KAAREL TARAND: Puhuvad muutliku suunaga ilmavaated
See oli oodatud ilmumine – umbes nagu Sean Connery ilmus kuningas Richardina vaid filmi nappideks lõpusekunditeks Sherwoodi laande Robin Hoodi salga juurde. Ja vältimatu. On üsna tähtsusetu, millisesse erakonda kuuluvad parasjagu poliitilised wannabe’d Tarmo Leinatamm või Jaanus Rahumägi. Sellel, keda või mida toetab Rein Taagepera, on kaalu.
Ülejooksikud on meie poliitkultuuri lahutamatu osa. Põhimõttekindlad autoriteedid aga ei ole sellesama kultuuri kohustuslik element, kuid on meeldiv, kui neid siiski leidub. Erandina, sest reegel on teistsugune ning erakondade taluvuslävi selline, et kedagi ei põlata kunagi ära, kui tal on ette näidata vähegi raha ja potentsiaalseid hääli. Eriti valimiskampaania olukorras, kus oponendi kaotajaks märgistamine näib kohati olevat eesmärk omaette.
Varjamatu mõnuga saadavad need erakonnad, kuhu vähegi on läinud üle mõni tuntum Res Publica liige, selle kohta välja teateid, täpsemalt – võimusignaale. Sest mida muud kui vastuvõtja tugevust see ikka peaks näitama. Võitjate asi ongi võtta, möiratades, käpp murtud saagil, nii et kogu savann teaks, kelle käes on võim nüüd ja tulevikus.
Kiusatus kätte maksta
Valijatel ei ole võitjate ja kaotajate eristamiseks hoopiski nii head nina kui poliitikas osalejatel endil ja seetõttu ei pruugi valimistulemused parteides paberile pandud häältejaotusega klappida. Aga seda saame me näha 16. oktoobri hilisõhtul.
Sinnamaani näeme arvatavasti üsna halastamatut kättemaksu Res Publicale. Selle loogika järgi: nemad, poisikesed, tulid ja võtsid meilt, mis õigusega meile kuulus, nüüd võtame topelt tagasi. Päris topelt veel seekord ei saa, Res Publica ridades on mitmel pool linnades ja valdades keni, tublisid ja tarku inimesi, kellega on kohaliku võimu juures tark koostööd teha. Aga neil, kelles vähemasti riigikogu valimistest saadik nähti Res Publica maist kehastust, kõigil Partsidel-Raudsetel-Veskimägedel seisab ees avalik hukkamine. Vähemasti nii palju, kui sõltub võistlevate erakondade tahtest.
Raske on leida inimest, kes tões ja vaimus väidaks, et alates Res Publica sünnist on Eesti poliitiline kultuur oluliselt paranenud. Pigem arvatakse vastupidi. Siingi on Res Publical osa süüst. Isegi kui kujutleda nn vanu erakondi mingite maffiagruppidena, peab möönma, et poliitilises elus kehtisid enne RP-d kindlad reeglid ja omamoodi aukoodekski. Res Publica tuli plaaniga vana korda raputada. Ja see õnnestus. Uue asemele tekitamine aga mitte. Uue korra asemel muutus elu veelgi paindlikumaks, reeglid venivamaks.
