KAAREL TARAND: Tulus tulumaksutõus
Mida näiteks hakata peale väitega „makse ei tohi mingil juhul tõsta, sest see hävitaks majanduse”? Me teame, et Eesti majandus on ühetasaselt väikse üldise maksukoormusega elanud läbi nii kiire tõusu kui ka kiire languse. Mujalt ilmast leiame fakte, et majanduslikult edukad ja tõhusad võivad olla nii suure kui ka väikse maksukoormusega riigid. Nende kahe teadmise najal ei saa kuidagi väita, et „Eesti majandus saab edukalt funktsioneerida ainult väikse maksukoormusega, sest see on universaalne reegel”.
Teiseks tekib küsimus, miks on siis maksude üle otsustamine üldse antud riigi valitsuse ja lõppastmes parlamendi kätte, kui nad ei või selles ühtki muutust ette võtta, sest iga muutus „võiks hävitada niigi hapra tasakaalu”.
Riik taotleb maksude kehtestamisega kahesuguseid eesmärke. Esiteks kogutakse vahendeid väljapoole turgu jäävate eluvaldkondade finantseerimiseks (näiteks julgeolek ja meditsiin), teiseks üritatakse turul toimuvat pikas perspektiivis suunata mingisse soovitavasse voolusängi, sellisesse, mille olemasolu igapäevase ettevõtluse harrastajad vabatahtlikult ei märka ega tunnista.
Veel võib maksupoliitilisi samme jaotada mõju ulatuse ja kestuse järgi taktikalisteks ja strateegilisteks. Maksumäärad on taktika, maksuliigid strateegia küsimus.
Maksutõus või palgalangus
Üksikisiku tulumaksu määra muutmine või isegi tulumaksu astmete tekitamine on puhtalt taktika küsimus. Sellise otsusega (või isegi ainult jutuga) saavutab mõni erakond valimisedu, järgmiseks perioodiks võimul püsimise. Kui otsus tehakse, ei järgne suuremaid ühiskondlikke vapustusi, inimesed kiruvad, kohanevad ja elu läheb edasi. Struktuurseid muutusi ühiskonnas ei toimu, massiline sisse- või väljaränne ei käivitu.
Ka neist ettevõtjatest, kes armastavad ähvardada koos oma kapitaliga riigist lahkuda, kui tulumaks astmeliseks muudetaks, jääks valdav osa Eestisse edasi elama. Sest kuhu neil ikka minna on, paljudes mõnusates arenenud riikides on tulu samuti astmeliselt maksustatud ja ega siis kuskile vaesele arengumaale ka ei tahaks kolida.
Praeguses avaliku sektori rahapuuduse olukorras on taktikaline samm – tõsta üksikisiku ja ettevõtte tulumaksu määra – igati põhjendatud. Eesmärk on saada rohem raha elutähtsate sektorite funktsioneerimiseks, aga ka ühiskonna majandusliku aktiivsuse üldiseks stimuleerimiseks. Ettevõtetes väheneks maksukoormuse tõusuga kiusatus dividendi võtta, kasum reinvesteeritaks senisest kindlamini.
Tõsi, kui dividendi ei maksta, vähendab see arvatavasti tarbimisse suunduvat rahahulka. Aga ei põle vaba raha ei ettevõtja ega palgasaaja käes. Praegu valitsev meeleolu soosib pigem säästmist kui kulutamist ja kaupmehel jääks see raha otse saamata. Kaudselt saab ta selle aga kätte, kui ettevõtja kasutab soodsat hinnataset näiteks uue tootmishoone ehitamiseks.
Kõrgem üksikisiku tulumaks on alternatiiviks avaliku sektori palkade langetamisele. Palkade langetamine on töömahukas (enam kui 100 000 töö- ja teenistuslepingu ümbertegemine „poolte kokkuleppel”) ja vallandab ahelreaktsiooni. Väiksem brutopalk toob riigikassasse vähem tulumaksu, aga ka vähem sotsiaalmaksu, mis suurendaks veelgi ravikindlustussüsteemi puudujääki (populist räägiks siinkohal pikalt ja traagiliselt ka pensionist). Brutopalga vähendamine 5% vähendab sotsiaalmaksu laekumist arvestuslikult samuti 5%. Kas meil on haige- ja pensionikassas praegu selle katteks varu? Ei ole.
Töövõtja jaoks ei ole rahaliselt olulist vahet, kas tema brutopalk langeb jõumeetodil 5% või kahaneb netosumma sama palju tulumaksumäära tõusu tõttu. Mõlemal juhul jääb sama palju raha poodi viimata. Enesetunde mõttes on aga vahe mäekõrgune. Palka langetades annab tööandja mõista, et töövõtja töö ei ole praegust palka väärt. See on solvav eriti neile, kes on põhjendatult veendunud, et nende töö õiglane hind on praegugi saadavast tunduvalt kõrgem. Kui netotulu väheneb maksukoormuse kasvu tõttu, siis tunnevad mõnedki inimesed end ühises hädas panuseandjatena, mitte paljaksröövituna.
„Maks” – põlatud sõna
USA-s korraldatud psühholoogilistest eksperimentidest on teada, et pika treeningu ja mõjutuse tõttu reageerib eriti parempoolne valija märksõnale „maks” tugevalt ja negatiivselt. Ta võib küll olla nõus vältimatu vajadusega probleem lahendada ja selleks isegi raha kulutada, kuid kui talle öelda, et finantseerimisallikaks on maksutõus, ei lähe plaan läbi. Pigem tuleb kasutada eufemistlikke väljendeid, nagu „tasu”, „ennetav investeering” või „sisenemiskünnis”. Reformierakonna ja IRL-i retoorika järgi otsustades käitub Eesti hoopis vähem treenitud parempoolne valija samamoodi. Seega peaks otsusele viia tulumaksumäär tagasi oma uue aja algtasemele, 26 protsendini leidma mingi ilusama, parempoolsele valijale seeditavama nime. Mitte maksutõus, vaid näiteks „kasvuseeme” (riik ja omavalitsused saavad kogutud raha investeerides majanduse uuesti käima tõmmata). Või siis (Euroopa tõukefondide eeskujul) „tõu-keraha”. Valitsuse teenistuses olevatel kümnetel kommunikatsioonitöötajatel ehk poliitika müügimeestel ei tohiks siin fantaasiast puudu tulla.
Kuulakem ära ka ettevõtja. Tema ütleb, et maksutõus surub palku üles, summaarsed tööjõu-kulud on kehtiva tootlikkuse kohta liiga suured ja seetõttu ei pea ettevõtlus niikuinii vastu. Ettevõtjail on õigus, üksikisiku tulumaksu tõstmine kui kasulik taktikaline samm ei lahenda tööjõu maksustamise vildakuse põhimõttelist probleemi. Strateegilisi eesmärke saavutatakse maksuliikide, mitte -määrade tasandil. Kui Eesti leiab endas jõudu nihutada maksukoormuse põhiraskus tööjõult ressurssidele, pahedele ja inimtegevusele vastavalt selle kahjulikkusele/kasulikkusele, kutsub see esile ka otsustavad muutused ette-võtluse struktuuris. See on paratamatu, sest rikkas riigis ei saa olla oskusteta ja madalapalgalisel, kuid kõrgelt maksustatud tööjõul rajanevat ettevõtlust.
Strateegiliste otsuste tegemine nõuab pisut aega, selle võitmiseks on taktikaline tulumaksutõstmine igati asjakohane. Ja ärge unustage aktsiise. Pahede kõrgem maksustamine on lisaks kasulikkusele veel ka õilis.