Link kopeeritud!

KAAREL TARAND: Keda need uudised huvitavad?

 (108)

Kõige mustemat värvi koht Edward Lucase eilses kolumnis („Aeg mängida vene kaardile”, EPL 27.10) kõlab nii: „Eestil on oht kaotada infosõda, vähemasti venekeelses ruumis.

Kui Putini propagandamasin suudab hõlmata kas või vähemuse venekeelsest elanikkonnast, on sellel riigi rahvuslikule julgeolekule kohutavad tagajärjed.”

Igas võistluses on igaühel võimalik kaotada kuni võistluse lõpuni välja. Inimühiskonnas rahvaste ja riikide vahel käiv võistlus pole erand. Kes ütleks, millal lüüakse lõpukella? Lucas pakub lahendust visata kinnas Venemaa teleimpeeriumile – alternatiiviks aastaid poliitilise enesepettusena kõne all olnud venekeelsele ETV programmile tuleks Lucase meelest kasutada Venemaa sõltumatut telejaama RTVi. See on täiesti arutamisväärne mõte, kui enne on selgeks tehtud mõned põhimõttelised asjad.

Need, kes armastavad rääkida Eestis veel halvasti eesti keelt oskavate immigrantide pare­mast informeerimisest nende emakeeles, on üldjuhul teadlikud sellest, milliste telekanalite vahel jaotub eestivenelaste telerivaatamise koguaeg. Venekeelseid AK uudiseid, samuti ETV kakskeelseid või vene subtiitritega saateid vaatab tühine osa potentsiaalsest auditooriumist.

Venekeelse kanali eestkõnelejad järeldavad sellest faktist, et vaadatakse ainult tervikprogrammi, mitte üksiksaateid. Kogu kanal peab töötama ühe auditooriumi, mitte mitme heaks. Eesti venekeelsed uudised peavad olema mingi suure venekeelse programmi osa (mille kalleim variant on Eestis sellise progr­ammi tootmine), siis on lootust, et keegi neid vaatab.

Samal teemal:

Usaldab, ei usalda…

Nagu teada, ei ole uudistesaated sugugi populaarseimad telesaated, välja arvatud sõja ajal. Kui uudised väga kollaseks ajada (nagu seda teeb Kanal 2 „Reporter”), siis ehk saab natuke auditooriumi juurde, aga ikkagi ei küüni uudised iial üldrahvaliku laulva ja tantsiva meelelahutuseni. Ei Eestis ega Venemaal. Venekeelse AK vähese vaadatavuse põhjus ei peitu ainult vales ajas (liiga varasel kellaajal) ja kohas (eestikeelse programmi vahel) ega ka konkureerivate kanalite rohkuses, vaid selles, et teleuudised huvitavad üldse ainult väikest auditooriumi osa. Näiteks eestlaste hulgas vaatab uudiseid parimailgi päevil kuni 20% potentsiaalsest auditooriumist, rahulikul ajal pigem 10–15%. Venemaal küünivad tähtsamad uudistesaated parimalgi juhul 8–10%-ni auditooriumist.

Järgmiseks tuleb ära mõistatada, kes võiksid olla uudiste vaatajad. Kas need on ühiskonna uudishimulikumad, haritumad, iseseisvalt mõtlevamad inimesed või need „teised”, lapsed ja raugad, iga maa omad kilplased? Pigem ikka esimesed. Kas haritud, ise mõtlema, arvamust kujundama ja otsuseid langetama harjunud inimene on mis tahes propagandamasinale kerge saak? Kindlasti mitte.

Kui AK stuudios istub näiteks peaminister Ansip ja räägib midagi, siis eesti vaataja ei usu ju teda pimesi. Pigem ikka mõtleb järele, kõrvutab kuuldut oma tegeliku elu kogemustega ja teeb siis järelduse. Miks peaks samaväärne vene televaataja toimima teisiti? Miks peaks eestivenelaste haritum osa (uudiste vaataja) pimesi uskuma „Putini propagandamasinast” pudenevat jama, näiteks seda, et kõik eestlased on natsid, kes siin pidevalt öösiti immigrante ahju ajavad, vms? Ja kui küsitlused näitavad, et mitte-eestlased ei usalda Eesti valitsust, siis on see täiesti loomulik, sest ega eestlased ju ka ei usalda. Või kui usaldavadki, siis ei ütle seda küsitlejale.

Niisiis, Venemaaga vene keeles infosõtta mineku pooldajad paistavad arvavat, et eestivenelaste vaimsed liidrid võtavad võõrpropaganda kergesti külge ja muutuvad sellega Eesti iseseisvusele varasemast ohtlikumaks. Ühtki tõendusmaterjali selle kohta, mis on see vägi, mis teeb eestivenelase praegu Eesti riigile ebalojaalsemaks kui 10 või 15 aastat tagasi, mõistagi ei esitata. Välja arvatud ehk see, et toona oli Venemaa väidetavalt nõrk ja vaba, peaaegu demo­kraatlik, kuid nüüd tugev ja selge plaaniga taastada impeerium. Oli ehk nõrgem ja organiseerimatum küll.

Kes täidab lubadusi?

Loe veel

Aga siia vastu on meil panna 17 aastat vägivallatut ühiskonna arengut, milles iga aasta on pidanud kahandama eestivenelaste võimalikku Nõukogude nostalgiat ning üle piiri paisatavat väidet Eesti riigi ajutisuse kohta. Peaaegu terve inimpõlv on möödas ning sellega peaks olema iga impeeriumimeelse peas ammu kadunud vähimgi lootus, et homme, kui ta ärkab, on siin jälle Venemaa. Nad seal Moskvas on seda lubanud ja lubanud ja oma lubadused alati täitmata jätnud. Seevastu Eesti Vabariik on oma lubadused täitnud: on jaganud selgete reeglite järgi Eesti kodakondsust, on pidanud ülal venekeelset koolisüsteemi, on taganud kõik põhiõigused sõltumata rahvusest ja isegi kodakondsusest.

Venemaa võib kõigis oma riiklikes teleuudistes iga päev kireda, et eestivenelane on Eestis tööta ja õigusteta inimene. Kas ja kuidas see tähtis vale uskujaid leiab? Oletagem, et see jõuab tervelt 10%-ni eestivenelastest. Tõenäosus, et uudistesaadete andunud jälgijad on samal ajal eraelus vähese hariduse ja konkurentsivõimeta töötud, on kaduvväike.

Suurem osa selle sõnumi saajatest on eluga meie oludes normaalselt toime tulevad, s.t tööl käivad ja ühiskonda adekvaatselt tajuvad inimesed, kelle õigusi igal sammul ei rikuta. Nad ehk tunnevad kedagi, kellel parasjagu kehvasti läheb, kuid teavad siis ka, et see pole ilmtingimata Eesti riigi süü, vaid oma osa on selles ka näiteks rumalusel või alkoholil. Ja nii edasi. Seega, nad ei usu Moskva uudist niikuinii. Ja kas siis on mõtet teha selleks, et ümber lükata midagi, mida niikuinii ei usuta, eraldi telekanalit? Ega ei ole küll.

Küll võiks meeles pidada, et keskmine eestivenelane ei ole oluliselt rumalam ega targem kui keskmine eestlane. Ta teab ehk pisut teisi asju, kuid tervet mõistust ja immuunsust propaganda vastu on ligikaudu sama palju. Selle kindlaks tegemiseks ei pea isegi uuringut korraldama, piisab, kui minna lähimasse nurgapealsesse baari ja võtta seal üles asjakohane vestlus.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare