arvates on märksa olulisemgi küsimus sellest, kuidas sai antud juhul üldse toimuda hääletamist viies voorus. Seda, kuidas toimub kuratooriumi koosolekul isiku valimine, ei ole kuratooriumi töökorda reguleerivates aktides sätestatud. Õigusaktidega on fikseeritud ainult kaks põhimõtet: hääletamine on salajane ja rektori valimiseks on vajalik kuratooriumi koosseisu 2/3 häälteenamus (ehk 8 poolthäält ühele kandidaadile). Tavapäraselt saab mitme kandidaadiga isikuvalimistel hääletamine mitmes hääletusvoorus toimuda selliselt, et esimeses voorus saab hääli anda kõigi kandidaatide poolt ning kui ükski kandidaat ei saavuta nõutavat häälteenamust, langeb järgmiseks hääletamisvooruks kandidaatide seast välja vähim hääli saanud kandidaat. Sellisel viisil saab hääletamist korrata kuni mõni kandidaat osutub valituks. Kui nimekirja jääb ainult üks kandidaat ja ka too ei saa nõutavat arvu poolthääli, tuleb valimised tunnistada nurjunuks. Kui algselt on valikus neli kandidaati, siis on vaieldamatu, et eelkirjeldatud protseduuri korral tuleb valimistulemuse selgitamiseks läbi viia maksimaalselt neli hääletusvooru.

Mis põhjusel oli  Aaviksoo kandidatuur hääletamisel viiendas hääletamisvoorus? Ilmselt on põhjendatud eeldada, et kuratoorium hääletas läbi kõik kandidaadid neljas voorus ja ükski kandidaat ei saanud vajalikku häälteenamust ehk 8 poolthäält. Viies voor pidi sisuliselt olema neljanda vooru kordus, s.t. hääletati uuesti sama kandidaadi üle, kelle puhul neljandas voorus vajalikku arvu poolthääli kokku ei saadud. Sellise kordusvooru läbiviimine on väga ebatavaline ja seda kahest aspektist. Esiteks on viimase allesjäänud kandidaadi hääletamise tulemusena vajaliku häälteenamuse mittesaavutamisel iseenesest konkreetne tagajärg ette nähtud rektori valimise eeskirjas -- see on valimiste nurjunuks lugemine, mis toob kaasa rektori kohusetäitja ametissenimetamise ja uute valimiste korraldamise. Seega rektori valimiste korrast ei tulene vajadust korrata hääletusvoore senikaua, kuni lõpuks üks kandidaat nõutava arvu poolthääli kokku saab. 

Teiseks on vaieldamatu, et hääletamisvooru kordamisel on sisulist mõtet vaid juhul, kui on alust arvata, et uus voor annab eelmise (nurjunud) vooruga võrreldes teistsuguse tulemuse. Ametlikult teadaantud valimistulemused viitavad sellele, et nii ka antud juhul sündis - neljandas voorus Aaviksoo 8 poolthäält ei saanud, viiendas aga sai (kui jätta kõrvale hiljem esitatud nelja kuratooriumi liikme väide, et nemad hääletasid viiendas voorus  Aaviksoo vastu ja seega ei saanud kandidaat saada rohkem kui 7 poolthäält). Mis olid antud juhul need asjaolud, mis motiveerisid kuratooriumi liikmeid kordama viimast hääletamisvooru vaatamata sellele, et neljanda vooru järel oleks olnud alus lugeda valimised nurjunuks, ning mis andis neile aluse arvata, et viienda vooru hääletamistulemus võib tulla neljanda omast erinev? Kas kuratoorium ei saanud mingil põhjusel endale lubada otsustusvõimetust rektori valimistel ning kui jah, siis miks?

Hääletamistulemus vägagi küsitav

Eeltoodust tulenevalt on kuratooriumi hääletamistulemus väga küsitav sõltumata sellest, kuidas suhtuda ligi kaks nädalat pärast hääletamistulemuste teatavakstegemist esitatud nelja kuratooriumi liikme väitesse selle kohta, et hääletamistulemus 8 poolt 3 vastu ei vasta tegelikkusele. Mul ei ole põhjust kahelda ei uut hääletamist taotleva nelja kuratooriumi liikme ega hääletamise asjaolusid kontrollinud valimiskomisjoni liikmete sõnades ning kuna nendest nähtuvale vastuolule pole mõistlikku seletust, on tegemist müsteeriumi ja kurioosumiga. Samal ajal on minu hinnangul ilmselge see, et kohtuekspertiis antud olukorra lahendusena on täiesti ebaadekvaatne ja seda mitmel põhjusel. Esiteks tuleneb uurimismaterjaliks olevatele hääletussedelitele kantud info piiratusest ja hääletussedelite käsitsemisest alates nende väljastamisest kuni ekspertiisi toimumiseni suure tõenäosusega asjaolu, et ekspert ei saa anda tõsikindlat arvamust iga hääletussedeli autentsuse ja selle täitnud isiku kohta. Teiseks on taotletud ekspertiis oma olemuselt suunatud selle kindlakstegemisele, kes millisel viisil hääletas ja see on otseses vastuolus hääletamise salajasuse põhimõttega. Kolmandaks ei kõrvaldaks ka äärmiselt ebatõenäoline ekspertiisiaruanne, mille sisuks on ametlikult teadaantud hääletamistulemuse (8 poolt 3 vastu) õigsuse kinnitamine, sisulisi küsitavusi kuratooriumi hääletamisprotsessis. Paratamatult jääb mulje, et kohtuekspertiis selles asjas ei ole enamat PR-trikist, kus püütakse luua näivust kõigi asjaolude igakülgsest kontrollimisest, aga tegelik tahe probleemi lahendada puudub.

Mäng pole veel läbi

Selline on siis asjade seis praegu. Aga mäng pole veel lõppenud.
16.06.2015 toimub ülikooli nõukogu koosolek. Nõukogul on õigus panna kuratooriumi valitud rektorile veto ja see otsus nõuab nõukogu koosseisu 2/3 häälteenamust (28 poolthäält). Kuigi nõukogus on palju liikmeid, keda kuratooriumi valitud rektor ei rahulda, pole veto läbiminek kaugeltki kindel ja seda nii põhjusel, et nõukogus puudub selles küsimuses üksmeel kui ka seetõttu, et nõukogus veto poolt hääletamine tähendab sellise valiku teinud nõukogu liikmele veto läbikukkumise korral otsest konfrontatsiooni tulevase ülikooli rektoriga. Võib eeldada, et juba praegu käib küllaltki intensiivne nõukogu liikmete veenmine selles, et isegi rektori valikule veto panemise lisamine nõukogu koosoleku päevakorda, rääkimata selle poolt hääletamisest, ei ole hea mõte.
Viimane sõna rektori ametissenimetamisel on taas kuratooriumil. Nimelt sätestab ülikooli põhikiri, et valitud rektor tuleb ka ametisse kinnitada ja seda saab teha juhul, kui nõukogu ei ole rektori valikut kuu aja jooksul vetostanud. Seega kui vetot ei tule, peab kuratoorium pärast 22. 06.2015 otsustama Aaviksoo ametisse kinnitamise ja ka see otsus nõuab kuratooriumi koosseisu 2/3 häälteenamust ehk 8 poolthäält. Kui lähtuda sellest, et kuratooriumis kordushääletust nõudvad neli liiget jäävad endale kindlaks, siis võib pidada tõenäoliseks, et rektor ametisse kinnitamiseks vajalikku arvu poolthääli kuratooriumis ei saa. Kas siis saab eesmärgini jõudmise abinõuks kuratooriumi koosseisus muudatuste tegemine, millele juba praegu vihjatakse?

Tants rektori valimise ümber jätkub ja mida kaugemale käimasolev tants areneb, seda politiseeritumaks see muutub. Küsimus ei ole enam selles, kellele omistada rist hääletussedelil või kes hääletamisega seotud olnud isikutest avalikkust eksitab. Küsimus on selles, kas ülikool valib endale rektori iseseisvalt ja oma põhimõtetest lähtuvalt või määratakse rektor väljastpoolt, võttes aluseks muud huvid. Veel on võimalik vastata nii ühel kui teisel viisil. Ma loodan, et Tallinna Tehnikaülikool valib esimese variandi.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare