Kaarel Tarand: Eesti riigijuhtide aastapäevakõned sarnanevad üha enam usulisele liturgiale

Eesti riigijuhtide aastapäevakõned sarnanevad aasta-aastalt rohkem usulisele liturgiale. Nad kõik on rajatud sügavalt euroopalikule allakäigu mütoloogia traditsioonile ja vaid selle erinevusega, et kui Hesiodosel kulus närusesse tänapäeva jõudmiseks viis ja Ovidiusel neli sammu, siis Eesti ajab läbi kolmesammulise allakäiguga.

Kuldaeg ehk muistne priius Vanemuise murumättal, siis Pätsu-Tõnissoni heroiline hõbeajastu ning praegune Ilvese-Ansipi kehvake raudne ajastu, mil Herbert Spenceri järgi ellu jäävad ainult kõige elujõulisemad.

Pole vahet, kas kõneleb president, peaminister või kaitseväe juhataja, maakondlik või omavalitsusvürst oma aktusel, ikka on neil kõigil – ja sõltumata sellest, kas akna taga on arktika või troopika – öelda meile kolm muret ja kolm lohutust. Lühikokkuvõttes kõlavad need nii:

Esiteks, me elame julmal ja vägivaldsel ajal, mil keegi kuskil ei saa enam oma elule kindel olla, sest varitsevad uued, asümmeetrilised ja hübriidsed ohud; me orwellilikus maalimas on sõjast saanud rahu ja orjusest vabadus. Ent ometigi on meil Eestis julgeolek tagatud paremini kui iial enne ning Eesti on kaitstud kindlamalt kui kunagi varem ajaloos. Me võime oma sõjaüksused muretult paisata maailma kaugetesse kriisikolletesse, sest siinset sood ja metsa kaitseb arvukas liitlasvägi. Siiani ei paista kellelegi olevat muret valmistanud see, et ses olukorras kodu-metafoor enam hästi ei tööta. Sest kes meist ikka oma korterisse või majja pereväliseid inimesi alaliselt elama võtaks, olgu need pealegi head sõbrad.

Teiseks, meie hulgas on veel vaeseid ja väeteid, me elame ainelise allakäigu ajastul, kus vananevatel ühiskondadel pole enam suutlikkust senist elustandardit hoida, kus puudustkannatavate laste ja vanade hulk mõnes käsitluses hakkab kogunisti ületama me üldist rahvaarvu ning kus paigalpüsimiseks tuleb aina kiiremini joosta nagu Alice’i võlumaailmas. Ei jätnud peaministergi 23.02 kõnes loendamata eestlaste nelja surmahäda: eesti mehed joovad end ennetähtaegselt surnuks, naised töötavad poolmuidu, pensionid on närused ja lapsi ei sünni.

Võib-olla oleks õige aeg hakata uue metafoorina juurutama pilti Eestist kui kõiki nelja jalga lonkavast taburetist? Oi, jeerum, jeerum, jeerum, nagu vanas buršilaulus. Ent ometi, tõttavad kõnemehed lohutama, pole keskmine Eesti pere ega ka tavaline tööinimene kunagi ajaloos elanud nii jõukalt ja võlavabalt kui praegu, ning kunagi pole meil olnud ka praegusega võrreldavaid võimalusi hädaliste ja mahajääjate aitamiseks. Me pole neid lihtsalt täies ulatuses kasutusse võtnud.

Kolmandaks, meie inimeste vahelistes suhetes on veel (okupatsiooniaja?) jääknähtudena kurjust ja vihkamist, laimu ja sõimu ning koguni anonüümseid netikommentaatoreid küündimatute, kuid siiski avalikult ning oma nime all tegutsevate lollide ajakirjanike („tintla“) kõrval. See teeb haiget, halvendab me sotsiaalset sidusust ning ajab vaimu vardasse. Ent ometigi ei ole Eesti vabad kodanikud nautinud iial varem nii täiuslikku tsensuuri puudumist ning põhiseaduslikku mõtte- ja sõnavabadust nagu praegu.

Kokkuvõttes usk musklisse ja rahusse, sigimise ja külluse lootus ning piiritu armastus ligimese vastu ehk sõnum, mille apostel Paulus suutis kokku võtta lühidalt ja selgelt juba ligi kahe tuhande aasta eest, sealjuures kontsertaktust ja kätlemistseremooniat mõtte kinnistamiseks korraldamata. Ent samas on Paulus kirjutanud ka, et „kes prohvetlikult kõneleb, see kõneleb inimestele nende ehitamiseks ja julgustamiseks ja lohutamiseks.“ Nii et las nad siis räägivad, prohvetid.