Ekslike ootuste vangis

Niisiis saab Rüütel tõenäoliselt kandideerida alles neljandas voorus, mis aga toimub ainult juhul, kui riigikogu ei saa oma tööga kolmel katsel hakkama. 2001. aastal ei saanud, aga sellest ei järeldu, et rahvaesindajate ponnistused lõpeksid nüüdki tingimata läbikukkumisega.

Erinevalt 2001. aastast seekord parteilisi kandidaate peale Rüütli nimetatud ei olegi. Kõik otsivad mujalt, küll rektoreid, küll akadeemikuid või ettevõtjaid ja loomeinimesi. See oli etteaimatav – sest põhiseaduses sätestatu 14. praktiseerimisaastal on ammu klaar, et inimeste ootused presidendi rollile ning talle põhiseadusega pandud ülesanded omavahel ei kattu. Targad ja tegusad inimesed teavad, kui vähe saab president tegelikult riigielu mõjutada, ega kipu ametisse. Mis seal ikka igavleda? Kipuvad need, kel ettekujutust pole, sealhulgas sadat sorti klounid, aga nemad jälle ei vasta rahva ootustele (tark, esinduslik, soliidne jne).

Kuna põhiseadust ja ekslikke ootusi ei anna mõistlikult ühendada, ongi narrist olukorrast ainus mõistlik väljapääs algatada presidendi institutsiooni kaotamine. Aga mitte nii, nagu mõned aastad tagasi pakkus Siim Kallas, kelle arvates tulnuks Eestil minna ameerikalikku teed ja liita presidendi õigused-kohustused peaministri omadega. Kallase kriitikud osutasid kohe, et see viiks võimude tasakaalu kadumisele vähemasti juhul, kui Eesti püsib edaspidigi parlamentaarse demokraatia liinil. Tasakaal aga pole sugugi ohus, kui presidendi praegused ülesanded jagada targalt riigikogu esimehe ning vähemal määral riigikohtu ja õiguskantsleri vahel.

Põhiseaduse assamblee kirjutas presidendi institutsiooni põhiseadusesse hirmu ajel. Autoritel oli hästi meeles, kuidas destabiliseeris riigivõimu presidendi ametikoha täielik puudumine 1920-ndatel ja mida tähendas suure võimuga president Eesti saatusele 1930-ndate lõpul. Otsiti midagi vahepealset ja leitigi. Täit ettekujutust sellest, kes ja kuidas hakkab põhiseadusesse kirjapandut ellu rakendama, aga ei saanudki ühelgi assamblee liikmel olla.

Tasakaal püsib ise

Kui tagantjärele otsida, kas kumbki presidentidest – Meri või Rüütel – on oluliselt aidanud kaasa riigivõimu tasakaalustamisele, ei leia sel teemal midagi olulist. Pole ka teateid selle kohta, et just presidendi otsustav tegevus oleks ära hoidnud põhiseadusliku kriisi (mis tähendab, et valitsus ja parlament on minetanud töövõime). Mida mõlemad on suutnud? Riigikogu, valitsust ja erakondi pideva hurjutamisega diskrediteerida, end kollektiivsete otsustuskogudega vastandades nende usaldusväärsust kahandada – seda küll. Jonnida riigikogus vastu võetud seaduste väljakuulutamise vastu – ka seda. Ükski neist tegevustest ei ole aga kuidagi saanud viia poliitilise tasakaaluseisundi suurenemiseni. Samas on väga raske ette kujutada neid stsenaariume, mille järgi Eesti oleks presidendi puudumise tõttu praeguse vabadusaja jooksul põhiseaduslikku kriisi triivinud. Seega, tasakaalustajana on presidendi roll nullilähedane.

Põhiseaduse § 78 jagab presidendile 20 punkti ülesandeid ja õigusi. Seal pole ühtki sellist, mida ei võiks täiesti rahulikult täita keegi teine, nagu riigikogu esimees. Mõistagi tuleks presidendiameti kaotamisel riigikogu esimehe valimisse suhtuda hoopis tõsisemalt kui praegu, mil riigikogu valib enda hulgast sisuliselt ainult koosolekujuhatajat. Ja valida tuleks ta mitte aastaks, vaid ikka sama kauaks kui rahvas valib riigikogugi ehk neljaks aastaks. Pole võimatu ka variant, et riigikogu esimehe (ehk presidendi) saaks valida riigikogu valimiste käigus otse – aga see eeldaks kogu valimisseaduse põhjalikumat muutmist.

Mida rahvas täpselt tahab?

Võime endalt küsida, kas riigikogu esimees suudaks esindada Eesti Vabariiki välissuhtlemises (PS §78 (1)). Ikka suudab, iga riigikogu liige ju suudab oma volituste piires. Kas ta välisriikidesse diplomaate oskaks nimetada? Küll, see on ju ainult formaalne välisministeeriumi töö kinnitamine. Aga kas ta valimised suudaks välja kuulutada, riigikogu uue koosseisu kokku kutsuda või riigikogus vastu võetud seadused oma allkirjaga jõustada? Ei tohiks seegi konti murda. Rääkimata siis Eesti Panga presidendi või riigikohtunike ametisse nimetamisest, mis on ju samuti erakondlike kokkulepete ülekinnitamine. Mõni aasta tagasi palju segadust tekitanud § 78 (16) on aga hoopis naljanumber ehk ülisümboolne au. President võib ju nime poolest olla riigikaitse kõrgeim juht, aga sisuliselt on sõja ja rahu võtmed ikkagi riigikogu ja valitsuse käes, mistõttu sedagi koormat kandma sobib riigikogu esimees imehästi.

Põlistes monarhiateski kerkib kuningavõimust loobumise teema ikka ja jälle ühiskondlikku päevakorda. Ma ei näe ühtki põhjust, miks peaks presidendi ametikohast loobumine olema meil tabuteema. Eriti kuna kaotada pole sellega midagi, võita aga küll. Kui isegi pidada raha teisejärguliseks (presidendile kulub aastas üle 50 miljoni krooni), siis piinlikkustunde vahetamine hea enesetunde vastu on ka väike võit. Muul viisil pole võimalik lahendada vastuolu, mis on kehtivatesse reeglitesse sisse raiutud: kuna presidendi ülesanded on tühised, siis inimesed, kes vastaksid publiku kõrgetele ootustele, ei taha lihtsalt sellele ametikohale saada. Need, kellele ülesanded oleksid kontimööda, aga publiku meelest sinna ei kõlba.

Tehniliselt oleks lihtne põhiseadust muuta ja presidendiamet kaotada. Vaja on ainult poliitilist tahet. Selle teket takistab üksnes müütiline väide, justkui rahvas hirmsasti tahaks ja vajaks presidenti. Praegusel kujul. Aga seesama rahvas saaks ju presidendi ka siis, kui presidendiks nimetataks praegune riigikogu esimees. Pealegi kui need, kes teavad “rahva tahet”, ei hinda seda rahvast pururumalaks, siis peaks neil ju ka selge olema, millistes ülesannetes ja millise võimuga presidenti tahetakse. Lisaks veenvad põhjendused selle kohta, mil moel presidendist loobumine Eesti demokraatiat ohustab.