Link kopeeritud!

KAAREL TARAND: Suud suitsevad süsihappegaasist

 (12)

Peaminister Andrus Ansip – nagu ikka, iseenda vaimukuste peale esimesena naerma hakates – suvatses neljapäevasel pressikonverentsil naljatada: “See on põhimõtteline küsimus. Isegi kui tegemist oleks ainult ühe seljakotitäie süsinikdioksiidi emissiooniga, mitte miljonite tonnidega, isegi siis läheks kohtusse.”



Ansipi juhitav Eesti on üks põhimõttekindel maa. Ja vägev maa, mis ei karda Brüsseli ja Euroopa Komisjoniga kohut käia.

Ansipi jutt Kyoto protokolli alusel toimiva süsinikdioksiidi kvoodikaubanduse kohta oli igas osas ühtviisi demagoogiline. Selle kaitseks võib alati öelda, et iseseisva riigi valitsus peabki oma riigi huvide eest seisma. Aga siis tuleb ka unustada, et kogu Euroopa Liit on rajatud solidaarsuse põhimõttele. Ansip tundubki olevat unustanud nii solidaarsuse kui ka (järjekordselt) oma allkirjad riigi õigusaktidel. Ahnus, ainult valedega halvasti varjatud ahnus vaatab vastu kogu sellest kvoodijutust.

Pärast pikki pingutusi otsustas riigikogu 15. detsembril 2004 kinnitada kütuse- ja energiamajanduse pikaajaline riiklik arengukava aastani 2015. Riigikogule saadetud eelnõu allkirjastas valitsuse poolt majandus- ja kommunikatsiooniminister Andrus Ansip. Selles arengukavas märgitakse muu hulgas, et “Eesti energeetikas on maagaas kõige arvestatavam alternatiiv põlevkivile”. Ja veel, et üks Eesti energiapoliitika strateegilisi eesmärke on saavutada 2020. aastaks elektri ja soojuse koostootmisjaamade osakaaluks 20% elektri brutotarbimisest. Need koostootmisjaamad saavad põhiliselt kasutada maagaasi või biomassi.

Samal teemal:


Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 5 (3. jaanuarist 2006) kinnitati eelviidatud arengukava täpsustav elektrimajanduse arengukava. Sellele valitsuse otsusele on alla kirjutanud peaminister Andrus Ansip. Too omal ajal palju kritiseeritud arengukava nägi elektritootmise arengus ette kolme võimalikku stsenaariumi (põlevkivi, maagaas, kombineeritud kasutus), millest majanduslikult parimaks hinnati viimane. Selle järgi peaks maagaas moodustama 2015. aastal elektritootmise bilansis 23% (põlevkivi 68% ja taastuvenergia 8%). Konkreetse lubadusena on kirjas, et “alates 2009. aastast töötab varustuskindlust tagav 50 MW gaasiturbiin”. Eeldagem, et Euroopa Liit (antud juhul komisjon) küsib otsuste ettevalmistamiseks alusandmeid liikmesriikidelt.

Valitsuse võitlus iseendaga

Kaks põhilist (ja ainsat) kehtivat dokumenti, mis Eesti majandus- ja kommunikatsiooniministeerium sai Brüsselisse saata, olid needsamad arengukavad. Ja nende dokumentide põhjal on raske tulla muule järeldusele kui see, et Eesti asendab vanade põlevkivikatelde sulgemisega kaotatud võimsuse põhiliselt gaasijaamadega. Seetõttu tundub eriti narr ja silmakirjalik süüdistada komisjoni selles, et ta on toetunud valeandmetele. Need andmed on Eesti riigis õigusaktidega kehtestatud ja ise oleme me need Brüsselisse saatnud. Seetõttu on alusetu ka peaministri väide, et “sellist pädevust ei ole liikmesriigid Euroopa Komisjonile andnud, et Euroopa Komisjon võiks ette kirjutada, missugust energiat mingi liikmesriik peaks kasutama. Aga praegu öeldakse meile, et põletagu me gaasi põlevkivi asemel”. Ei ole nii. Me oleme ise öelnud, et kavatseme hakata maagaasi tarvitama, EL ütleb ainult, et nad arvestavad meie seatud eesmärke ja kavatsusi. Praegu võitleb valitsus niisiis iseendaga. Aga selleks, et kehtivat olukorda muuta, ei pea mitte Euroopa Komisjoniga kohut käima, vaid esitama riigikogule uue, muudetud energiamajanduse arengukava, mis välistab kõrge julgeolekuriskiga maagaasi ja keskendub taastuvenergia arendamisele.



Loe veel

Kogu loos väärib eraldi tähelepanu riigile kuuluva energiamonopoli Eesti Energia roll. Just sealt, mitte riigi energiapoliitika dokumentidest pärineb idee alustada investeerimisseiklust Leetu kavandatavas tuumajaamas. Õigupoolest ei ole Eesti avalikkus saanud iial ja kelleltki konkreetset vastust küsimusele, mis raha eest Leedu tuumaprojektis osaleda kavatsetakse. Nüüd saime sellele korraga kaks vastust. Esiteks, et Eesti kavatseb investeerimisraha saada partnerriike koorides (me müüme neile, näiteks Saksamaa ettevõtetele, jumala muidu saadud kvooti ja muudkui ostame uusi väärtpabereid). Teiseks, et Eesti Energia juba prooviperioodil 2005–2007 teenitud 2,7 miljardit krooni  seisab vähemasti osaliselt kuskil ootel ega ole kasutatud sihipäraselt selleks, milleks kogu kvoodikaubandussüsteem üldse käivitati.

Üleilmselt ja eriti Euroopas oli ja on kvoodikaubanduse mõte anda konkurentsieeliseid ja investeerimisraha neile energiaettevõtetele, kes investeerivad keskkonda säästvatesse tehnoloogiatesse, ning muuta saastavalt tootvates ettevõtetes energia tootmine majanduslikult põhjendamatuks.

Eesti Energia 2005/06. majandusaasta aruandest võib ühena neljast strateegilisest eesmärgist lugeda: “Rajame gaasiturbiine tuuleenergia reservi tagamiseks.” Olukorras, kus tuuleenergia on saanud uusi soodustusi ja pikemaajalisi tagatisi, võib eeldada selle osa kiiremat kasvu elektritootmises, seega ka Eesti Energia kohustust rajada reservi tagamiseks rohkem gaasiturbiine.

Ametnikud vastutavad?

Aga veelgi tähelepanuväärsem lõik aastaaruandes ütleb: “Kvootide müügiga seotud tulud planeerime vastavalt nõukogu poolt heaks kiidetud strateegiale investeerida tootmisportfelli mitmekesistamisesse, mille üks prioriteete on keskkonnasõbralike energiatootmisvõimsuste rajamine ning olemasolevate tootmistehnoloogiate arendamine.” Kui tootmisportfelli mitmekesistatakse, siis järelikult ei lähe investeeringud põlevkivist elektri tootmiseks. Alternatiivid? Taastuvenergia ja maagaas. Või tuumaenergia. Taastuvtoorainega, nagu teada, tegelevad Eestis kõik teised, aga mitte Eesti Energia. Niisiis, tuumajaama aktsiad või maagaas. Kuna riigi energiapoliitika alusdokumendid tuumajaama aktsiate ostu ei käsitle, jääbki alles ainult maagaas.

Olemasolevate tehnoloogiate arendamine? Veel kaks keevkihiplokki, nagu ka riiklik arengukava ette näeb. Kõik kena, aga sel juhul ei maksaks nüüd paaniliselt eitada seda, mis dokumentides kirjas.

Nagu on saanud poliitiliseks tavaks, visatakse halva uudisega ambrasuurile kõigepealt ametnik. Energiaküsimustes ministeeriumi osakonnajuhataja Einari Kisel, kelle suu läbi (ER-i “Päevakaja”) saime teada, et esiteks toetub EL valeandmetele ja teiseks: kui kvooti juurde ei saa, tõuseb elektri hind 10%. Jutt tuleks nagu otse Eesti Energia pressiesindaja suust. EL-ile, nagu öeldud, oleme andmed ise esitanud. Peale muu on komisjoni energeetikavolinik lätlane Andris Piebalgs, kes – kui üldse keegi komisjonis – tunneb Balti piirkonna energeetilist olukorda läbi ja lõhki, ning Läti endise Eesti-suursaadikuna (1995–1997) meie oma veel eriti hästi. Hinnatõusuga on aga nii, et kvoodikaubandusest saadud tulu pole teatavasti viimastel aastatel elektrihinda mõjutanud (reeglid seda ei lubakski). Seega ei tohiks vastavate tulude puudumine samuti elektri hinda mõjutada. Erinevalt sellest rahast, mida valitsus armastab poolemiljardiliste portsjonite kaupa dividendidena ettevõttest välja pumbata.

Räuskav-raiskav Ida-Euroopa


Täpsustan, et elektri hinda ei mõjuta kvooditulu puudumine, küll aga see, kui peab kvooti juurde ostma. Sellega on nüüd asutudki tarbijat hirmutama. Tootmine peaks suurenema ikka tänu Eesti Energia utoopilistele ekspordikavadele ja samavõrd tarbimise reipale kasvule, millega kompanii ja tema omanik, tarbimist majanduskasvu mootoriks pidav valitsus arvestavad. Aga riigikogus kinnitatud arengukavas on muu üldsõnalise vahele sõnastatud ka üks konkreetne strateegiline eesmärk. Nimelt “hoida 2010. aastani primaarenergia tarbimise maht 2003. aasta tasemel”. Kuna transpordisektoris naftasaaduste kasutamine paratamatult kasvab, siis primaarenergia kogutarbimise külmutamiseks tuleb kas sooja- või elektrimajaduses vähendada primaarenergia (praegu põhiliselt põlevkivi ja biomassi) tarbimist. Seni on selle eesmärgi saavutamisest aina kaugenetud ja küllap peaminister peabki kogu arengukava tarbetuks prügikastikaubaks. Võib-olla tema tavakodaniku omast erinev relativistlik allkiri arengukaval ei kehtigi!

Lõpetuseks: praeguste andmete põhjal on komisjonivastast protestivaimu täis just kogu energiamajanduses endist viisi saastav ja raiskav Ida-Euroopa, s.t riigid, kellel on energiasäästu võimalused alles kasutamata ja kes eesotsas Eestiga paiskavad elaniku kohta välja rohkem heitgaase kui suured tööstusriigid. Ja kelle majanduses võtab ühe krooni jagu SKT loomine kuus korda rohkem kilovatt-tunde energiat kui näiteks Saksamaal või Taanis. Kui valitsus kavatseb võtta kvoodikaubandusliku kohtutee ette loosungi all “Põrgusse solidaarsus, teie asi on maksta, meil on huvid!”, siis peaks seesama loosung kõlbama ju ka igasuguste pronksmehikeste päevakorda saabudes. Põhimõtteline küsimus, eks ole ju, härra peaminister?!


Kuuma õhuga äritegemisele tuleb peagi Eestis lõpp

•• Et pidurdada üleilmset kliimasoojenemist, leppisid maailma riigid aastal 1997 Kyoto protokollis kokku, et aastaks 2012 vähendavad nad kuue kasvuhoonegaasi (CO2, metaan, dilämmastikoksiid jt) heitmeid 5 protsendi võrra alla 1990. aasta taseme. Euroopa Liit võttis endale veel rangema sihi: vähendada heitmeid aastaks 2012 tervelt 8 protsendi võrra.

•• Kuna mõnedki Euroopa Liidu liikmesmaad ja ettevõtted olid raskustes selle eesmärgi täitmisel, käivitus 2005. aastal

Euroopa Liidu heitmelubadega kauplemise turg, kust ettevõtted, kes on nõuete täitmisega kimpus, võivad osta heitmelube firmadelt, kes paiskavad õhku vähem süsihappegaasi, kui on neile lubatud.

•• Eesti paiskas sajandivahetusel õhku pea 40 protsenti vähem süsihappegaasi kui aastal 1990. Kuid siin polnud põhjuseks mitte niivõrd tootmise keskkonnasõbralikumaks muutmine, kuivõrd Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele järgnenud majandusmuutused ja tootmismahtude vähenemine. Kuna seniste kvootide arvestamisel lähtuti 1990. aasta tasemest, andis see Eestile võimaluse teenida kvoodiärilt suurt tulu. Ainuüksi Eesti Energia on kahe aasta jooksul müünud umbes 2,7 miljardi krooni eest CO2 kvoote. See tähendas suurt tulu ka Eesti Energia omanikule ehk riigile: näiteks 2006/2007. majandusaastal võttis tulumaksureformi alustanud valitsus Eesti Energiast dividendidena välja 500 miljonit krooni.

•• Euroopa Komisjon tahab aga nüüd Eestile eraldatavat CO2  kvooti järsult vähendada, pakkudeks ajavahemikuks 2008–2012 võimalust emiteerida 12,7 miljonit tonni CO2 aastas. Valitsus, kes taotles pea kaks korda suuremat aastamahtu, on otsustanud Euroopa Komisjoni otsuse kohtusse kaevata. Kvootide vähendamine tähendab seda, et Eestisse ei voola enam nn kuuma õhu eest sisse miljardeid kroone välisraha ning valitsus ei pruugi enam Eesti Energialt suuri dividende saada.

Külli-Riin Tigasson

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare