Nullilähedase realiseerumis-tõenäosusega, ent seda ahvatlevam mängida, on kahekojalise parlamendi idee. Kahekojalisuse juured on seisuslikus ühiskonnas. Milline on see eriline „seisus”, kelle tarvis Eestis riigikogule teine, ilmselt siis kõrgem koda rajada, pole viimati mõtte turule toonud Peeter Jalakas mõistagi teada andnud (kuigi, küllap ta on iseennast sellesse seisusse kuuluvaks arvanud). Ta ei räägi seisustest, vaid hoopis, et parlamendi ülemkoda peaks koosnema „erialaspetsialistidest”, kelle kaudu parlamendil säiliks side „reaalse eluga”. Kena küll, aga kuidas valida välja need 30 eriala, mille esindajad saaksid privileegi kõrgemas kojas reaalsust kehtestada? Ainuüksi Tartu ülikoolis pakutakse erialati bakalaureuseastmes vähemalt poole rohkem õppekavasid.

Hüpe 19. sajandisse

Teine põhjus kahekojalise parlamendi sünniks on regionaalsed erinevused ühes riigis (tavaliselt on siis tegu ka föderaalriigiga), mida on vaja piirkondlikult ühtlase esindusega tasandada. Väikeses unitaarriigis, nagu Eesti, ei saa me tõsiselt regioonidest rääkida, sest suur osa elanikest talvitub ühes, töötab teises ja suvitab kolmandas kohas. Regionaalsuse rõhutamine iseloomustab pigem mittekodanike privileeginõudmisi, põlisrahva puhul on see rahvakultuuri harrastajate viis end eksponeerida. Eestis maakondade baasil föderaalriiki looma hakata tähendaks küll pikka hüpet 19. sajandisse selle väikese vahega, et toona elas maal 80% elanikest, nüüd heal juhul 20%.

Jaak Allik on teatrikolleeg Jalaka mõttekäigu juba põrmustanud, seda kogenud poliitikuna küll pealtnäha igati kiites („Palgaline riigikogu kõvasti väiksemaks” EPL 3.12). Allik pakub välja mitteformaalse kahekojalisuse 30 + 71 mudeli, mis oleks minu meelest pikk samm „kummitempli” rolli suunas, mitte sellest eemale. Ka praegust parlamenti kritiseeritakse ju selle eest, et seal on tagatoad ja suur hulk kupja piitsa järgi käetõstjaid. Kuid igal riigikogulasel on praeguse süsteemi järgi vähemasti võimalus end asjatundjaks üles töötada. Alliku pakutud jaotuse järgi väheneks professionaalsete poliitikute hulk kolm korda ning tegelike otsuste langetajate ring kahaneks veelgi.

Uskudes, et meie riik ja ühiskonna otsused rajanevad nüüd ja edaspidigi teadmistel, tuleb siinkohal küsida, kas ehk parlamendi suuruse ja struktuuri muutmisele on pakkuda ka mingit teaduslikku alust. Teatavasti on meie kuulsaim oma-maine poliitikateadlane Rein Taagepera juba ammu empiiriliselt tuletanud nn kuupjuure seaduse, mille järgi normaalne, keskmine, optimaalne parlamendi koosseis moodustab kuupjuure rahvaarvust. Eesti sobib praegu kuupjuure seaduse alla laitmatult, eriti kui arvestame juurimisel rahvaarvust maha võõrriikide kodanikud (kes parlamenti ka valida ei saa).

Kevadises intervjuus Postimehele rõhutas Taagepera, rääkides kuupjuure seadusest, et asi on kommunikatsioonikanalite hulgas. Seega tähendab soov vähendada parlamendi liikmete hulka soovi vähendada kommunikatsioonikanalite hulka. Ja seda ajal, mil on moes kurta „riigivõimu võõrandumise”, „võimu ja rahva dialoogi puudumise” ja teiste surmapattude üle. Mida vähem saadikuid, seda vähem kommunikatsioonikanaleid, seda suurem võõrandumine, seda vähem infot reaalse elu kohta saadikutel. Kui arvamuste paljusus kodanike hulgas hakkab Toompea istungitesaalis praegusest ebatäiuslikumalt peegelduma, ei täida see Jalaka kodukandiigatsust ega Alliku professionaalsusenõuet. Avalik või varjatud kahekojalisus toob senise väliskogemuse järgi küll kaasa ühiskonna uuenemistempo aeglustumise, võimatuse läbi viia mis tahes suuremaid reforme. Kui näiteks haldusreformi otsuste tegemisega on meil suures hädas ka ühekojaline parlament, siis kahekojaline ei suudaks seda teemat ilmselt kunagi päevakordagi võtta.

Kehvad juhid

Ometigi olen ma arutelu seekordsete algatajatega nõus, et parlamendi töö parandamiseks ja tema usaldusväärsuse kasvatamiseks võiks midagi ette võtta. Parlament ei tee enam paljutki, mida ta varem tegi. Kui eesti mees enam tervet nädalavahetust ise autot remontides ei veeda nagu 20 aastat tagasi, on see tema abikaasale kehv põhjus lahutuse nõudmiseks. Uuel ajal on mõistlik talle parem uued ülesanded leida ja autot lasta parandada töökojas.

Riigikogu maine on halb, sest seda tööd, mida tehti kümme aastat tagasi, nimelt seadusloomet, pole enam endisel hulgal teha, uusi ülesandeid aga ei ole suudetud võtta. Kehvad juhid, kes ei suuda oma alluvatele piisavalt rakendust leida ja tõukavad neid sellega päeva varastama. Rangelt võttes ei ole riigikogu liikmetel ülemusi, kuid töökorralduse eest vastutab siiski valitud juhatus. Riigikogus kehtib juba 1995. aastast erakordselt halb tava valida riigikogu juhatusse mitte karismaatilisi juhte ja säravaid isiksusi, vaid halle kujusid, keskpäraseid või kehvemaid poliitikuid. Loomulikult ei pane see seltskond kedagi kirega tööle. Ise kehvade väitlejatena peidavad nad end rangete formaalsuste taha, millega surmatakse iga vähemgi debatt riigikogu saalis juba enne selle sündi.

Aega ju väitlemiseks oleks. Kas või iga nädal võiks ühe terve päeva pühendada riiklikult tähtsale küsimusele, mida riigikogu suvatseb praegu käsitleda vaid mõne üksiku korra aastas. Jutt sellest, nagu toimuksid põhilised poliitilised debatid alalistes komisjonides, vastab samuti tõele ainult erandjuhtudel (vähemas-ti protokollide-stenogrammide järgi otsustades). Ja nii jääbki, kuni komisjonide istungid ei muutu avalikuks kõigile, näiteks veebiülekannete vormis.

Niisiis, probleem ei ole mitte riigikogu suuruses ega valimissüsteemis (riigikogu oma on hoopis väiksemate puudujääkidega kui kohalike volikogude valimisseadus), vaid selles, milline on seadusandja juures töökord ja kuidas teda juhitakse. Pole midagi lihtsamat kui vahetada välja kehvad juhid, kes ei suuda töötunde tegeliku tööga täita. Juba märtsis, näiteks. Seni on kurja juur käpiknukkudes, mitte valimissüsteemis või erakondade arvus.

Varem samal teemal:

Peeter Jalakas „Erakondade erastatud Eesti: kuidas edasi?” EPL 28.11, Jaak Allik „Palgaline riigikogu kõvasti väiksemaks” EPL 3.12