JUSTIN PETRONE: Seal, kus kõik teavad su nime
„Eesti polegi nii väike,” ütlen ma. „Ta on suurem kui Belgia, Holland, Taani või Šveits. Iisraeli vaatenurgast on ta tohutu suur.”
Võib-olla kui ma ütlen endale, et Eesti on peeglis suur, jäängi lõpuks seda uskuma, sest tõde on tegelikult see, et Eesti on väike. Kui väike? Noh, ma olen näinud Kristiina Ojulandi Abakhani kangakaupluses. Olen näinud Anu Välbat Stockmannis. Olen ostnud Kristina Šmiguni emalt Otepääl turismipileti. Ükskõik kuhu ma lähen, on kohe minu taga Eesti kuulsused. Kord olin isegi Selveris kõrvuti Tõnis Lukase ja Tõnis Mäega.
New Yorgist pärit inimesena peaksin olema kuulsuste suhtes külma kõhuga. See linn näib lõhkevat tuntud nägudest. Minu sõbrad ja sugulased naasid sageli teekonnalt Manhattanile teatega, et nad olid näinud Central Parkis Jerry Seinfeldi või kohalikus ehitustarvete poes Mike Myersit. Alles hiljuti teatas üks kuulsusesärast sisse võetud sõber mulle e-kirjas, et oli näinud ühes Greenwich Village’i restoranis Björki. „Ta näeb vahetult veelgi kenam välja,” teatas ta ülevoolavalt.
Eestis ei näi mitte kedagi huvitavat, kui sa seisad kohalikus supermarketis Tõnis Mäe kõr-val. Mu naine Epp läheb hea meelega tema kontserdile; ta uurib süvenenult Mäe intervjuud Eesti Ekspressis; aga kui ma jooksen koju, et öelda talle, et nägin just Tõnis Mäge Selveris, siis ta kehitab õlgu ja ütleb mulle, et tooksin tuppa veel küttepuid.
Kõige äärmuslikum juhtum leidis aset enne jõule. See oli hommikul Tallinnas Tõnismäel rahvusraamatukogu ees. Ühest mustast autost tuli välja tuttavlik, keskmist kasvu, laitmatult korda sätitud hallide juustega vanem härrasmees. See oli Arnold Rüütel, Eesti Vabariigi kolmas president, kes kunagi oli olnud ka Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees.
Ma lugesin kusagilt, et Rüütlit on iseloomustatud kui „hõberebast” – tema hoolitsetud välimuse ja poliitilise taibu pärast. Ma ei olnud teda kunagi vahetult näinud. Enamik ameeriklasi ei näe kunagi presidenti ega endist presidenti näost näkku. Austusest härra Rüütli vastu võtsin spontaanselt mütsi peast, tema vastas minu kohaloleku lahke tunnustamisega.
Läksin meie auto juurde ja rääkisin Epule oma kogemusest. „Ma nägin hõberebast!” teatasin ma. „Keda?” küsis ta vastu. „Arnold Rüütlit!” vastasin mina. „Oh,” kehitas ta õlgu, ise ajalehte lugedes. „See on tore. Kas sa võtad autost järgmise kasti?”
Terve päeva kohtasin ma samasugust entusiasmipuudust, kui tegin juttu kohtumisest Rüütliga. Meie sõber astus läbi ja ma ütlesin talle veidike vigases eesti keeles: „Kas sa tead, et ma nägin hõbedane rebane täna hommikul?” – lootes mingit vastust.
„Sa pead silmas hõberebast,” vastas ta kuivalt.
„Rüütel.” Ta kehitas õlgu ja vahetas teemat.
Kuigi Eesti on väike, võib Eestis olemine panna ka maailma väiksemana paistma. Kui sa ootad lennujaamas Andrus Veerpalu taga, võib olla võimalik, et tal on kusagil kaasas ka maailmameistrivõistluste kuldmedal. Kui sa seisad sularahaautomaadi juures Mart Laari taga, on võimalik, et ta on lõpetanud just telefonikõne Mihheil Saakašviliga. Kui sa seisad New Yorgis keset Times Square’i, näib maailm avara ja peadpööritava inimmerena. Kui sa istud Tallinna kohvikus, tundub järsku palju kergem kõigel vahet teha.
Eesti akvaarium
See on Eesti väiksuse kasulik külg. Aga väiksusel on ka omad puudused. Kui sa teed New Yorgis oma karjääris eksisammu, võid tööandja juurest lihtsalt minema kõndida, leida kolm kvartalit eemal uue töökoha ja mitte keegi ei saa lahkarvamustest teada. Kui sa Eestis sama teed, võid avastada, et Eesti intsestlikud personaalsed võrgustikud seavad sinu tuleviku ohtu.
Romantilised suhted tulevad samuti mängu. Linnas elavate noorte eesti professionaalide armulood paistavad kui seebi-ooperite käsikirjad. Triin elas Toomasega, kellega tal oli ka laps, kuid ta jättis Toomase maha ja läks oma kolleegi Tõnise juurde, kes hakkas kohtuma Toomase õega, kes oli ühtlasi Triinu endine ülemus ja salajane lesbipartner. Pole mingi ime, et eestlastele meeldib nii väga „Vaprad ja ilusad”; neist liiga paljude jaoks on „Vaprad ja ilusad” reaalsus.
Ja lõpuks, seepärast asuvad ka paljud eesti abikaasadega välismaa mehed (nagu mina) ja naised elama Eestisse. Me oleme autsaiderid, väljastpoolt Eesti isikutevahelisi võrgustikke ja komplitseeritud armukolmnurki. Me oleme atraktiivsed, sest oleme üles kasvanud väljaspool Eesti akvaariumi. Ainuke probleem on, et mida kauemaks sa Eestisse jääd, seda rohkem tema võrgustik sind endasse mähib. Ja nii ongi Mart Laar nüüd palunud, et ma saaksin tema sõbraks Facebookis. Ja kui Mart Laar palub sul olla oma sõber Facebookis, ütled sa jah.
„Minu Eesti” on artiklisari, kus Eestis elavad välismaalased räägivad oma tähelepanekutest.
