KAAREL TARAND: Tulevik ei tunne presidenti
Peaminister kinnitab, et presidendi otsevalimiste seadustamine läheb kindlasti täitmisele. Võimuliit “alustab riigikogus põhiseaduse muutmist, et minna aastast 2006 üle presidendi otsevalimistele, täpsustades eelnevalt presidendi pädevust ja volitusi”, seisab koalitsioonilepingu esimeses punktis. Kerge öelda, raske teha, kuigi eelmisel aastal kinnitasid kõik suuremad erakonnad, et soovivad presidendi otsevalimisi. Nüüd ollakse lubaduste vangid ja ettepanek peaks parlamendis lihtsalt toetushääled saama.
Poliitikute avaldustes on jäänud kõlama, et presidendi otsevalimine on rahva tahe ja seepärast tuleb nii ka teha. Hoopis ebaselgemaks on jäänud, milliseid volitusi rahva tahe järgmisele presidendile ette näeks. Parlamentaarses vabariigis oleks loogiline liikuda presidendivõimu vähendamise suunas. Aga miks siis mandaati tugevdada?
Soome areng eeskujuks. Eesti ajalugu mäletab ka iseseisvust ilma presidendita. 1920. aasta põhiseadust on selle pärast tihti nahutatud, kuid poliitilise ebastabiilsuse põhjusi oli kindlasti rohkem kui vaid presidendi puudumine. Kõva käe ihalus kasvas sõdadevahelises Euroopas majanduskrahhi järel üsna üldiseks ning pole ime, et ka meie poliitikud presidendi institutsiooni loomisest riigi hädadele leevendust otsisid. Eeskuju võeti eeskätt Soomest ning nüüdki peaks enne põhiseaduse kallale minekut pilgu üle lahe viskama.
Soome on presidendivõimu tugevuse poolest olnud Euroopa teine riik Prantsusmaa järel. Ülemöödunud aastal vastu võetud põhiseadusega piirati presidendi võimu oluliselt. Kaalumisel oli ka presidendiameti täielik kaotamine, mis küll sel korral veel läbi ei läinud. Avalik vaidlus jätkub siiski vilkalt ja just akadeemilistest ringkondadest kõlab poolthääli presidendist loobumise toeks. Üks mõjuv põhjus on Euroopa Liit. Nagu meilgi, on president Soomes riigipea, kes esindab riiki rahvusvahelises suhtluses. Seega kuuluks au Brüsselis laua taga istuda justkui presidendile. Aga kõik teised saadavad sinna täitevvõimu juhi. Soomes on tüli Brüsseli-koha pärast kestnud aastaid (varjatumal kujul käis samalaadne nagin ka Eestis).
Eestis räägivad presidendi institutsiooni advokaadid tema tasakaalustavast rollist riigijuhtimisel. Kümme aastat tegelikkust on näidanud, et pahatihti on just president see, kes end teistele võimuharudele vastandades võimud tasakaalust välja kallutab. President on nagu isikustatud erakond, kelle privileegid võrreldes tavalise erakonnaga tohutud. Arvan, et otsevalimiste teostumisel olukord ses osas halveneks, mitte vastupidi. Kuigi presidendi pädevus on põhiseaduses ammendavalt määratletud, saab paragrahve üsna vabalt tõlgendada – mida Lennart Meri ka sageli tegi. Nii on tänaseni ebaselge, mida sisaldab väide, et president on Eesti riigikaitse kõrgeim juht. Tõlgendus sõltub konkreetse presidendi sõjakusest.
Probleem on selles, et erinevalt parlamendist või valitsusest puudub presidendi puhul järelvalve võimalus. Kes kord ametis, on sinna viieks aastaks laulatatud ja tagasi teda kutsuda ei saa. Ei saa praegu parlament, ei saaks tulevikus rahvas. Ainus malk on presidenti teiseks perioodiks mitte valida, teistkordselt valitu võib aga ka sellest hirmust vabana täiesti karistamatult käituda – kui vähegi soovib.
Põhiseaduse muutmise kava peaks aga olema tervik, mitte ühe punkti kosmeetiline näppimine olupoliitilistel kaalutlustel. Eesti varasem kogemus ütleb, et ainuvõimalik viis hea uue põhiseaduse kirjutamiseks, on see tegevus väljapoole parlamenti tõsta. 1930-ndatel sai oma tööga hästi hakkama rahvuskogu, kümme aastat tagasi põhiseaduse assamblee. Vähemaga ei tohiks me leppida ka nüüd või tulemus saab kehvake. Poliitikute kõrval peaks seal olema hääleõiguslikult esindatud akadeemiline õigusteadus ja ühiskonna kõik suuremad huvirühmad.
Parlamendi tähtsus kasvab. Kuid tagasi presidendi juurde. Põhiseaduse §78 loeb üles 20 ülesannet, õigust ja kohustust, mis presidendile pandud. Nende hulgas pole sellist, mida ei saaks tasakaalu printsiipe jälgides õiglaselt jaotada teiste institutsioonide – parlamendi, valitsuse, riigikohtu ja õiguskantsleri vahel. Põhilised esindusfunktsioonid läheksid loogiliselt riigikogu spiikerile, kelle roll peaks tingimata praegusest koosoleku juhataja omast suurem olema.
Arvan, et presidendita vabariigis saaksid praegu presidendile pandud ülesanded paremini täidetud. Miks? Infoühiskonnas on edukaks tegevuseks ja pädevate otsuste langetamiseks määrav võime hankida ja töödelda informatsiooni. Nii täitevvõimu kui parlamendi võimalused info vallas on presidendi omadest määratult suuremad. Presidendi kantseleid suurendades ministeeriumide tööd dubleerima hakata pole ilmselt maksumaksja huvides.
Väheinformeeritud, ent suurte volitustega president võib aga otsustaval hetkel saatuslikke vigu teha, nagu mäletame aastast 1939/1940. Üksikisik on ekslik, kollektiiv hoopis vähem. Seega, julgeolekuriskide vähendamiseks on otstarbekas presidendi institutsioonist loobumine. See tähendab põhiseaduse muutmist, mille peab ette valmistama mitte valitsus või erakond, vaid selleks otstarbeks eraldi moodustatud kogu, mille töö tulemust mõõdetakse rahvahääletusel.
