Kaarel Kressa: Facebook kui välkkiire info pudelikael

 (13)

Kaarel Kressa: Facebook kui välkkiire info pudelikael
Tänavustel ACTA-meeleavaldustel oli näha ka vabamüürlaste vastaseid plakateid. Foto: Annika Haas

Vanasti pidid sektijuhid ja propagandistid sõbraliku infovälja kaitsmiseks vaeva nägema, sotsiaalmeedia ajastul aga säilitab infomull ennast ise.

Eestis kasutab Facebooki praegu umbes 491 400 inimest. Võrdluseks – trükituim leht on tasuta jagatav Severnoje Poberežje Ekstra, mis ilmub Põhjaranniku lisana paar korda kuus, viimati 61 000 eksemplari kandis. Ilukirjanduse või elulugude puhul on 10 000 kena saavutus, parimate luuleteoste tiraaže on juba piinlik nimetada. Nii et kui inimesed midagi loevad, loevad nad eelkõige seinapostitusi ja linke.

„Näoraamatu” erakordset köitvust tõendab hiljuti Facebooki aktsiahinda kahjustanud privaatsusskandaal. Kõnealusel juhul polnud Zuckerbergi väänikud isegi teinud seda, milles neid süüdistati. Kasutajad ei mäletanud enam, et varem suhtlesidki nad peamiselt seinapostituste, mitte privaatteadete teel. Paari aasta eest muudeti need vanad postitused automaatselt avalikuks ja anti sellest mokaotsast ka kasutajatele teada. Ehk nagu tõdes Prantsuse andmekaitse, ainus bug oli kasutajate mälus. Olulisem on aga see, et suur osa kasutajatest ei usu eelnevast ühtki sõna, vaid endiselt seda, mida nad kõigepealt Facebookist lugesid.

Samal teemal:

Piparmünt keelatakse!

Facebooki kui domineeriva infoallika häda seisnebki selles, et olemuselt on see kuulujuttude vahenduskanal. Tänu välkkiirele netisuhtlusele ja selle nüüdsele koondumisele ühte keskkonda on kuulujutud saanud pretsedenditu jõu. Info liigub, aga pidevalt tekib ka desinformatsioonilaineid. Näiteks on liikvel eestikeelne link pealkirjaga „Euroopa Liit keelustab järgmisest aastast piparmündi müümise”. Reaktsioone lugedes paistab, et ohtralt lugejaid võttis „fakti” kohe omaks ja levitas seda, kuigi 2010. aastast pärinevat väidet oleks võimalik kontrollida lihtsalt apteeki või turule astudes.

Massimeedia aususes kahtlevate inimeste kergeusklikkus sensatsiooniliste kuulujuttude suhtes on seletamatu, aga reaalne nähtus. Nii pole ebaharilik, kui inimene, kes peab Kuule lendamist liiga fantastiliseks looks, usub samal ajal tulnukate maandumist Maal. Sama mustrit järgisid meediaskeptilised eestivenelased, kes 2007. aastal ühe foorumist loetud teksti peale sularaha vahetama tormasid. Halvemal juhul korjab sotsiaalmeediast alguse saanud valeinfo üles ka massimeedia – Facebooki privaatsuskõmu sai alguse prantsuse tavakasutajatest, jõudis kohalike lehtede kaudu globaalsesse meediasse ja sealt linkidena Facebooki tagasi.

Kõige hullem on see, et küberneetilises inforuumis orienteerumise vahendid seadistavad end kasutaja järgi. Nii filtreerib Facebook teie seinale ilmuvate sõprade postitusi vastavalt sellele, mida teile rohkem kuulata meeldib. Isegi kui kohalejõudev info ise vastab tõele, jääb ülejäänud tõde filtrisse kinni ja kontekst selle võrra vaesemaks. Nagu netisatiirikud täheldasid, said Facebooki kasutajad tänu filmi „Nähtamatud lapsed” tänavusele promokampaaniale teada, kes on Uganda sõjapealik Joseph Kony, aga Libeerias tegutsev sama reaalne ja julm väepealik Butt Naked jääb tundmatuks – kampaania sihtgrupp, idealistlikud hipsterid ei suudaks sellise varjunimega sõjakurjategijat seedida.

Kallutatud infosõel

Muidugi mõjutavad eelarvamused inimesi ka neutraalsemaid uudistekanaleid lugedes, nii et ebasobiv info võidakse ikkagi kõrvale visata. USA viimaseid valimiskampaaniaid näiteks tuues võib täheldada, et Obama fänne ei häiri Guantánamo laagri küsimus enam sugugi nii palju kui nelja aasta eest, parempoolsed jälle avastasid, et Osama bin Ladeni tapmine ei tekitagi neis nii suurt rõõmu, kui võinuks arvata. Ent kui traditsioonilisest meediast loetud artikkel läheb lugeja seniste hoiakutega vastuollu, on ta siiski sunnitud seda infot ajus töötlema. Infopagasisse jäädvustub vähemalt teadmine, et väljendatud on ka teistsugust arvamust. Facebooki juhtivad algoritmid on aga koostatud nii, et mida põhjalikumalt inimene virtuaalkeskkonda kasutab, seda paremini on ta edaspidi valede arvamuste ja ebasobivate faktide eest kaitstud.

Võib muidugi ka õlgu kehitada ja meenutada, et kuulujutud õilmitseksid ka siis, kui küberruumi ei eksisteeriks. Seda ka väga kõrgel tasemel – New York Timesi teatel ei usu USA kongressi kliimamuutuse komisjoni esimees kliimasoojenemist seetõttu, et maailmalõpu märgid pole veel saabunud. Siin on esmane infoallikas hoopis Johannese ilmutusraamat, mitte Facebook. Presidendikandidaat Michele Bachmann ütles hiljuti, et vähivaktsiin tekitab lastes vaimupuuet, ja nimetas ka allika – seda oli üks kena proua talle ühel kampaaniaüritusel öelnud. Nii võiks öelda, et probleemi tuum ei peitu tehnoloogias, vaid kuvari ja istme vahel.

Võib-olla. Ent kuigi sektikesi on loodud aegade algusest peale, pidid juhid varem kurja vaeva nägema, et sektiliikmeid ilmaliku maailma infovoolust eraldada. Kui tänapäeva inimene võtab omaks veendumuse, et fluoriidiga hambapasta on surmavalt mürgine, et lennufirmad pumpavad masside kontrollimiseks taevasse psühhoaktiivseid kemikaale või et kõik tänaval kohatud punased autod jälitavad teda, leiab ta Facebookist silmapilkselt salga ja on vastuväidete kuulamisest edaspidi vabastatud. Inforuum koosneb nüüd erineva suurusega mullikestest, mille vahel liikumine muutub järjest raskemaks.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare