KAAREL TARAND: Perekond – püha asi prostituudi jaoks
Ja eriti neil, kes parasjagu tülis on. Ma ei tea täpselt, millist eesmärki iga kujundimeister silmas peab. Tundub siiski, et see on üks järjekordne PR-tarkus: oled usutav siis, kui sul on ka nõrkused. Sest see on inimlik.
Meie, rumalad valijad, peame aru saama, et erakonnad on just sellised, nagu nad on – truudusetud, liiderdajad, litsid ja varganäod – sest see on inimlik. Sest “meie kõik” oleme ju sellised. Ja kui ei olegi, siis mitte tahtmise, vaid võimaluste puudumise tõttu.
“Pulmaöö /-/ hakkab meenutama rohkem kriminaalset vägistamist kui õnnelikku vastastikust andumist ühises abieluvoodis,” maalib Edgar Savisaar Äripäevas pildikesi paremerakondade elust. “On loomulik, et perest, kus füüsiliselt tugevam ei oska end muudmoodi maksma panna kui perevägivalla abil, kõnnitakse ära,” vastab sellele Rain Rosimannus Postimehes. “Kui ma kurameerin naisega, kelle puhul tuleb hiljem välja, et tegemist on narkomaaniga, kas ma pean siis temaga kokku jääma?” küsib Meelis Atonen nõutult Eesti Päevalehes.
Selline kujundikasutus võib tähendada, et niimoodi kõnelevad poliitikud kujutavadki perekonda kui institutsiooni ette mingi ajutise iseloomuga projektina, lepinguna, mis kestab ainult seni, kuni see on kasulik, mitte tähtaja lõpuni. Aga olgu igaühe eraeluga, kuidas on. Olulisem on muu.
Kohatu ja kahjulik
Isegi põhiseadus ütleb, et perekond on midagi väga tähtsat, peaaegu püha. “Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all,” põrutab riigi alusdokumendi § 27. Kaitse all, aga eraasjana, mitte avaliku asjana. Erakond, vastupidi, on rangelt avalik asi. Erakond ju moodustatakse avaliku võimu hankimiseks ja selle teostamiseks. Kusjuures on ette teada, et võim saadakse tähtajaliselt, mitte “kuni surm meid lahutab”.
Seega on täiesti kohatu kõrvutada pereelu ja parteielu, leida neis kujundlikke sarnasusi. Kui see oleks lihtsalt sobimatu, siis poleks veel häda midagi. Ka poliitik võib vääratada. Halvem on, et pereelust tuuakse näiteid ainult siis, kui suhted sassis, mitte siis, kui kõik on korras. Millest saab oma märgi külge perekond kui selline.
Kui erakonnad räägivad endist ja oma koalitsioonidest kui perekondadest, siis, pange tähele, seotult petmise ja vägivalla, mitte truuduse ja armastusega. See salvestub kuulajate alateadvusse kui midagi endastmõistetavat.
Kas ajal, mil leidub liigagi palju neid, kes traditsioonilise peremudeli kadu ennustavad, on ikka mõistlik perekonnale kas või kaudselt negatiivset märgistust külge pookida? Omistada parteielu kaudu perekonnale eemaletõukavaid jooni. Või anda mõnele, kelle suhe parajasti hapraks kulunud, õigustus suhte lõpetamiseks selmet teha tööd suhte paikamise nimel.
Ja kuidas seda kõike seletada meie nutikatele lastele, kes teadupärast saavad kõigest paremini aru, kui me arvame, ent siiski mitte iial lõplikult ja täielikult? Ühesõnaga: kas Parts ja Ansip abielluvad ja kumb neist on narkomaan ja kumb vägistaja?
