KAAREL TARAND: kaua te lasete end peksta?
Postimees kuulutas üleeilse juhtkirja pealkirjaga (“101 mõttetut töökohta”) sisuliselt kogu põhiseadusliku parlamentarismi tarbetuks. Vormiliselt on mõttetuks nimetatud küll 2011. aastast ehk alles järgmise riigikogu liikmetele kavandatavad isikliku abi kohad (muu maailma parlamentides üldlevinud praktika). Sisuliselt aga on nii, et kui parlamendi liige jäetakse ilma vajalikest töövahenditest või abistavast tööjõust, saab ta teha ainult pool tööd või vähemgi, tähendab – ongi mõttetu. Kuid seesama kehtib ju iga töö puhul. Assistentide, abide või nõuniketa ei saada hakkama väga paljudel juhtivatel kohtadel. Eriti nende tööde puhul, mille sisuks palju suhtlemist, avalikke esinemisi, koosolekuid jne, see tähendab, olukordi, kus ei saa vastata telefonikõnedele ega kirjadele, aidata hättasattunuid või lahendada ootamatuid kriise.
Õpikutarkuse järgi otsustades peaks riigi parlament olema mainekujundajale ideaalne toode. Sul on varnast võtta ajalugu, väärtused, palju suurepäraseid kõneisikuid, avalikkuse ja meedia püsiv huvi jne. Kuidas siis on jõutud olukorrani, et koosseis koosseisu järel saab parlament nii institutsioonina kui kohana, kus need 101 röövlit/puupead/parasiiti pesitsevad, halastamatult peksa? Miks pole selle vastu suudetud midagi ette võtta?
Ilmselt ei ole kunagi üksikasjalikku mainekujundusplaani (mis ulatuks kaugemale kodulehest/trükistest, lahtiste uste päevast ja mõnest noortele suunatud üritusest) riigikogus tehtudki. Ei pea olema eriline suurvaim selleks, et märgata, millised on need rehad, mille otsa riigikogu järjest uuesti astub. Kuni närimiseks muid konte ei pakuta, tegeleb publik rahaasjadega. Ja nagu ikka, pakatab kadedusest. Kuna riigikogu liige teenib rohkem kui keskmine elanik, on tema raha lugejaid palju. Ja oi kui magus on see võõra raha lugemine!
Riigikogu avaistungil pakkus president Ilves end otsesõnu parlamendi liitlaseks, kui see peaks iseendaga midagi kasulikku ette võtma: “Juba ammu ei mõõdeta riigikogu töö tulemuslikkust seaduste ja otsuste hulgaga. See töö – riigile õigusliku raamistiku ehitamine – on tänaseks suures osas tehtud. Ja seepärast on minu meelest saabunud õige aeg alustada mõttevahetust parlamenditöö võimalike uute rõhuasetuste üle.” Presidendil oli viis head soovitust parlamendi maine hoidmiseks ja parandamiseks.
Esiteks, mitte teha riigikogust valmiskampaania tööriista. Teiseks, hoiduda paragrahvikaubandusest, sest riigikogu pole turuplats. Kolmandaks, usaldada teiste põhiseaduslike institutsioonide arvamusi ja ettepanekuid ja tegelda nendega. Neljandaks, mitte muutuda kummitempliks valitsuse otsuste all. Ja viiendaks, kaitsta riigikogu järjepidevust ja eelkäijate otsuseid. Väga lihtne. Aga mida teie selle asemel tegite?
Esimese asjana hakkasite jändama oma kuluhüvitiste tšekkidega, justkui ei teaks, millist haigluseni ulatuvat huvi see nelja aasta vältel on põhjsutanud. Kus on reaktsioon presidendi ettepanekutele? Kus on poliitilised debatid? Väheke rikutum fantaasia viiks kohe oletuseni, et kuskil (näiteks valitsuses) pesitseb diktaatori ambitsioonidega isik, kellele on parlamendi diskrediteerimine ülimalt kasulik ja vajalik. Ning too on siis oma käsilastel parlamendis lasknud mainet kahjustava teema päevakorda tõsta.
Olgu, kui teil on presidendi soovitusi raske alla neelata (sest teil on ju mandaat, valijate hääled, mis annavad tarkuse igas küsimuses), siis võtke rahvale turundada kas või põhiseaduse riigikogu tegevust reguleeriv peatükk. Punktikaupa. Eriti hea punkt, mida saab lõpmatuseni positiivses valguses “müüa”, on § 65, lõige 1: “Riigikogu võtab vastu seadusi ja otsuseid.” Seda punkti saab müüa reaalsete tegudega, mitte udujutuga. Müük ja mainekujundus käib seaduste ja otsuste eelnõude esitamisega. Ja kui ilmtingimata oli tarvis alustada iseendast, siis riigikogu tegevust reguleerib terve hulk õigusakte, mitte ainult see pisike jupp kuluhüvitiste kohta.
On üldteada, et riigikogu täiskogu istungilt on kodukorra ja töökorra seadustega võetud võimalus sisuliselt debateerida poliitilistes küsimustes. Algatage ometi oma avaliku debateerimise võimaluste laiendamine, sest seda osa rahvaesinduse tegevusest pannakse tähele vähemasti sama hoolikalt (kui seda on) kui teie automarke ja kõrtsiarveid.
Kui on näha, et te peate sisulisi sõnasõdu ja aatelahinguid, küllap siis mõistetakse seda, miks teile abisid vaja on. Praegu, nagu näha, ei mõisteta. Ja lõpuks, iga riigikogu liige ei pea olema mainekujunduse asjatundja. Kui ei ole, siis usaldage ometi endast targemaid. Laske riigikogu kantseleisse mõni professionaal palgata. Või tellige strateegia mõnelt tunnustatud ettevõttelt. Aga ärge, palun, laske end lõpmatuseni peksta. Nad peksavad lõpuks surnuks.
