Kristjan Palusalu on olnud talle paleuseks – nii nagu paljudele teistelegi (ka minule). Kuid on olemas üks mõiste, millele alluvad kõik teised kaalutlused, tunded ja mõtted – see on tõde.

Selle väljaselgitamiseks on kasutatud sageli teaduslikku väitlust. Seda on ka meie diskussioon ja nagu kindlasti teab ka filoloogidiplomiga Kivine, näeb väitluse metoodika ette esitatud argumentide ümberlükkamist uute argumentidega. Ma olen oodanud, millal mu oponent lükkab ümber mu peamised argumendid selle kohta, et Palusalu poseeris pronksmehe jaoks, aga seda ei ole toimunud.

Esiteks on meie hulgast hiljuti lahkunud kujur Signe Mölder väitnud, et monumendi autor Enn Roos (kes oli Möldri juhendaja) on kõnealuse monumendi kohta ütelnud, et ta “vaatas ka Palusalu”. Teiseks on ajaloolane Endel Laul meenutanud, et Enn Roos kinnitas talle: monumendi figuuriks poseeris Palusalu.

Neid argumente saab ümber lükata ainult nii, et nimetada kaks auväärset inimest valetajaks.

Kolmandast, veelgi kaalukamast argumendist olin kuulnud, aga ei pidanud õigeks seda välja tuua kirjaliku kinnituseta. Lõpuks see ka tuli: Helsingin Sanomate 13. mai numbris toob Pekka Hakala ära Kristjan Palusalu tütre Helle Palusalu teate, et isa ise kinnitas temale 1960. aastail, et poseeris pronkssõdurile. Ta ironiseerinud veel, kui tollase valitsuse esindajad viisid võidupäeval lilli monumendile – kui nad vaid teaksid, et viivad lilli temale. Helle Palusalu väidab ka, et monumendi käed on täiesti isa omad.

Nii pole mul enam midagi lisada ja kogu lugupidamise juures oponendi vastu ei veena mind tema kinnitus, et Palusalu pole pronkssõduri jaoks poseerinud. Ja mis tähtsust sel ongi: Palusalu on toonud oma kodumaale enam au ja kuulsust kui keegi teine.