KAAREL TARAND: Halli näoga noorus
Erakonnajuhid ise seda teha ei tahakski, sest siis peaks kahetsema pattu, et erakondi on aastaid just nii üles ehitatud, nagu seda Eestis on tehtud. Teisalt, avalikkus peaks ju tundma siirast heameelt selle üle, et üks kuuest läbirääkijast – eriti lisa-eelarve sotsiaalosa puhul – ei olnud lahkuv minister Maret Maripuu. Eesti sotsiaalsüsteem tervikuna on järelikult varasematel aastatel väga hästi üles ehitatud, sest talus peaaegu kaks aastat edukalt ülalt tuleva totaalse ebakompetentsuse survet, enne kui nähtavalt kärisema hakkas. Nii et: Maripuu on pool vastust küsimusele, miks suuri otsuseid tehakse näiliselt kitsas ringis.
Pool vastust on puhtpraktilise taustaga. Läbirääkimiste lõpptulemus ei ole ju seotud osavõtvate delegatsioonide suurusega. Meil oodatakse avaliku võimu tegevuselt efektiivsust, järelikult niisama topiseid vastaspoolele „mõju avaldamiseks” laua taha ei rivistata. Vastupidist teguviisi harrastab veel vaid Kolmas Rooma. Teiseks, läbirääkimistel ei püüelda ärategemise, vaid vastastikuse kasu poole. Efektiivseks ühishuvis kokkuleppimiseks piisab kolme partneri puhul kuuest inimesest küll ja küll, sekretariaat lisaks.
On kõlanud hääli, justkui pidanuks kogu eelarve muutmise töö toimuma näiteks riigikogu rahanduskomisjonis. Selles on 11 liiget, neist viis opositsioonist. Teatavasti opositsionäärid valitsusvastutust ei kanna ja oleks imelik, kui otsuseid peaks langetama nende tahte järgi. Sellepärast nad ju opositsioonis ongi, et nende arvamused ei sobi koalitsiooni omadega, vastasel juhul moodustataks kohe suur „rahvusliku ühtsuse valitsus”, sest mida laiem on võimu kandepind, seda parem. Nii oleks ka rahanduskomisjonis olnud tegelikke otsustajaid kuus inimest, ainult et väiksemate volituste ja ametkondliku toega kui nüüd.
Noorparteilaste probleem
Või võtame mis tahes suure koosoleku, kus igaüks tahab sõna saada ja arvamust avaldada. On keegi näinud mõnd efektiivselt otsuseni jõudvat rahvakoosolekut? Ega vist. Koosolekul on üldse võimalik mingi otsuseni jõuda, kui selle läbiviimise reeglid on enne kõigile teada ja koosoleku juhataja võim suur.
Kuid tagasi probleemi esimese poole juurde, sest lähematel aastatel võib liigagi hõlpsasti juhtuda, et seniajani üksiknähtustena valitsuses esile kerkinud noorparteilase ebakompetentsuse probleem muutub üldiseks. Kuidas me seni valitsusse ministreid saame? Erakonnad edutavad ministriks kas oma parlamenti pääsenud tipptegijaid või siis tuuakse erakonda spetsialist „kõrvalt”. Nende viimasteks näideteks sobivad hästi nii kaitseminister Aaviksoo kui ka siseminister Pihl. Kõrvalt saab ehk mõne inimese edaspidigi, kuid valdavat osa peame tulevikus kartma ametisse pääsevat siiski riigikogu kaudu. Miks kartma? Sest erakondade ülesehituse ja viljeldud kasvatustöö tõttu võ-tab parlamendis aina tugevamalt positsiooni sisse erakondade oma järelkasv. See on üsna ühenäoline seltskond, kelle ainsad elukogemused pärinevad haldus- ja erakonnatöölt (25 aastat tagasi oleks öeldud: administratiiv- ja parteitöölt). Nad on ehk tudengipõlves (mis võib olla veedetud päriselt ülikooliks mitteküündivates asutustes) liht-tööga pisut lisaraha teeninud. Mõni on katsetanud väikest ettevõtet luua. Kuid see on ka kõik.
Neid jätkub praegu riigikogus juba kõigisse fraktsioonidesse peale roheliste, kelle ajalugu on veel liiga lühike, et „lastetuba” saaks toodangut anda. Kui praeguses riigikogus moodustataks „Lastetoakasvandike ühendus”, siis võiksid sinna tähestikulises järjekorras kuuluda: Lauri Laasi, Lauri Luik, Ott Lumi, Silver Meikar, Sven Mikser, Kalle Palling, Keit Pentus, Hanno Pevkur, Jüri Ratas, Urmas Reinsalu, Mailis Reps, Rain Rosimannus, Taavi Rõivas, Karel Rüütli, Evelyn Sepp, Kadri Simson, Olga Sõtnik, Margus Tsahkna, Ken-Marti Vaher ja Taavi Veskimägi. Kokku viiendik riigikogust. Ja kui küsida, miks on riigikogu kiretu, säratu ja halli bürokraadi nägu, siis siin on ka suurem osa vastusest (vanem põlv lisab ka oma bürokraadid). Tõsi, ühekaupa uurides näeb, et nende suutlikkus on väga erinev. Mikser sai ministrina hakkama, Reps kukkus läbi. Vaher sai hakkama, Maripuu kukkus läbi.
Esimene juhtimiskogemus
Muidugi on suur tõenäosus läbi kukkuda, kui riik ongi esimene asi peale auto, mida juhtima hakkad. Erakonnas, ametkonnas või parlamendis saadud poliitiline kogemus on tore asi, kuid sellest pole suure organisatsiooni (nagu ministeerium) juhtimisel suuremat abi. Parlamendis ei kanna ju üksikisik teatavasti kollektiivselt tehtud otsuste tagajärgede eest isiklikku vastutust. Erakonnatööl seisavad alati kõrgemal vanemad ja suuremad bossid ja don’id, kes lõpuks ütlevad, kuidas asi jääb. Neil tööpostidel olija ei palka kedagi tööle ega lase ka lahti (mis võib olla juhi kõige vastikum töö üldse).
Noored aparatšikud moodustavad seadusandlikust kogust ebaproportsionaalselt suure osa. Neil on lähedane erialavalik ja arusaam elust. Nad on töötanud abide ja nõunikena, aga mitte vastutuse kandjatena. Tihti tavatseb mõnigi neist eravestluses rääkida, et kui „vanad poliitikud” oma põhimõtteliste vastuoludega eest ära saaks, siis uus põlvkond poliitikuid suudaks palju edukamat ühistööd teha. Teadagi, millist. Igavat ja põhimõttelagedat.
Kuid küsimus on selles, et vabariigi valitsuse liikme koht pole eksperimenteerimise, õppimise ega katsetamise koht. Seal on liigne luksus lubada, et ainult iga teine tuleb toime. Aga parteilised filtrid on valesti seatud. Iial pole hilja muuta seda, mis hullemaks kipub. Aga kui mult eelöeldu valguses küsitaks, mille taha (peale välismõju) jäi Eesti majanduskasv, siis vastaksin, et tegu on erakondade korraldustöö tagajärgedega. Sest korraldustöö ja loomingulisus on pöördvõrdelised. Kui „lastetuba” saavutab riigikogus 50% + 1 kohta, on Eestist saanud ideaalne haldusriik, peaaegu Gradovi linn.