•• Milline on Ukraina missioon või idee selles maailmas?

Ma võin teile esitada vastuküsimuse: kas Eestil on olemas mingisugune idee või missioon?

•• Ma võin ka vastata: olla väike, igav ja täissöönud riik jõukate Põhjamaade kõrval.

Selline idee võis eestlastel tekkida viimastel aastatel. 1990-ndatel hakkasite rääkima iseseisvusest ja olite omalaadseks ümberkorralduste veduriks kogu Nõukogude Liidus. Kui ma siis kirjutasin Nezavissimaja Gazetas, et Balti riigid soovivad saada igavateks heaoluriikideks Euroopas, siis minu sõbrad Baltikumis solvusid.

Et Ukraina saaks võtta endale eesmärgiks heaoluühiskonna, peab riik esmalt lahendama inimeste ees seisvad suured probleemid, et kodanikud oleksid lojaalsed. Tänane Ukraina riik lahendab ennekõike ellujäämisega seotud küsimusi.

Me ei saa praegu tahta olla keskmine Euroopa riik, sest me pole tsivilisatsiooni mõttes Euroopas. Pigem sarnaneme eelnevate aegade Ladina-Ameerikaga, kus valitses korruptsioon, kus kogu võim kuulub oligarhide klannidele ja poliitikud on klannide esindajad. Sellises olukorras võib Ukrainat pidada mitte riigiks, vaid oligarhiliseks korporatsiooniks, mille ülesandeks on oligarhidele raha teenimine ja inimeste kontrollimine viletsuse abil.

•• Juštšenko valitsemise ajal näis Ukraina hoidvat kurssi läänelikele reformidele, nüüd, Janukovitši ajal aga näib toimuvat pöördumine ida poole.

Mitte midagi sellist. Viktor Juštšenko presidendiks olemise ajal ainult räägiti läänelikest reformides, ühiskonna korrumpeeritus aga kasvas kordades.

Kui Ukrainas muuta ära kolmveerand äri alustamiseks vajalikest kooskõlastusnõuetest, muutub Ukraina euroopalikumaks kui ükskõik milline tema naaberriik.

Gruusia, mis oli samasuguse ebademokraatliku võimumehhanismiga maa nagu Ukrainagi, suutis korruptsiooni murda. Ma ei räägi, et Gruusias pole korruptsiooni, see on kolinud ühiskonna kõrgematele korrustele, nagu kõikides arenenud maades. Kuid korruptsiooni pole allpool. See lõi võimaluse palkade neljakordistamiseks ja investeeringute sissevooluks.

•• Üks Krimmis tegutsev Eesti ärimees ütles, et uus võim suudab tuua Ukrainasse rohkem selgust, muutes paljusid protseduure lihtsamaks.

See teie ärimees on suur optimist. Uus võim võib kehtestada ühtse korruptiivse akna põhimõtte. Varem pidite jagama raha mitmesse kohta, omamata seejuures garantiid, et asjad aetakse korda. Nüüd pistate raha sisse ühest suurest luugist.

•• See kõlab väga efektiivse mudelina. Kellele peab andma?

Anda tuleb sellele võimuvertikaalile, kes määrab äri tegemise võimalikkuse. Ühele ärimehele võib see tõepoolest efektiivsena tunduda. Kuid arvestage, et kui muudes tingimustes olete kõigiga võrdsed, siis selle süsteemiga võidab see, kes suudab luugist rohkem raha sisse toppida. Nii ei teki meile parimad kauplused ja parimad tehased, vaid sellised, mille omanikud on valmis rohkem altkäemaksu maksma.

•• Eesti ärimehed on sageli kõrbenud näiteks Kaukaasias just sellepärast, et andsid valedele inimestele. Neile kuluks hea soovitus marjaks ära.

Kas tõepoolest tahate, et Ukraina oleks samasugune korrumpeerunud maa?

•• Ei. Sellest ma ei räägi. Kuid küsimus on lihtsalt ärimehele pragmaatilises teabes, kuidas tegelikult on võimalik tööd teha.

Venemaal te teate täpselt, kellele anda. Kuid see isik võib teilt hoopis raha mitte vastu võtta ja võtta kelleltki teiselt. Ma rõhutan, et majandus seisneb ikkagi vabas ja õiglases konkurentsis. Korruptsioon toob endaga kaasa terve ahela üksteisega seotud takistusi ja tagasilööke, mis pidurdavad normaalset arengut.

•• Juštšenkol jätkus läänemeelsust, kuid ei jätkunud tahet oma ideede elluviimiseks. Janukovitšil jätkub venemeelsust ja samuti tahet ideede elluviimiseks. Kuhu Ukraina nüüd tegelikult liigub?

Ükski teie hinnangutest ei vasta tegelikkusele. Juštšenkot ei iseloomusta mitte mingisugune läänemeelsus. Ta ainult rääkis, kuid ühtegi tegelikku reformi ei kavatsenudki ette võtta. Üks asi on saata ühinemistaotluse kiri NATO-sse, teine asi viia läbi relvajõudude reform. Venemaa, kes ei kavatse NATO-sse astuda, viib praegu läbi väga mõistlikku armeereformi. Ukraina liigub aga armee hääbumise teed.

Juštšenko sarnanes Balti riikide presidentidega 1920–30-ndail. Ulmanis, Smetona ja Päts toetusid samuti rahvusromantilistele loosungitele, vastandasid ennast Moskvale. Ükski Balti presidentidest polnud Venemaa sõber, kuid sellegipoolest nõustusid nad Nõukogude vägede sissemarsiga – tõmbasid oma käega riigile kriipsu peale. Juštšenko kirjutas alla gaasitarnete lepingutele, mis muutsid Ukraina Venemaa gaasikolooniaks. See pole just päris see, mis Baltikumis toimus 1940-ndail, kuid väga lähedane.

Janukovitš on tüüpiline suurkapitalistide huvide kaitsja. Tema soovib, et teda toetanud oligarhidel läheks hästi. Janukovitš tahab gaasi suhtes kokku leppida. Musta mere laevastik teda ei huvita, ta pole suuteline arutlema nii keerulistes poliitilistes kategooriates. Kui Venemaal on vaja hämarat gaasitehingut varjata laevastiku lepinguga – palun, pole probleemi.

•• Kõik ütlevad, et toimus tehing laevastik gaasi vastu, teie väidate, et tehingut laevastik gaasi vastu ei toimunud. Kaks eri asja seoti lihtsalt avalikkuse eksitamiseks?

Energeetika tehingutega tehakse alati nii. Panete tähele, et pärast seda kogu Ukraina-Venemaa suhete lähenemise protsess justkui jookseb kinni. Venemaa soovib, et Ukraina loobuks oma strateegilisest majanduslikest objektidest. Ukraina ei tee seda kunagi, sest tegemist on tema oma oligarhide rahaga.

Kui Janukovitš annab kõik Venemaale, pole tal endal enam millegi arvel elada. Pole ju loogiline, et inimene võitleb viis aastat presidendi koha pärast üksnes selleks, et pärast võitu anda kohe kõik naabritele. Isegi Valgevene president Aljaksandr Lukašenka ei anna riigile kuuluvaid ettevõtteid niisama venelastele. Mõne üksiku annab, mõne üle kaupleb, kuid peamise hoiab endale.

•• Kas saan õigesti aru, et oma olemuselt pole Ukrainat valitsenud ja vastandlikena paistnud presidentidel Kutšmal, Juštšenkol ja Janukovitšil sisulist erinevust?

Nad erinevad üksteisest väga oluliselt. Leonid Kutšma pani aluse korporatiivsele valitsemissüsteemile. Mis puudutab Juštšenkot ja Janukovitšit, siis pidid nad selles korporatsioonis juhtpositsiooni saavutamiseks kasutama ideoloogiavõtteid. Juštšenko püüdis võita riigi keskosa ja lääne sümpaatiat, Janukovitš kasutab idaosa sümpaatiaid.

Kutšma ajal asus pendel rohkem keskel. Tema oli kõikide ukrainlaste president keset äärmiselt korrumpeerunud süsteemi. Juštšenko enam polnud ja Janukovitš ei ole kõikide ukrainlaste president.

•• Ukraina presidentide jagamine vene- ja läänemeelseteks viib siis eksiteele? Kas praegu hakkab kolme presidendi abil välja joonistuma mingisugune Ukraina telg, tegevusloogika?

Loogika asub kusagil mujal. Näiteks Janukovitš pole ei vene- ega läänemeelne. Tema on lihtsalt oligarhidemeelne. Tema ei mõtle Ukraina tulevikule, vaid kuidas lähikondsetele raha teenida.

•• Kuid inimeste heaolu on lõp­pude lõpuks vajalik ka oligarhidele.

Seda küll, kuid tegemist on inimestega, kellele makstakse ümbrikupalka ja kellel ei ole sellepärast ei pensioni- ega ravikindlustust. Mina elan maal, kus pean arstile maksma, sest Ukrainas pole ravikindlustust. Võime eestlastega, kellel on meditsiinikindlustus, asja olemuse üle teoreetiliselt arutleda, kuid tegelikkuses tähendab see, et tavaline ukrainlane ei saa iseenda ja oma lähedaste tervise eest hoolt kanda. Tasuta meditsiin on võimetu ja tasuline meditsiin kättesaamatu.

Haridussüsteem on reformimata ja toodab samasuguseid korrumpeerunud spetsialiste nagu Nõukogude ajal. Ülikoolid nõuavad äsja kehtestatud ühtse riikliku lõpueksami muutmist, sest see ei võimalda neil enam sisseastujatelt altkäemaksu võtta.

Kui Ukrainas kohe reforme ette ei võeta, oleme kümne aasta pärast sama koha peal kus praegu. Reformid eristavadki Ukrainat ja Eestit. Kiievi ja Lvivi kesklinn ei erine oluliselt Tallinna kesklinnast: kohvikud, restoranid, palju meeldivaid inimesi, hinnad kallimad kui Tallinnas. Elada on hea, kui sul on palju raha, kui oled terve ja kui sul on koht ühiskonda läbivas korruptsioonipüramiidis.

Eluloolist

Vitali Portnikov

•• Vitali Portnikov on sündinud 1967. aastal Kiievis, lõpetanud 1990. aastal Moskva riikliku ülikooli ajakirjandustea­dus­konna. Ta töötab Nezavissimaja Gazeta analüütikuna ja teeb kaastööd raadiole Vaba Euroopa. Alates 2008. aastast juhib telesaadet „Kievski phliad”.

Autor: Andres Reimer