KAAREL TARAND: Terve riigi gasifitseerimine

Veel aastatuhande vahetusel oli Arthur Anderseni audiitorifirma üks täht oma ala suures viisikus. Ligi 30 000 töötajat üle maailma ja määratu usalduspagas. Aga ei läinud kaht aastatki, kui üheainsa Enroni audit oli pühkinud selle maineka ettevõtte olematusse.

Juhtub, ega seepärast suured ettevõtted maailmas auditeerimata ega konsulteerimata ei jää. Siiski murendas Arthur Anderseni juhtum kindlasti usaldust kogu tegevusala vastu ja selle tagajärgedega seisid silmitsi nii KPMG, Ernst & Young kui ka teised.

Aastad 2007–2008 tõid esile kirjeldatuga sarnaseid lugusid. Et aga kokkuvarisemine ähvardas kogu maailma finants­süsteemi, siis ei ole seni veel saadud mahti detailsemalt analüüsida, milline osa üleilmses blufimängus oli näiteks riikidele ja ettevõtetele alfabeeti, plusse ja miinuseid (Eestil on A–) jagavatel reitinguagentuuridel, investeerimiskonsultantidel ja muudel ettevõtetel, kes annavad kallist eksperdinõu, kuid ei tooda midagi käegakatsutavat. Võimalik, et kõik, mida konsultandid, fondijuhid, meediasidet tekitavad pangapastorid-analüütikud ja teised tegid, oli kaunis ja õige. Ühtki pole igatahes veel nimepidi risti löödud. Kuid faktiks jääb, et mitte ainult pangad ei „müünud usaldust”, selleks tegevuseks oli loodud laialdane seletav ja tõlgendav tugisüsteem, mis toetus väitele (nagu preestritel ikka), et süsteem on keeruline, lihtsurelikule arusaamatu ja vajab seetõttu professionaalseid vahendajaid.

Töökõlblik reaalsus peaks olema vastupidine: finants­süsteem (mitte üksikud pangateenused) kui avalik teenus ei tohi olla avalikkusele mõistetamatu, tema tugevus peabki seisma lihtsuses, üldarusaadavuses. Kui see nii ei ole, läheb vanker varsti kraavi. Kunsti- ja meelelahutusmaailmas veendi loojaid ju samuti aastaid selles, et neil ei ole otseteid oma publikuni, vaid see nõuab keerulist vahendamist, mille käigus vahendajad rikastusid, loojad mitte. Nüüd on otseteed jälle üles leitud ja vahendav tööhõive ses tööstusharus oluliselt kahanenud.

Varude asemel tühjus

Eksperdihinnangud on üliväärtuslikud, kuni neid saab usaldada. Aga kas saab, eriti kriitilistes valdkondades? Targal peremehel on riski maandamiseks ka usaldusküsimustes oma varu­plaan. Arthur Anderseni analoogia põhjal võib näiteks küsida, kuidas on lood strateegilise toor­aine sektoris. Kes, kus ja kuidas on hinnanud maailma kulla-, nafta- või gaasivarusid? Päevakajaliselt: kas Gazpromil ikka tegelikult on seda gaasi, mida ta lepingute alusel on kohustatud tarnima, või vastavad tõele oletused, et gaas on otsas ja Gaz-

­prom sisuliselt pankrotis ning

„kraani” ei peagi keerama, sest toru on tühi? Nagu näeme, on mõni Euroopa riik gaasipuudusega hädas, teised aga üldse mitte, sest neil on risk maandatud.

Maavarade, fossiilkütuste „tõendatud reservide” auditeerijaid pole, nagu finantsauditeerijaidki, maailmas rohkem kui käputäis. Tuntuim ja auväärseim nende hulgas on DeGolyer & MacNaughton, kelle asjatundjad annavad igal aastal rahvusvahelise standardi järgi hinnangu ka Gazpromi tõendatud gaasivarudele (Gazpromi naftavarusid hindab Miller & Lents). Ja küllap teevad nad seda parima teada­oleva metoodika järgi – mul ei ole veel põhjust kedagi sihilikus pettuses kahtlustada.

Aga mis siis, kui parim metoodika on ikkagi ekslik? Kui varud on väiksemad, saabub puudus sama ootamatult nagu saabus finantsmõõngi. Ainult selle vahega, et valitsustel ei ole õue peal kütust, millega nafta- või gaasipuudust paigata. Raha on neil siiamaani jätkunud. Kahtlemiseks on põhjust, sest teatavasti asub valdav osa väidetavast fossiilkütuste varust mittevabades riikides, mille kompaniidki on riiklikud ja neid juhitakse sageli poliitiliselt. Juba N Liidu päevil teenisid geoloogid avastatud varude suuruse järgi preemiat. Miks nad siis ei oleks pidanud bluffima?

On üsna iseloomulik, et Venemaa näilise vabaduse perioodil president Jeltsini ajal lasid mitmed toorainefirmad end auditeerida (et olla moodsad ehk läänelikud) ja sellega seoses toimus tõendatud varude hüppeline kasv (millele järgnes sama hüpe aktsiahindades). Kas see hüpe saavutati ausal või korruptiivsel teel? See oleks juba topeltbluff. Ja kes suudab kinnitada, et šeikide juures, Venezuelas või Indoneesias on pilt parem? Praeguse hindamissüsteemi üksikud kriitikud on märkinud, et hindamisfirmade töötajate hulgas on jäme ots läinud geoloogidelt ja geofüüsikutelt hoopis majandusmeeste kätte ja see muutus korreleerub ka tõendatud varude kasvuga hinnangutes. Majandusteadlaste silmade teravus aga läbis mullu põhjaliku kontrolli ja osutus väga kehvakeseks.

Kaitseks kelmide vastu

Gazpromi kui suurima puhul on asi kõige tõsisem. Kui kaob mõni väikefirma kuskil kõrbes, läheb elu edasi, ilma et kaotust märgatakski. Aga ettevõttega, mille juhtide ambitsioon oli alles aasta tagasi saada maailma suurimaks (see lootus on kustunud, ettevõtte turuväärtus on poole aastaga langenud veerandini endisest) ja mille käes on väidetavalt kuni 20% kogu maailma gaasivarudest, on pisut teine lugu. Vähe sellest, et ta teeb oma lepingupartnerite päevad kibedaks, ta suudab ka gasifitseerida ehk panna kokku varisema ja haihtuma terve riigi. Ei, mitte Bulgaaria, vaid Venemaa enda.

Venemaa energiabilansis on gaasi osa aukartust äratavalt suur. 60% sellest läheb elektri tootmiseks. Kui sisenõudlust ei rahuldata täiel määral, variseb kokku elektritootmise süsteem, mis tarbib gaasi samas mahus firma gaasiekspordiga. Seega võiks oletada, et ekspordi puudujääk ehk „Ukraina vargus” on tegelikult ohver kohaliku elektritootmise altarile. Gaas kulub kodumaal ära, sest Venemaal on talv külmem ja pimedam kui Euroopas.

Asja teeb hullemaks, et kodumaal müüb Gazprom gaasi endiselt alla omahinna, kõrge hinnaga ekspordist aga toitub riigieelarve. Kogu nafta- ja gaasitööstus moodustab hinnanguliselt vähemasti 25% Venemaa SKT-st, aga veel suurema osa maksutuludest. Kujutlegem hetkeks, et Eesti riigieelarve tulust poleks puudu 5%, vaid 25% ja enam, nagu võib tänavu Venemaal juhtuda. Olukord oleks ikka pigem poomisnööri, mitte püksirihma pingutamine.

Loo moraal on lihtne. Ka veendumuse puhul, et maailma fossiilkütusevarud on piisavad naftaajastu lõpu edasilükkamiseks 22. sajandisse ja et inimtõukelistest kliimamuutustest rääkijad on paanitsejad, peaks targal otsustajal ikkagi olema varuplaan juhuks, kui muidu terves süsteemis leidub kas või üks nõrk lüli ja ausate leegionis üks patoloogiline valetaja. Eurooplaste varuplaan peab olema gaasivaba.