Link kopeeritud!

KAAREL TARAND: Halli näoga noorus

 (31)

An­var Sa­mos­ti mär­kus va­lit­sus­koa­lit­sioo­nis rii­giee­lar­ve vä­hen­da­mi­se­ga te­ge­le­va­te era­kon­na­juh­ti­de koh­ta, et te­gu ole­vat su­va­li­se kam­ba­ga, te­ki­tas küll õigus­ta­tud pa­ha­meelt, kuid põhju­sed, miks prae­gu­ne te­gu­viis on ai­nuvõima­lik, jäid ava­ma­ta.

Era­kon­na­ju­hid ise se­da te­ha ei ta­haks­ki, sest siis peaks ka­het­se­ma pat­tu, et era­kon­di on aas­taid just nii üles ehi­ta­tud, na­gu se­da Ees­tis on teh­tud. Tei­salt, ava­lik­kus peaks ju tund­ma sii­rast hea­meelt sel­le üle, et üks kuuest lä­birää­ki­jast – eri­ti li­sa-eelar­ve sot­siaa­lo­sa pu­hul – ei ol­nud lah­kuv mi­nis­ter Ma­ret Ma­ri­puu. Ees­ti sot­siaalsüsteem ter­vi­ku­na on jä­re­li­kult va­ra­se­ma­tel aas­ta­tel vä­ga häs­ti üles ehi­ta­tud, sest ta­lus peaae­gu kaks aas­tat edu­kalt ülalt tu­le­va to­taal­se eba­kom­pe­tent­su­se sur­vet, en­ne kui näh­ta­valt kä­ri­se­ma hak­kas. Nii et: Ma­ri­puu on pool vas­tust küsi­mu­se­le, miks suu­ri ot­su­seid te­hak­se näi­li­selt kit­sas rin­gis.

Pool vas­tust on puhtp­rak­ti­li­se taus­ta­ga. Lä­birää­ki­mis­te lõpp­tu­le­mus ei ole ju seo­tud osavõtva­te de­le­gat­sioo­ni­de suu­ru­se­ga. Meil oo­da­tak­se ava­li­ku võimu te­ge­vu­selt efek­tiiv­sust, jä­re­li­kult nii­sa­ma to­pi­seid vas­tas­poo­le­le „mõju aval­da­mi­sek­s” laua ta­ha ei ri­vis­ta­ta. Vas­tu­pi­dist te­gu­vii­si har­ras­tab veel vaid Kol­mas Roo­ma. Tei­seks, lä­birää­ki­mis­tel ei püüel­da ära­te­ge­mi­se, vaid vas­tas­ti­ku­se ka­su poo­le. Efek­tiiv­seks ühis­hu­vis kok­ku­lep­pi­mi­seks pii­sab kol­me part­ne­ri pu­hul kuuest ini­me­sest küll ja küll, sek­re­ta­riaat li­saks.

On kõla­nud hää­li, just­kui pi­da­nuks ko­gu ee­lar­ve muut­mi­se töö toi­mu­ma näi­teks rii­gi­ko­gu ra­han­dus­ko­mis­jo­nis. Sel­les on 11 lii­get, neist viis opo­sit­sioo­nist. Tea­ta­vas­ti opo­sit­sionää­rid va­lit­sus­vas­tu­tust ei kan­na ja oleks ime­lik, kui ot­su­seid peaks lan­ge­ta­ma nen­de tah­te jär­gi. Sel­lepä­rast nad ju opo­sit­sioo­nis on­gi, et nen­de ar­va­mu­sed ei so­bi koa­lit­sioo­ni oma­de­ga, vas­ta­sel ju­hul moo­dus­ta­taks ko­he suur „rah­vus­li­ku üht­su­se va­lit­su­s”, sest mi­da laiem on võimu kan­de­pind, se­da pa­rem. Nii oleks ka ra­han­dus­ko­mis­jo­nis ol­nud te­ge­lik­ke ot­sus­ta­jaid kuus ini­mest, ai­nult et väik­se­ma­te vo­li­tus­te ja amet­kond­li­ku toe­ga kui nüüd.

Noorparteilaste probleem

Või võta­me mis ta­hes suu­re kooso­le­ku, kus igaüks ta­hab sõna saa­da ja ar­va­must aval­da­da. On kee­gi näi­nud mõnd efek­tiiv­selt ot­su­se­ni jõud­vat rah­va­koo­so­le­kut? Ega vist. Koo­so­le­kul on üld­se võima­lik min­gi ot­su­se­ni jõuda, kui sel­le lä­bi­vii­mi­se reeg­lid on en­ne kõigi­le tea­da ja koo­so­le­ku ju­ha­ta­ja võim suur.

Kuid ta­ga­si prob­lee­mi esi­me­se poo­le juur­de, sest lä­he­ma­tel aas­ta­tel võib lii­ga­gi hõlp­sas­ti juh­tu­da, et se­nia­ja­ni üksiknäh­tus­te­na va­lit­su­ses esi­le ker­ki­nud noor­par­tei­la­se eba­kom­pe­tent­su­se prob­leem muu­tub üldi­seks. Kui­das me se­ni va­lit­sus­se mi­nist­reid saa­me? Era­kon­nad edu­ta­vad mi­nist­riks kas oma par­la­men­ti pää­se­nud tipp­te­gi­jaid või siis tuuak­se era­kon­da spet­sia­list „kõrval­t”. Nen­de vii­mas­teks näi­de­teks so­bi­vad häs­ti nii kait­se­mi­nis­ter Aa­vik­soo kui ka si­se­mi­nis­ter Pihl. Kõrvalt saab ehk mõne ini­me­se edas­pi­di­gi, kuid val­da­vat osa pea­me tu­le­vi­kus kart­ma ame­tis­se pää­se­vat siis­ki rii­gi­ko­gu kau­du. Miks kart­ma? Sest era­kon­da­de üle­se­hi­tu­se ja vil­jel­dud kas­va­tustöö tõttu võ-tab par­la­men­dis ai­na tu­ge­va­malt po­sit­sioo­ni sis­se era­kon­da­de oma jä­rel­kasv. See on üsna ühen­äo­li­ne selts­kond, kel­le ain­sad elu­ko­ge­mu­sed pä­ri­ne­vad hal­dus- ja era­kon­natöölt (25 aas­tat ta­ga­si oleks öel­dud: ad­mi­nist­ra­tiiv- ja par­teitöölt). Nad on ehk tu­den­gipõlves (mis võib ol­la vee­de­tud pä­ri­selt üli­koo­liks mit­teküündi­va­tes asu­tus­tes) liht-töö­ga pi­sut li­sa­ra­ha tee­ni­nud. Mõni on kat­se­ta­nud väi­kest et­tevõtet luua. Kuid see on ka kõik.

Loe veel

Neid jät­kub prae­gu rii­gi­ko­gus ju­ba kõigis­se frakt­sioo­ni­des­se pea­le ro­he­lis­te, kel­le aja­lu­gu on veel lii­ga lühi­ke, et „las­te­tu­ba” saaks too­dan­gut an­da. Kui prae­gu­ses rii­gi­ko­gus moo­dus­ta­taks „Las­te­toa­kas­van­di­ke ühen­du­s”, siis võik­sid sin­na tä­hes­ti­ku­li­ses jär­je­kor­ras kuu­lu­da: Lau­ri Laa­si, Lau­ri Luik, Ott Lu­mi, Sil­ver Mei­kar, Sven Mik­ser, Kal­le Pal­ling, Keit Pen­tus, Han­no Pev­kur, Jüri Ra­tas, Ur­mas Rein­sa­lu, Mai­lis Reps, Rain Ro­si­man­nus, Taa­vi Rõivas, Ka­rel Rüütli, Eve­lyn Sepp, Kad­ri Sim­son, Ol­ga Sõtnik, Mar­gus Tsahk­na, Ken-Mar­ti Va­her ja Taa­vi Ves­kimä­gi. Kok­ku viien­dik rii­gi­ko­gust. Ja kui küsi­da, miks on rii­gi­ko­gu ki­re­tu, sä­ra­tu ja hal­li bürok­raa­di nä­gu, siis siin on ka suu­rem osa vas­tu­sest (va­nem põlv li­sab ka oma bürok­raa­did). Tõsi, ühe­kau­pa uu­ri­des näeb, et nen­de suut­lik­kus on vä­ga eri­nev. Mik­ser sai mi­nist­ri­na hak­ka­ma, Reps kuk­kus lä­bi. Va­her sai hak­ka­ma, Ma­ri­puu kuk­kus lä­bi.

Esimene juhtimiskogemus

Mui­du­gi on suur tõen­äo­sus lä­bi kuk­ku­da, kui riik on­gi esi­me­ne asi pea­le au­to, mi­da juh­ti­ma hak­kad. Era­kon­nas, amet­kon­nas või par­la­men­dis saa­dud po­lii­ti­li­ne ko­ge­mus on to­re asi, kuid sel­lest po­le suu­re or­ga­ni­sat­sioo­ni (na­gu mi­nis­tee­rium) juh­ti­mi­sel suu­re­mat abi. Par­la­men­dis ei kan­na ju üksi­ki­sik tea­ta­vas­ti kol­lek­tiiv­selt teh­tud ot­sus­te ta­gajär­ge­de eest isik­lik­ku vas­tu­tust. Era­kon­natööl seis­avad ala­ti kõrge­mal va­ne­mad ja suu­re­mad bos­sid ja do­n’id, kes lõpuks ütle­vad, kui­das asi jääb. Neil töö­pos­ti­del oli­ja ei pal­ka ke­da­gi töö­le ega la­se ka lah­ti (mis võib ol­la ju­hi kõige vas­ti­kum töö üld­se).

Noo­red apa­ratšikud moo­dus­ta­vad sea­du­sand­li­kust ko­gust ebap­ro­port­sio­naal­selt suu­re osa. Neil on lä­he­da­ne eria­la­va­lik ja aru­saam elust. Nad on töö­ta­nud abi­de ja nõuni­ke­na, aga mit­te vas­tu­tu­se kand­ja­te­na. Tih­ti ta­vat­seb mõni­gi neist era­vest­lu­ses rää­ki­da, et kui „va­nad po­lii­ti­ku­d” oma põhimõtte­lis­te vas­tuo­lu­de­ga eest ära saaks, siis uus põlv­kond po­lii­ti­kuid suu­daks pal­ju edu­ka­mat ühistööd te­ha. Tea­da­gi, mil­list. Iga­vat ja põhimõtte­la­ge­dat.

Kuid küsi­mus on sel­les, et va­ba­rii­gi va­lit­su­se liik­me koht po­le eks­pe­ri­men­tee­ri­mi­se, õppi­mi­se ega kat­se­ta­mi­se koht. Seal on liig­ne luk­sus lu­ba­da, et ai­nult iga tei­ne tu­leb toi­me. Aga par­tei­li­sed filt­rid on va­les­ti sea­tud. Iial po­le hil­ja muu­ta se­da, mis hul­le­maks ki­pub. Aga kui mult eel­öel­du val­gu­ses küsi­taks, mil­le ta­ha (pea­le vä­lismõju) jäi Ees­ti ma­jan­dus­kasv, siis vas­tak­sin, et te­gu on era­kon­da­de kor­ral­dustöö ta­gajär­ge­de­ga. Sest kor­ral­dustöö ja loo­min­gu­li­sus on pöördvõrde­li­sed. Kui „las­te­tu­ba” saa­vu­tab rii­gi­ko­gus 50% + 1 koh­ta, on Ees­tist saa­nud ideaal­ne hal­dus­riik, peaae­gu Gra­do­vi linn.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare