KAAREL TARAND: Lippude vahetusel

 (329)
                 

Eesti rahvusvahelise nime muutmisest Estlandiks on vähe, leiab valitsuse pressibüroo direktor Kaarel Tarand, vahetada tuleks ka lipp.

Eesti Vabariigi aastapäeval istub Põhja-Itaalia suusahuviline kodus televiisori ees ja vaatab Eurospordist olümpiavõistlusi. Maailmast ja eriti väikeriikidest ega nende sünnipäevadest ei tea ta suurt midagi. Aga ta näeb, et keegi Šmigun võtab tema oma Belmondo ees olümpiakulla. Kui ekraanile ilmub trikoloor ja kiri “Estonia”, mõtleb itaallane: ahaa, küllap keegi endisest N Liidust, Venemaa postkommunistlikest tütardest. Aga kui seal seisab ristilipp ja “Estland”, tuleb hoopis teistsugune “ahaa!”. Just selline põhjamaine, nagu Eesti tuntuks tegijad igatsevad.

Nime muutmisest on vähe

Paar nädalat tagasi ägedat diskussiooni tekitanud Eerik-Niiles Krossi idee muuta Eesti võõrkeelset riiginime on õige, kuid poolik. Tegelda tuleks kogu riigisümboolikaga, vastavalt meie pikaajalistele eesmärkidele kujundada sellest uue näoga süsteemne tervik. Praegu seda ju pole, Eesti riigisümboolika on juhuslik kogum võõrlaene, mis Eesti olemust nigelalt kirjeldavad. Lipp on saksa buršilaen, hümn kopeeritud soomlastelt. Keda või mida esindavad vapilõvid, on sootuks ebaselge. Lõvid on pigem monarhiate tunnused, aga oma kuningaid pole meil Eesti ajaloost ette näidata, kui need neli tubli talumeest, kes kunagi Jüriöö järel Paides peata jäid, välja arvata.

Sinimustvalgel lipul on ajalugu 117 aastat, sellest ehk vaid 17 on ta elanud nö kogu rahva südames. Jah, rahvuslikele meeleavaldustele toodi lipud välja nii 1905 kui 1917, samuti olid nad rahvusvärvidena kasutusel Vabadussõjas. Aga see oli siiski väheste eralõbu, mille aluseks suure osa rahvajuhtide kuulumine lipu omanikorganisatsiooni – Eesti Üliõpilaste Seltsi. Laiatarbekaubana saab rahvusvärve käsitleda siiski vaid 1930-ndate kodukaunistamise ajal ning taastatud iseseisvuse perioodil.

1922. aastal menetles riigilipu küsimust riigikogu. Protokollidest selgub, et rahvaesinduse jaoks ei olnud sugugi ühemõtteliselt selge, et sinimustvalge trikoloor on just see ainus ja õige. Juba toona esitati kandidaadiks ka ristilipu kavandeid. Argumente, millega tänapäeval olemasolevat lippu kaitstakse, ei kõlanud üldse. Vaidlus käis ainult selle üle, milline lipp on merel hästi nähtav ja tuntav ehk mereriigile sobilik. Et millises järjekorras peaksid värvid paiknema. Selle arutelu põhjal võib julgelt väita, et mingit üldrahvalikku omanikutunnet lipu osas eestlastel iseseisvuse algaastatel välja kujunenud ei olnud.

Mul pole mingit alust uskuda jutte "kogu rahva lipust" okupatsiooniaegadel, mida eriti armastavad pajatada nõukogude punased konformistid. Ei olnud neil lipuga midagi asja, välja arvatud need harvad juhtumid, kui parteikomitees tuli mõnd lipu salaheiskamisega seotud pahandust menetleda või lippu alla võtmas ja teotamas käia. Alles uue vabanemise eelõhtul muutus lipp rahva käes (ja seda kindlasti vastu nomenklatuuri tahet) vabadusvõitluse tööriistaks.

Trikoloor harjumusest

Lipu praeguse kuju kasuks ei kõnele palju muud kui tava ja emotsioonid. Ja väide, et sümboolikat muudetakse ainult koos riigikorra muutumisega. Viimasega on küll umbes samamoodi nagu paljudele rahvastele ülitähtsa oma rahaga – muutus võib olla valus, aga küllap tulus. Ja euro näitel teame, et raha vahetatakse riigikorda vahetamata. Kuna end ratsionaalseks ja pragmaatiliseks rahvaks peame, tuleb meil lipuvahetuse võimalusigi ratsionaalselt kaaluda.

Kus ja millal on Eesti lippu maailmas näha? Eeskätt Eesti saatkonnahoonetel ja rahvusvahelistes organisatsioonides. Ja siis spordivõistlustel, kus riigina esinetakse. Saatkondadele teeme lipud loomulikult ise, muudel puhkudel on lippude valmistamine teiste kohus. Meie asi on kirja teel teada anda, et Eesti/Estland on ristilipumaa. Ja kõik. Ei mingeid reklaamikulusid.

Ristilipp kinnistaks Eesti Põhjamaade hulka

Ristilipp on maailmas ainus selge geograafiliselt piiritletud levialaga liputüüp. See on Põhjamaade märk. Eesti ristilipp muutuks inimeste teadvuses hõlpsalt selle märgi osaks. See on meeldiv märk, heaolu ja abivalmiduse märk, millel põhjamaalaste näol kokku ligi 25 miljonit kandjat (tinglikult võib veel juurde arvestada ristilippudega britid). Taas säästaksime higi ja vaeva, kasutades meie sõprade töövilju. See oleks meie võit maailmas. Diskursiivse käsitluse järgi, mis seletab, kuidas märk ajapikku reaalsust kujundab, võidaksime ka kodus. Sallivus asendaks aegamööda Eestit praegu halvava egoistliku kiskjalikkuse.

Ajaloolise põhjendusena kõlbab musta risti õigustuseks hästi teadmine, et seda on Eestis tuntud ligi 800 aastat Liivimaa Ordu ametliku välismärgina. 1219 Tallinnas sündinud ristilippu Danebrogi me taanlastelt muidugi tagasi ei saa, lipusugulasteks muutumisel on aga sestki faktist kasu. Erinevalt triipudest on ristimärgil vägi sees, teame kristluse ajaloost. Kui meile ka kolmandal aastatuhandel meeldib end Euroopa ainsaks paganarahvaks pidada, peame muidugi ristimärgist nagu katkust eemale hoidma. Oleme end siiski tegudes kristlikuks kultuurrahvaks tunnistanud ja selle teadmise valguses tähistaks ristilipp omamoodi sümboolset lepitust ärkamisaja müütides kurjuse võrdkujudeks muudetud ristiusustajate ja nende baltisaksa järeltulijatega. Ehk kaoks koos sellega ka orjamentaliteet – ristilipurahvad Põhjamaades pole kunagi pärisorjust rakendanud.

Põhiseaduses on Eesti riigivärvidena kirjas sinine, must ja valge. Alles alama seadusega täpsustatakse nende paiknemine lipul. Seega ei ole muutust juriidiliselt keerukas läbi viia. Kui rahval tahet leidub. Emotsionaalselt võib see nii mõnelegi inimesele raske olla. Kui on endale selgeks tehtud vahe riigilipu ja rahvusvärvide vahel, ei tundugi asi ehk väga hull. Poliitikuid aga peaks kiirustavat “ei”-d ideele ütlemast kammitsema teadmine, et Euroopa Liidus aetakse väikeriikide suurt asja just ristilippude juhtimise all. Juba paari aasta pärast on see ka meie asi, milles edu saavutamiseks ristilipust abi võib loota.

Artikkel ei kajasta Vabariigi Valitsuse ametlikke seisukohti.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused
Karikatuurid