KAAREL TARAND: Taimed ja loomad nõuavad palgatõusu
Sama häda on vaevanud juba aastakümneid kogu maailma keskkonnaaktiviste, rohelisi, säästva arengu jutlustajaid ja teisi. Nad on suutnud küll kõnetada taimi ja loomi, terveid öko-süsteeme, aga mitte teisi inimesi. Jah, ka riigi- ja majandusjuhid on nende juttudele küll kaasa noogutanud, enamasti siiski tegudeni jõudmata. Nii läheb ikka, kui teed näo, et saad aru, aga tegelikult ei saa, vähemasti nii palju, et selle põhjal tegusid teha.
Turumajanduse keel, mis puudutab põhiliselt üht instinkti, on olnud oma lihtsuses hoopis edukam. Selleks, et osta ja müüa, ei pea olema makromajanduse teoreetik. Nõudluse ja pakkumise kõverad teevad hinna ja sellest saab igaüks aru. Lihtne värk, mitte mingi aineringe, kasvuhooneefekt või õhu-rõhkkonnad, mida käega katsuda ei saa.
Kes võtab raha vastu?
Mõned aastad tagasi jagasid helgemad pead selle suhtlemistakistuse tuuma ära ning asusid inimese ja keskkonna suhet “tõlkima” üldarusaadavasse turumajanduse keelde.
ÜRO peasekretäri Kofi Annani eestvõttel moodustati üle ilma enam kui 1600 teadlast hõlmav töörühm, mille neli aastat väldanud tegevuse tulemusena valmis aprillis koguteos “Aastatuhande ökosüsteemi hindamine” (Millennium Ecosystem Assessment).
Nüüdseks on tegu maailmaorganisatsiooni ametliku materjaliga ja kuigi võib öelda, et tegu ei ole täiesti uudse käsitlusega, annab just ÜRO seljatagune sellele erilise kaalu. Kusjuures kogu probleem on sõnastatud väga lihtsalt: teenuste kvaliteet käib alla.
Ühesõnaga, toimub seesama, millega alatasa puutume kokku tänavakoristuses, nurgapealses kohvikus ja mille lõpp-astet mäletame stabiilse ja ainumõeldava olekuna nõukogude teeninduskultuurist.
Niisiis selleks, et eluruumis oleks mõnus elada, ostame me teatud teenuseid, rikkamad rohkem, vaesemad vähem. Aga meile ei tule enam pähegi nõuda, et ühtki neist teenustest peaks tasuta saama. Globaalses eluruumis kehtivad täpselt samad reeglid, ainult et teenuste pakkujad ei ole kaasinimesed-maksumaksjad ja seetõttu polegi justkui kedagi, kellele raha anda. On küll, kuulutab ÜRO raport. Raha tuleb anda riikidele (valitsustele), kes esindavad oma territooriumide ökosüsteemide majanduslikke õigusi ja huve samamoodi nagu eestkostjad või advokaadid ala-ealiste inimeste omasid. Näiteks Costa Rica ja Paapua Uus-Guinea juhtimisel loodud “vihmametsakoalitsioon” pakub muule maa-ilmale võimalust asuda ausalt kinni maksma seda teenust, mida vihmametsad süsihappegaasi süües ja bioloogilist mitmekesisust hoiustades osutavad. Vihmametsadesse läheks raha kaudselt, see kuluks metsalangetusest hoidumiseks ja juba hävitatu taastamiseks – et kunagiste tootmismahtudeni ehk tagasi jõuda.
Lai valik sundostuks
Maailma elukeskkonnast oleks samamoodi justkui nõukogude võim üle käinud, viinud teenuste pakkumise taseme täieliku allakäiguni ja kehtestanud lagastamisstandardi. Kui midagi ette ei võeta (vaba konkurents ja erapooletu järelevalve, mis viib uute standardite ning tegelike hindade tekkimiseni), muutub alla-käik pöördumatuks. Maja kukub kokku ja teist pole kusagilt võtta.
Aga millistest teenustest ikkagi jutt käib, tegu pole ju ainult süsinikdioksiidiga? MEA raames uuriti ja hinnati kokku 24 põhilist teenust, mis jaotuvad kolmeks põhikategooriaks ning tugiteenusteks. Varumisteenuste hulka kuuluvad vee, toidu, kiud-aine, geneetiliste ressursside ning biokemikaalide ja loodusravimite varumine.
Korraldavatest teenustest on põhilised õhukvaliteedi, kliima, erosiooni ja veeringe reguleerimine, veepuhastus ja jäätme-käitlus, haiguste, parasiitide, tolmlemise ning looduskahjude reguleerimine. Kultuurilistest teenustest pakub ökosüsteem hingelis-usulisi, esteetilisi ning puhkust ja ökoturismi. Tugiteenustena on raportis kirjas aineringe, mullaloome ja esmane tootmine.
Niisiis, valik näib lai nagu kaubamajas, aga tegelikult pole valida midagi, sest peale kultuuriliste teenuste on kõik sellised, milleta me ellu ei jääks – tegu on sundostudega. Täpsemalt, selle eest, mida seni on varastatud, peame ausalt maksma hakkama ja just seetõttu lähebki elu paremaks, et suhted pole enam seadusvastased.
Järgmiseks on vaja selgusele jõuda, kuidas tekitada õiglane hind olukorras, kus üleilmselt on turul üks pakkuja ehk monopol. Veel enam, talt ei saa teenuseid ühekaupa võtta, sest need on saadaval ainult paketina. Inimkond on teinud jõupingutusi ühe teenuse mahu (näiteks toidu hulga) suurendamiseks, kuid ilmneb, et seda saab teha ainult mingi teise teenuse arvel (näiteks vee hulk ja kvaliteet). Raportis tunnistatakse, et lõppkokkuvõttes on kõike niikuinii väga keeruline rahas mõõta, täiuslikku, kõike arvesse võtvat valemit esialgu pole.
Eestil on šanss teenida
Lugu on veelgi kurvem. Hindamise käigus töötati välja ja mõõdeti kokku 74 abinõu/tööriista, mis võiksid allakäigu peatada (keskkonnamaksud, millest Eestis ökoloogilise maksureformi nime all räägitakse, moodustavad neist ainult tühise osa). Analüüsiti nelja põhilist arengu-stsenaariumi. Lõppjäreldus oli paraku, et 50 aasta jooksul ei õnnestu keskkonnateenuste halvenemist ka kõiki abinõusid korraga tarvitades siiski täielikult peatada. Üle ilma. Regionaalselt ehk küll. Näiteks tehnoaia stsenaariumi puhul (kehtestatakse tasud isikutele ja ettevõtetele, kes loovad või tagavad keskkonnateenuseid) võib Euroopa arvestada olukorra paranemisega. Stsenaariumi järgi oleks juba 2015. aastal 50% Euroopa põllumajandusliku tegevuse põhieesmärk toidutootmisega tasakaalustada teiste keskkonnateenuste pakkumist, mitte ükskõik mis hinnaga lihtsalt toitu toota.
Kas üle ilma on üldse nii palju raha olemas, et teenuste turg taastada? Ja milline on selles kõiges Eesti ni? Kas meil läheb siis kõik kalliks, sest keskkonna säästmine tähendab lisakulusid, nagu tavaarvamus väidab? Vastupidi.
Näiteks Eesti soodel-metsadel on päris head võimalused globaalsel ventilatsiooniturul hapnikupakkujana teenida. Muidugi, kui me oma toodangut juba kodumaa kohal riknenud kaubaks ei muuda.
Meile võiks raha sisse tulema hakata, seega peaks Eesti huvi olema see turg kiiresti käima lükata. Ühtlasi meeles pidades põlist ütlemist, et me pole kunagi küllalt rikkad, et osta odavaid asju. Meie lapsed on seda veel vähem.
