KAAREL TARAND: Kommar ja nommar
Vägisi jääb mulje, et Eesti komparteilaste viimse võitluse eesmärk pole ainult pääsemine võimalikest seaduslikest karistustest minevikus sooritatud tegude eest, vaid ka südametunnistuse piinadest mitte patukahetsuse, vaid unustamise abil. Kompartei liikmed ehk vähemus (umbes viis protsenti eestlastest) nõuab enamuselt totaalset unustamist ja mitte ainult kommentaari ja konteksti, vaid ka fakti kadumist ühiskondlikust mälust. Kui südametunnistus on puhas, ei peaks ju fakti (kuulumist NLKP ridadesse) kartma, veel vähem solvuma, kui keegi seda nimetab. Komparteilaste taotlusest – kaotada vabas ühiskonnas igaühe õigus neid kommunistideks nimetada – järeldub minu meelest selgelt, et nad ise annavad oma minevikule negatiivse hinnangu, peavad oma selgrootust ja moraalilõtvust häbiväärseks ning soovivad seda unustada. Aga sisemine patukahetsus ei tee kahetsemisväärset tegu olematuks ega aseta fakte esitamiskeelu alla.
Tiitel terveks eluks
Kuid just oma NLKP ridadesse kuuluvuse kustutamist avalikust ajaloost kommunistid taotlevadki. Vähe sellest: meedias kommunistide eestvõitlejateks saanud Arno Almann, Robert Närska jt pakuvad endale uuteks tiitliteks “vabadusvõitleja”, “õõnestaja”, “patrioot” jne. Partei omaaegne peademagoog Mikk Titma aga soovib endale EPL-is (21.03) lausa Eesti kodanike komiteede liikumise asutaja ning iseseisvuse veretu taastamise isa aunime.
Et saada selgust, keda ja kuidas võib tituleerida, tuleb määrata mõiste “kommunist” maht. Lihtne ja loogiline on nimetada kommunistideks kõiki NLKP liikmeid, nagu nimetame reformierakondlasi liberaalideks või isamaaliitlasi konservatiivideks. Nii toona kui ka praegu astutakse endale meelepärase erakonna ridadesse vabatahtlikult, täiskasvanult, s.t iseseisva ja vastutusvõimelisena. Igasugusesse organisatsiooni kuulumine on fakt, mille eitamine fakti ei muuda. NLKP-sse kuulumine oli okupatsiooni õigusruumis seaduslik tegu, mille valis vähemus.
Aga erinevalt rõhutud vähemustest, kes on terve 20. sajandi demokraatlikes ühiskondades enda diskrimineerimise vastu võidelnud (etnilised, aga näiteks ka seksuaalvähemused), olid komparteilased ju valitsev, diskrimineeriv vähemus. Seega ei saa nad ka apelleerida nn poliitilise korrektsuse rakendamisele nende suhtes. Neegrist võib saada afroameeriklane, kui nii viisakaks peetakse, aga kommunist jääb kommunistiks ega saa vabadusvõitlejaks. Kommunisti nimetus on eluks ajaks tagatud mitte ainult Nõukogude reiimi ajal sooritatud inetute tegudega (mida iga kommunist ei teinud), vaid ka südametunnistuse müü-gist saadud materiaalsete hüvedega.
Rangelt NLKP siseasi
Kommunistid ise väidavad, et kõrvalseisjad peaksid neid nimetamisel eristama. Hea ja halva kommunisti eristamine on aga ju juba Lenini ajast olnud rangelt kompartei siseasi. Miks peaks see kõrvalseisjale korda minema, kas mõni kommunist oli parasjagu enamlane või vähemlane, trotskist või buhhaarinlane, stalinist või stagnant? Miks peaks teda huvitama, kes parasjagu kellegi kõri näris? Ei peagi – ühed kommunistid kõik! Nii keiserlikul Venemaal kui ka Eesti Vabariigis ühendas kõiki kommuniste üks juhtmõte – võim tuleb haarata vahendeid valimata, tegutseda tuleb kehtiva, s.t Eesti oludes põhiseadusliku korra vastu. Eesti põhiseadus pidas 1920-ndatel põhiseadusliku korra vastu tegutsemist keelatuks ja karistamisväärseks, peab tänapäevani.
Ükski Eesti kommunist ei eita tänapäeval vähemalt avalikult Eesti Vabariigi järjepidevuse põhimõtet, järelikult peavad nad endale ka aru andma, et nende tegevus okupatsiooniajal oli de jure eksisteeriva riigi vastu suunatud. Igaüks neist andis oma panuse selleks, et de jure’st ei saaks taas ka de facto. Ülima suuremeelsuse tõendina pole põhiseaduslikus Eesti riigis okupatsiooniaja aktiivset kollaboratsiooni kriminaliseeritud. No mida te veel tahate?
Aga jah, ma võin teid, kommuniste, ju eristada küll. Näiteks nii: aus inimene on aus inimene; pisut autum reaparteilane “kommar”; suurem suli, parem tuulenuusutaja, usinam tallalakkuja ja vilkam pealekaebaja, keda selle eest ka parteiliselt edutati, aga olgu “nommar”. See sõna tuleneb nomenklatuurist, millesse pääsemine oli ju paljude reakommarite unistus. Selline liigitus annaks võimaluse lülitada õigluse huvides loetellu ka need inimesed, kes pälvisid Nõukogude võimu erilise usalduse, kuulumata ise ametlikult komparteisse (näiteks KGB kaastöölised).
Oskusteave seisab jõude
Kommunistide liigitamiseks on kindlasti rohkesti võimalusi, aga kogu spektrit tunnevad ainult kommunistid ise.
Toomas Hendrik Ilves, Eerik Kross ja mitmed teised on viimasel ajal palju rääkinud vajadusest NLKP kohaliku osakonna liikmeskonna ja tegevuse kohta kõik teaduslikult, erapooletult ja täpselt kirja panna. Ma ei saa aru, miks peaksid seda tööd tegema mittekommunistid, eemalseisjad? Selle töö jaoks on meil ju võtta terved instituudi-täied endisi NLKP ajaloo uurijaid, teadusliku kommunismi alal väitekirju kaitsnuid ja partei kaadritöötajaid, kel kommunistide arvestus oli igapäevatöö. Küllap tuleb töö meelde, elektroonilised andmebaasid erinevad perfokaartidest põhiliselt andmekandja materjali poolest.
Just need inimesed ise peaksid enda kohta täieliku andmebaasi tegema, sest nad tunnevad asja. Ühtlasi saaksid nad siis ka ise ära märkida, milline NLKP liige oli lihtsalt kommar, milline aga nommar, milline hea ja milline parem.
Andmebaas olgu avalik ja võimaldagu igal mittekommunistil täiendavaid fakte lisada. Nii tekkinud infokogust oleks väga hea ja lihtne vaadata, milline kommunist väärib seda tiitlit ka praegu, kes on oma minevikust hästi, kes halvasti aru saanud, kelle enesehinnang on adekvaatne, kelle oma mitte.
Saage aru, kommunistid, see on teie endi huvides! Kuni sellist andmebaasi pole, pean ma võrdse kohtlemise printsiibi järgi kõiki ühtviisi kommunistideks nimetama. Seda peavad tegema ka sajad tuhanded Eesti mittekommunistid, keda ma isiklikult ei tunne. Mina (nagu kõik need inimesed) olen nüüd ja edaspidigi teie südametunnistuse piin, kes aitab teil surmani meeles pidada, et eestlastelt vabaduse röövijate abistamine on võrd-väärne jumalatelt tule varastamisega.
