Kena, muidugi on mõistlik haridussüsteemi raha koondada ja praegusest õiglasemalt jagada. Kogumise kohaks pakutakse hariduskassat. Jälle pole nimi tähtis, vaid see, et mitme kassa asemel on üks. Enam poleks nii, et mingi jagu tuleb riigieelarvest, teine omavalitsustelt nende võimaluste järgi, mõnel pool aga näpistatakse lapsevanemate taskust toetusfondide ja sihtasutuste kaudu juurde. Oleks selge sott!

Plaani headust tumestab järjekordselt suutmatus pärast A-d B öelda. Uus süsteem töötaks laitmatult, kui ta oleks rajatud samasugusel solidaarsuspõhimõttel nagu seda on tervisekindlustus. Seal maksavad kõik, kes tööd teevad, nende eest, kes tööd ei tee, 13% sissetulekult. See tähendab, et tervisele saab kulutada kooskõlas Eesti majanduse olukorraga. Kui tööhõive väheneb ja palgad langevad, on ka haigekassal vähem raha. Ja vastupidi.

Kuna deklareeritult on haridus Eesti arengu “võtmevaldkond”, meie kestmise küsimus, siis ei tohiks ju olla probleem seda samadel alustel finantseerida nagu tervist või ka julgeolekut (seal on 2% SKP-st kindlaks määratud ja reaalset raha on täpselt nii palju kui majandusel tervist).

Milline maks sihitud hariduskuluks oleks parim? Üksikisiku tulumaks. Kuna anname oma tulust niikuinii ühe osa tervisele ja teise pensioniks, siis mis oleks loogilisem, kui kolmas osa haridusele anda. See oleks esiteks solidaarne (maksaksid kõik töötajad sõltumata õppurite olemasolust peres), teiseks oma suuruselt sobilik (haridusminister ütleb, et hariduse vajadused on 7% SKP-st ja umbes selle jagu raha tulumaksust juba aastaid laekub) ning kolmandaks, tulumaksu suunamine haridusse ei ole seostatav ühiskonna pahedega.

Teistest valitsuse maksudest võiks ju investeeringuraha haridusse juurde anda, näiteks juba tänavu, Euroopa Liiduga ühinemise meeleheiteaastal, kui kogu rahvas üksmeelselt kõik oma säästud maha joob ja sellega alkoholiaktsiisi mitmekordse ülelaekumise põhjustab. Ja pange tähele: tulumaksu jäik sidumine haridusega seoks haridusraha lahti valimiskalendri küljest ning lõpetaks lõputu jagelemise tulumaksu “õige suuruse” üle.