Kaarel Tarand: parteijuhtide kõnede suurima osa moodustas eneseimetlus

Laupäeval pidasid kolm parlamendierakonda oma valimiseelseid kihutuskoosolekuid, mille keskne element oli mõistagi erakonna esimehe kõne. Okupatsiooniaja kommunistide üks loosungeid oli ikka, et partei on rahva avangard, eesliin ja juht. Mõnevõrra muutunud sõnastuses kordavad tänase mitmeparteisüsteemi osad kõik ikka sedasama: meie teame paremini ja teeme õigemini, meie oleme eesrind ja seepärast peame just meie teid, rahvast, ka juhtima. On imetlusväärne, kuidas parteides on peegel nii kõverik, sest nii vormi kui ka sisu poolest olid laupäevased koosolekud elust ja ajast ammu maha jäänud.

Laupäeval pidasid kolm parlamendierakonda oma valimiseelseid kihutuskoosolekuid, mille keskne element oli mõistagi erakonna esimehe kõne. Okupatsiooniaja kommunistide üks loosungeid oli ikka, et partei on rahva avangard, eesliin ja juht. Mõnevõrra muutunud sõnastuses kordavad tänase mitmeparteisüsteemi osad kõik ikka sedasama: meie teame paremini ja teeme õigemini, meie oleme eesrind ja seepärast peame just meie teid, rahvast, ka juhtima. On imetlusväärne, kuidas parteides on peegel nii kõverik, sest nii vormi kui ka sisu poolest olid laupäevased koosolekud elust ja ajast ammu maha jäänud.

Valimiskoosolekuid jälgides ei saanud ma lahti mõttest, et erakonnad ei ole tänaseni taibanud, mida tahtis teater NO99 neile öelda oma suurejoonelise vaatemänguga „Ühtse Eesti suurkogu”. Pealtnäha asi toimis, rahvas jooksis hullunult kokku. Järelikult oli tegu üritusega, mida on lavastuslikult mõistlik jäljendada. Eks nüüd jäljendataksegi, aga see pole sugugi eesrindlik tegevus.