Kaarel Tarand: Meelelahutus meie raha eest

Üleminek oli suur hüpe Krossile, aga väike samm inimkonnale

Hoolimata sellest, et „kõik astuvad Reformierakonda”, riigi suuruselt teise erakonna liikmete üldarv pigem väheneb. Poolteist aastat tagasi käinud värbamiskampaania raames mäletatavasti sai kunagisest ERSP asutajast Eve Pärnastest Reformierakonna liige nr 13 000. 2013. aasta märtsi lõpus oli Reformierakonnal peaaegu 13 500 liiget. Nüüd, kui uksele koputab järgmine paluja, kes ütleb „Mu nimi on Kross. Eerik Kross”, saab ta järjekorranumbri umbes 12 840. Erakondadelt armuande mitte lootes on tal kohe kaasas ka popkultuuriliselt kohustuslik „Krossi-tüdruk”.

Krossi ja James Bondi vahele paralleeli tõmbamine on ehk liigne lihtsustamine, kuid see ei muuda asjaolu, et avaliku elu poliitiline sfääriosa erineb aina vähem meelelahutuslikust. Põhiline säilinud erinevus ehk seisnebki selles, et meelelahutustööstus püüab end (Robbie Williamsi riikliku ülekuldamise erandiga) ise ära majandada, erakonnad ja eriti nende juhtliikmed pakuvad aga meile meelelahutust meilt sundkorras maksudena ära võetud raha eest. Sest mida muud kui meelelahutus saaks olla see valimistest valimistesse korduv traavlite võiduajamine, milles, pandagu tähele, ei osale erakonna ametliku juhi kõrval avalikult eales need, kes päriselt mängu juhivad, raha loevad ja hiljem võimu jagavad. Samamoodi ei tüki ju ükski produtsent ega mänedžer kontserdi ajal lavale keksima. Seal vihub töötada kuldmune munev superstaar ja tema ees on transiseisundisse sattunud fännide ja groupie’de armee.