Kindlasti poleks see aga põhjustanud ulatuslikku ärevuspuhangut nii otse kui ka kaudsemalt asjasse puutuvate isikute hulgas. Toimunu jäädvustamine inimajust kestvamatel infokandjatel kuulub lihtsalt iga kirjakultuurini jõudnud rahva argipäeva. Eestis taaselustas muinsuskaitseliikumine vaimse pärandi kogumise juba mõni aasta enne iseseisvuse taastamist. Just üldrahvalikule teadmisele sõjaeelsest iseseisvusest toetus iseseisvuse taastamine. Hiljem, taastatud riigis on mälestuste kogumine olnud põhiosas avaliku võimu finantseeritud tegevus. Meil on riiklik arhiivide süsteem, Eesti Rahva Muuseum ja kirjandusmuuseum, mälestusi on kogutud ja saaki tiražeeritud ka projektiraha toel. Üsna kitsalt piiritletud ülesandega on suure töö ära teinud president Lennart Meri kokku kutsutud ja Max Jakobsoni juhitud inimsusvastaste kuritegude uurimise komisjon. Jälle pole selle üle eriti kellelgi avalikku õiendamist olnud.

Häirekellad helisevad

Mis siis nüüd lahti on, et presidendi ettepanek asutada mälutöö kandepinna tugevdamiseks uus instituut pani häirekellad helisema? Miks näevad seni Eesti Päevalehes sellest kirjutanud ajaloolased presidendi algatuses ambitsiooni kirjutada kogutu põhjal valmis “lõplik tõde lähiajaloost”, mis saaks endast kujutada “parimal juhul populistlikke lihtsustusi ning halvimal juhul totalitaarseid manipulatsioone” (Uku Lember, 29.11)? Või siis tarbetut algatust, sest “üldiselt pole presidendil põhjust muretseda ajalooteaduse pärast. Ajaloolased saavad oma erialal suurepäraselt hakkama, nagu teiste elukutsete esindajadki” (David Vseviov, 30.11)? Terviktekstidena on nii Lemberi kui ka Vseviovi arutluskäigud siiski positiivselt neutraalsed, erinevalt kolumnist Ahto Lobjakast, kes kuulutas presidendi mõtte 10. detsembri EPL-is “swiftilikult groteskseks paroodiaks valgustusajastu halvimatest positivistlikest ekstsessidest, mida teadusliku meetodi külma loogika asemel kihutab tagant romantiline lootus meie ajalugu kildudest uuesti üheks taguda”.

Ka Lobjakas kinnitab lugejatele, et lähiajaloo uurimise ja selle saadustega on kõik kõige paremas korras, ainult meie ühiskond ei ole (veel) normaalne. Mitte midagi rohkemat ei pea tegema, sest vabas ühiskonnas juhib kultuuriprotsessi, sealhulgas mäletamist, iseregulatsioon. Siin on korraga mitu loogikaviga, tähtsaim neist see, et muu hulgas võtab vabaturu kõikvõimsuse fakt ju vähimagi õigustuse kultuuriministeeriumi ja tema valitsemisala avalikult eelarvelt. Siit pole enam pikka maad ka riigieituseni.

Pavlovi refleksi kinnitus

Õigupoolest pole Ilvese eksperiment vabas Eestis esmakordne, samu katseid teeme siin ju igal aastal. Tänavu sügiselgi on neid enne Ilvese oma toimunud kaks: “Ansip, Närska, koerad ja ämmad” ning “Keda kutsuda peole?” Meedia vahendusel antud signaal, et hakkame õige paremini, rohkem ja üksikasjalikumalt lähiajalugu uurima, annab alati ühesuguse tulemuse ja on ses mõttes nagu kõigile koolipingist tuttava Pavlovi refleksi olemasolu kinnitus. Alati kui näpistad, hakkab ühe ja sellesama ühiskonnaosa jäse tõmblema. Naljakas on aga see, et erinevalt Pavlovi kunagistest katseloomadest keelduvad tänapäeva Eesti konnad end konnadeks tunnistamast ning leidub veel ka terve hulk kaastundlikke loomakaitsjaid, kes konnakoori kaitseks euroopalike väärtuste lipu all võitlust peavad. Pidagu pealegi, eksperiment ju kinnitab katse läbiviijale sellest hoolimata, et konn on konn ja tema närvisüsteemis ei ole muutusi toimunud. Kuid sellest faktist ei järeldu, et konna ja tema närvisüsteemi olemasolu ja eripära saaks paigutada süü-süütuse skaalale. Ei järeldu ka see, et selle katsega kindlaks tehtu olekski piisav või lõplik kogus vajalikku teadmist konna kohta ning muud uuringud oleksid tarbetud.

Nende eksperimentide häiriv kõrvalprodukt on siiski see, et eelmise ühiskonna peremehed arvavad end peremehe rolli ka praegu. Kuidas see avaldub? Tegu oleks nagu okupatsiooniaegsete joomakommete ülekandmisega tervele vabale nüüdisühiskonnale. Umbes nii ju nägi üks Vene aja asutuse või kolhoosi joomapidu välja, et osa seltskonda jõi end õhtu lõpuks mäluauku. Edasi oli mitu võimalust, parim neist see, kui järgmisel hommikul läks pidu edasi ning peaparanduse käigus pandi ka eelmise õhtu “pilt” kamba peale kokku. Igal peol osales mõistagi neid, kes jõid vähe või üldse mitte. Need aga tuli tagantjärele kõik kaasosaliseks teha: miks nad siis ei hoidnud nõrgemaid-janusemaid tagasi, et need endale viinaga liiga ei teeks! Kui aga kõige kangemaks joojaks osutus ülemus, ei olnud sünnis iial meelde tuletada, kuidas ta ennast täis tegi, rõvetses ja laamendas. Kehtis norm, et karsklasel tuli oma mälupilt joobnu omaga vastavusse viia.

Kogu okupatsiooniaeg oli üks suur joomaorgia ka ülekantud tähenduses – komparteisse või repressiivorganisse kuulumine tähendaski enda mäluauku joomist. Nüüd ütlevad need tüübid toonastele karsklastele ehk eetilisi kompromisse mitte teinutele: “Mida meie ei mäleta, seda pole olnud. Aga ikkagi ei tohi te seda, mida pole olnud, meelde tuletada, sest isegi kui see oli, on ju puhtalt teie süü, et te meid tagasi ei hoidnud. Lõppude lõpuks pidi keegi ju need viinad ära jooma, kui nad juba kord ostetud olid. Kas oleks pidanud siis kraanikausist alla valama või mingitele pättidele andma? Mõelge, mis kurja nood oleksid võinud purjus peaga teha!”

Ameerika ühiskonnamudelis vähendab inimeste vabatahtlik liitumine Anonüümsete Alkohoolikute ühingutega vajadust kulutada ühiskonna ressursse alkoholismiga võitlemiseks. Kui Eestis resideerivad endised NLKP liikmed ühineksid oma mäluprobleemide lahendamiseks Anonüümsete Kommunistide ühingutesse, säästaks see samuti suure hulga vaeva, mida probleemideta mäletajad peavad praegu teiste mäluaukude paikamiseks kulutama. Mine tea, ehk oleks siis mälu instituutigi vaja ainult hurdalikus tähenduses üksnes vanavara kogumiseks või isegi mitte selleks.

Varem samal teemal

Uku Lember: Ajaloolise

tõe utoopia, 29.11

David Vseviov: Mälu ja

tänapäev, 30.11

Iivi Masso: Tõsiasjad

ja tõlgendused, 04.12

Ahto Lobjakas: Tõe mausoleum, 10.12