KAAREL TARAND: Külad lahkuvad võrgust
Järsu globaalse majandusmuutuse järel ehk polegi see küsimus nii rumal. Valitsuses heaks kiidetud elektrimajanduse arengukavas kirjutatakse endistviisi, et „elektri tarbimine kasvab OÜ Põhivõrk hinnangul 1,8–3,5% aastas, tõenäoseima stsenaariumina 2,3% aastas. Prognooside juures eeldatakse 3–7% aastast majanduskasvu”. Viimaste kuude majandusliku tegelikkusega seda lauset kõrvutada ei kõlba, sest sellises vahemikus kasv on olemas küll, aga paraku negatiivne. Peaks olema üsna lihtne oletada, et nii nagu majanduse kokkutõmbumine vabastab tööjõudu, vabastab ta ka energiat. Pankrotistunud ja tegevuse peatanud tehas tarvitab elektrit ja soojust sama vähe kui töölisi.
Olgu, mingi aja pärast, olgu see siis kolm või kümme aastat, lubatakse rahvastele üle maailma uut tõusu. Põhiliselt loodavad seda olemasolevad ettevõtted, mitte ilmtingimata tarbijad. Tarbijad võivad olla pika mõõna ajal oma harjumused uute olude ja tehnoloogiatega sedavõrd kohandanud, et neid enam vanasse, priiskavasse tarbimisskeemi tagasi suruda ei õnnestugi. Ja mis neil siis sest kiirkasvust?
Juhan Parts ütles, et Eesti energiamajandus vajab kümne aasta jooksul kuni sada miljardit krooni investeeringuid. Kõik selleks, et rahuldada meie kasvavaid tarbimisvajadusi või -harjumusi ning aina energiamahukamat tööstust. Elektrimajanduse arengukavas ette antud kiire kasvukõvera järgi kahekordistub elektritarbimine Eestis aastaks 2025. Ettevaatlikumad prognoosidki pakuvad sama perioodi kordajaks 1,5. Kordajad ja protsendid on toredad asjad paberil vaadata, aga kui siduda nad reaalse rahaga ning pidada silmas energiamajandusse tehtavate investeeringute tasuvuse pikaajalisust, siis tasub arvude pildumisel olla väga ettevaatlik. Iga liialdus maksab miljardeid kroone. Ajastu vaim ei tohiks raha niisama põletamist soosida.
Mets ahju!
Praegusel arengukaval vaiba alt ära tõmbavaid tõenäosusi on rohkem kui üks (potentsiaalse tootja ehk eeskätt Eesti Energia kui ettevõtte jaoks, sest ettevõtja eesmärk on loomulikult rohkem toota ja rohkem müüa, tarbija eesmärk aga ei pruugi tingimata olla rohkem tarbida ja osta). Statistikaameti andmetel elas 2008. aastal Eesti elanikest linnalistes asulates 931 000 ja maa-asulates 410 000 elanikku. Energiaettevõtte jaoks ei ole maa-asulate, eriti hajakülade elanikud kunagi olnud atraktiivsed kliendid. Ei ole ka edaspidi. Just nende pärast tuleb teha palju kulukaid hooldustöid, nendeni viivates madalpingeliinides tekivad suurimad kaod jne. Tähendab, umbes 30% leibkondadest on tõenäoliselt valmis jalgadega hääletama ehk suurest elektrivõrgust lahkuma niipea, kui mõistlik asendus turule saabub. Tegelikult on need asendused juba olemas, puudub ainult riiklik skeem ülemineku toetamiseks. Ja ma ei pea silmas midagi kallist ja lõunamaist.
Teatavasti on Eesti ala ilma- ja pinnaolud sellised, et kui inimene kuidagi ei sekku, kattub kogu territoorium, välja arvatud väga märjad alad, peagi metsaga. Kogu Eesti asustusajalugu on tähistanud lakkamatu võitlus metsa pealetungiga. Seega, energiamajanduse toorainet kasvab siin pidevalt juurde, ilma et inimene peaks lillegi liigutama. Ainult kokkukorjamise ja ahjutoppimise vaev. Suuremate linnade juurde elektri- ja küttejaamu rajavad ettevõtjad on selle juba ära jaganud. Tõsi, nemad vajavad ka jaotusvõrke. Aga kui elektri ja soojuse koostootmine on mõistlik võimsusega 25 või 50 MW, siis miks ei võiks see olla mõistlik ka mikromahus, 2,5 või 50 kW seadmetega? Ongi mõistlik. Eriti kui arvestada seda, et oma majapidamise/küla jaoks energia tootmisel ei pea kasumit tootma, piisab, kui nulli majandad. Odavust lisab transpordikadude puudumine.
Väitele, et ka maal elavatel inimesel pole kaugeltki igaühel oma metsa, võib vastu öelda, et ka riigimetsadesse jääb praeguse metsa ülestöötamise käigus kütteväärtuslikku maha rohkem, kui külade valgustamiseks ja soojendamiseks on vaja. Võib kaaluda riigimetsa mingi osa munitsipaliseerimist ja kogukondade käsutusse andmist. Võimalusi on veelgi. Kõigi ühisjooneks on aga suurenergeetikast hoopis väiksem investeeringuvajadus ning tarbijate otsene suunamine säästliku majandamise poole (suures süsteemis ei pruugi tarbija hoomata, et tema panusest säästmisse midagi ka sõltuks või muutuks, sest liiga mikroskoopiline on igaühe osa). Niisiis, mitte investeerimine, vaid organiseerimine, kuid just ses viimati mainitu osas on meie riik vähevõimekas ja mõtlemises tugeva inertsiga.
Elektrit jääb üle
Energiateema tootmisepoolses otsas hüüab Eesti Koostöö Kogu värske deklaratsioon: „Eesti seisab valiku ees: kas majanduskasvu jõuline taastamine või aeglane vindumine.” Vabandust, millise kasvu? Kas sellesama, mis peaaegu pankrotti viis? Või mõne teistsuguse kasvu? Kas teistsugune on sama energiamahukas kui too hukutee kasv? Ega vist, sest kõnekoosolekutel jahvatavad riigi targemad suud ju alatihti teadmiste-, mitte energiamahukast tootmisest. Soomes näiteks on üks väga energiamahukas tootmisharu, nimelt paberitööstus (loetagu, mis seal parasjagu toimub). Ei saa sugugi välistada, et selle kokkutõmbumisel jääb soomlastel meilegi poolmuidu kulutamiseks elektrit üle. Milline tööstusharu või -ettevõte võiks Eestis anda küllaldast koormust valitsuse unistuste tuumaelektrijaamale? Sellist pole.
Kui elektri eratarbimine suurtest võrkudest võib hakata lähiaastail hajatarbijate lahkumise tõttu pigem kahanemise kui kasvamise märke ilmutama (ja seda peaks valitsus igasuguste säästuprogrammidega igati soosima) ning ühegi uue (elektri)energiamahuka tööstusharu väljaarendamist ükski majanduse arengukava ette ei näe, siis pole mingit alust hakata uusi elektritootmise võimsusi rajama stabiilsele ja igikestvale tarbimiskasvu ennustusele toetudes. Nii et valitsusele võib öelda: muus osas on energiamajanduse ja elektrimajanduse arengukavad üsna hästi läbi töötatud, kuid kuna nad lähtuvad ebausutavast kasvuprognoosist, siis parlament neid praegusel kujul küll kuidagi „osta” ei saa.