Link kopeeritud!

KAAREL TARAND: Tulus tulumaksutõus

 (52)
KAAREL TARAND: Tulus tulumaksutõus
----

Mak­su­dest rää­ki­mi­ne ei ole enam ta­bu. To­re. Kuid kah­juks ei kõla mak­su­vest­lu­ses su­gu­gi ai­nult rat­sio­naal­sed, vaid ka süga­valt usu­li­sed (mi­da mil­le­gipä­rast po­lii­ti­lis­teks ni­me­ta­tak­se) ar­gu­men­did.

Mi­da näi­teks ha­ka­ta pea­le väi­te­ga „mak­se ei to­hi min­gil ju­hul tõsta, sest see hä­vi­taks ma­jan­du­se”? Me tea­me, et Ees­ti ma­jan­dus on ühe­ta­sa­selt väik­se üldi­se mak­su­koor­mu­se­ga ela­nud lä­bi nii kii­re tõusu kui ka kii­re lan­gu­se. Mu­jalt il­mast leia­me fak­te, et ma­jan­dus­li­kult edu­kad ja tõhu­sad võivad ol­la nii suu­re kui ka väik­se mak­su­koor­mu­se­ga rii­gid. Nen­de ka­he tead­mi­se na­jal ei saa kui­da­gi väi­ta, et „Ees­ti ma­jan­dus saab edu­kalt funkt­sio­nee­ri­da ai­nult väik­se mak­su­koor­mu­se­ga, sest see on uni­ver­saal­ne ree­ge­l”.

Tei­seks te­kib küsi­mus, miks on siis mak­su­de üle ot­sus­ta­mi­ne üld­se an­tud rii­gi va­lit­su­se ja lõppast­mes par­la­men­di kät­te, kui nad ei või sel­les üht­ki muu­tust et­te võtta, sest iga muu­tus „võiks hä­vi­ta­da nii­gi hap­ra ta­sa­kaa­lu”.

Riik taot­leb mak­su­de keh­tes­ta­mi­se­ga ka­he­su­gu­seid eesmär­ke. Esi­teks ko­gu­tak­se va­hen­deid väl­ja­poo­le tur­gu jää­va­te elu­vald­kon­da­de fi­nant­see­ri­mi­seks (näi­teks jul­geo­lek ja me­dit­siin), tei­seks üri­ta­tak­se tu­rul toi­mu­vat pi­kas pers­pek­tii­vis suu­na­ta min­gis­se soo­vi­ta­vas­se voo­lusän­gi, sel­li­ses­se, mil­le ole­ma­so­lu igap­äe­va­se et­tevõtlu­se har­ras­ta­jad va­ba­taht­li­kult ei mär­ka ega tun­nis­ta.

Samal teemal:

Veel võib mak­su­po­lii­ti­li­si sam­me jao­ta­da mõju ula­tu­se ja kes­tu­se jär­gi tak­ti­ka­lis­teks ja stra­tee­gi­lis­teks. Mak­sumää­rad on tak­ti­ka, mak­su­lii­gid st­ra­tee­gia küsi­mus.

Maksutõus või palgalangus

Üksi­ki­si­ku tu­lu­mak­su mää­ra muut­mi­ne või ise­gi tu­lu­mak­su ast­me­te te­ki­ta­mi­ne on puh­talt tak­ti­ka küsi­mus. Sel­li­se ot­su­se­ga (või ise­gi ai­nult ju­tu­ga) saa­vu­tab mõni era­kond va­li­mi­se­du, järg­mi­seks pe­rioo­diks võimul püsi­mi­se. Kui ot­sus te­hak­se, ei järg­ne suu­re­maid ühis­kond­lik­ke va­pus­tu­si, ini­me­sed ki­ru­vad, ko­ha­ne­vad ja elu lä­heb eda­si. Struk­tuur­seid muu­tu­si ühis­kon­nas ei toi­mu, mas­si­li­ne sis­se- või väl­jarän­ne ei käi­vi­tu.

Ka neist et­tevõtja­test, kes ar­mas­ta­vad äh­var­da­da koos oma ka­pi­ta­li­ga rii­gist lah­ku­da, kui tu­lu­maks ast­me­li­seks muu­de­taks, jääks val­dav osa Ees­tis­se eda­si ela­ma. Sest ku­hu neil ik­ka min­na on, pal­ju­des mõnu­sa­tes are­ne­nud rii­ki­des on tu­lu sa­mu­ti ast­me­li­selt mak­sus­ta­tud ja ega siis kus­ki­le vae­se­le aren­gu­maa­le ka ei ta­haks ko­li­da.

Prae­gu­ses ava­li­ku sek­to­ri ra­ha­puu­du­se olu­kor­ras on tak­ti­ka­li­ne samm – tõsta üksi­ki­si­ku ja et­tevõtte tu­lu­mak­su mää­ra – iga­ti põhjen­da­tud. Eesmärk on saa­da ro­hem ra­ha elutäht­sa­te sek­to­ri­te funkt­sio­nee­ri­mi­seks, aga ka ühis­kon­na ma­jan­dus­li­ku ak­tiiv­su­se üldi­seks sti­mu­lee­ri­mi­seks. Et­tevõte­tes vä­he­neks mak­su­koor­mu­se tõusu­ga kiu­sa­tus di­vi­den­di võtta, ka­sum rein­ves­tee­ri­taks se­ni­sest kind­la­mi­ni.

Tõsi, kui di­vi­den­di ei maks­ta, vä­hen­dab see ar­va­ta­vas­ti tar­bi­mis­se suun­du­vat ra­ha­hul­ka. Aga ei põle va­ba ra­ha ei et­tevõtja ega pal­ga­saa­ja käes. Prae­gu va­lit­sev mee­leo­lu soo­sib pi­gem sääst­mist kui ku­lu­ta­mist ja kaup­me­hel jääks see ra­ha ot­se saa­ma­ta. Kaud­selt saab ta sel­le aga kät­te, kui et­tevõtja ka­su­tab sood­sat hin­na­ta­set näi­teks uue toot­mis­hoo­ne ehi­ta­mi­seks.

Kõrgem üksi­ki­si­ku tu­lu­maks on al­ter­na­tii­viks ava­li­ku sek­to­ri pal­ka­de lan­ge­ta­mi­se­le. Pal­ka­de lan­ge­ta­mi­ne on töö­ma­hu­kas (enam kui 100 000 töö- ja tee­nis­tus­le­pin­gu ümber­te­ge­mi­ne „pool­te kok­ku­lep­pe­l”) ja val­lan­dab ahel­reakt­sioo­ni. Väik­sem bru­to­palk toob rii­gi­kas­sas­se vä­hem tu­lu­mak­su, aga ka vä­hem sot­siaal­mak­su, mis suu­ren­daks veel­gi ra­vi­kind­lus­tussüstee­mi puu­dujää­ki (po­pu­list rää­giks siin­ko­hal pi­kalt ja traa­gi­li­selt ka pen­sio­nist). Bru­to­pal­ga vä­hen­da­mi­ne 5% vä­hen­dab sot­siaal­mak­su lae­ku­mi­st ar­ves­tus­li­kult sa­mu­ti 5%. Kas meil on hai­ge- ja pen­sio­ni­kas­sas prae­gu sel­le kat­teks va­ru? Ei ole.

Loe veel

Töövõtja jaoks ei ole ra­ha­li­selt olu­list va­het, kas te­ma bru­to­palk lan­geb jõumee­to­dil 5% või ka­ha­neb ne­to­sum­ma sa­ma pal­ju tu­lu­mak­sumää­ra tõusu tõttu. Mõle­mal ju­hul jääb sa­ma pal­ju ra­ha poo­di vii­ma­ta. Ene­se­tun­de mõttes on aga va­he mäekõrgu­ne. Pal­ka lan­ge­ta­des an­nab tö­öand­ja mõis­ta, et töövõtja töö ei ole prae­gust pal­ka väärt. See on sol­vav eri­ti nei­le, kes on põhjen­da­tult veen­du­nud, et nen­de töö õig­la­ne hind on prae­gu­gi saa­da­vast tun­du­valt kõrgem. Kui ne­to­tu­lu vä­he­neb mak­su­koor­mu­se kas­vu tõttu, siis tun­ne­vad mõned­ki ini­me­sed end ühi­ses hä­das pa­nu­seand­ja­te­na, mit­te pal­jaksröö­vi­tu­na.

„Maks” – põlatud sõna

USA-s kor­ral­da­tud psühho­loo­gi­lis­test eks­pe­ri­men­ti­dest on tea­da, et pi­ka tree­nin­gu ja mõju­tu­se tõttu rea­gee­rib eri­ti pa­rem­pool­ne va­li­ja märksõna­le „mak­s” tu­ge­valt ja ne­ga­tiiv­selt. Ta võib küll ol­la nõus väl­ti­ma­tu va­ja­du­se­ga prob­leem la­hen­da­da ja sel­leks ise­gi ra­ha ku­lu­ta­da, kuid kui tal­le öel­da, et fi­nant­see­ri­mi­sal­li­kaks on mak­sutõus, ei lä­he plaan lä­bi. Pi­gem tu­leb ka­su­ta­da eu­fe­mist­lik­ke väl­jen­deid, na­gu „ta­su”, „en­ne­tav in­ves­tee­rin­g” või „si­se­ne­miskünni­s”. Re­for­mie­ra­kon­na ja IRL-i re­too­ri­ka jär­gi ot­sus­ta­des käi­tub Ees­ti hoo­pis vä­hem tree­ni­tud pa­rem­pool­ne va­li­ja sa­ma­moo­di. See­ga peaks ot­su­se­le viia tu­lu­mak­sumäär ta­ga­si oma uue aja alg­ta­se­me­le, 26 prot­sen­di­ni leid­ma min­gi ilu­sa­ma, pa­rem­pool­se­le va­li­ja­le see­di­ta­va­ma ni­me. Mit­te mak­sutõus, vaid näi­teks „kas­vu­see­me” (riik ja oma­va­lit­su­sed saa­vad ko­gu­tud ra­ha in­ves­tee­ri­des ma­jan­du­se uues­ti käi­ma tõmma­ta). Või siis (Eu­roo­pa tõuke­fon­di­de ees­ku­jul) „tõu-ke­ra­ha”. Va­lit­su­se tee­nis­tu­ses ole­va­tel kümne­tel kom­mu­ni­kat­sioo­nitöö­ta­ja­tel ehk po­lii­ti­ka müügi­mees­tel ei to­hiks siin fan­taa­siast puu­du tul­la.

Kuu­la­kem ära ka et­tevõtja. Te­ma ütleb, et mak­sutõus su­rub pal­ku üles, sum­maar­sed tööjõu-ku­lud on keh­ti­va toot­lik­ku­se koh­ta lii­ga suu­red ja seetõttu ei pea et­tevõtlus nii­kui­nii vas­tu. Et­tevõtjail on õigus, üksi­ki­si­ku tu­lu­mak­su tõst­mi­ne kui ka­su­lik tak­ti­ka­li­ne samm ei la­hen­da tööjõu mak­sus­ta­mi­se vil­da­ku­se põhimõtte­list prob­lee­mi. St­ra­tee­gi­li­si eesmär­ke saa­vu­ta­tak­se mak­su­lii­ki­de, mit­te -mää­ra­de ta­san­dil. Kui Ees­ti leiab en­das jõudu ni­hu­ta­da mak­su­koor­mu­se põhi­ras­kus tööjõult res­surs­si­de­le, pa­he­de­le ja inim­te­ge­vu­se­le vas­ta­valt sel­le kah­ju­lik­ku­se­le/ka­su­lik­ku­se­le, kut­sub see esi­le ka ot­sus­ta­vad muu­tu­sed et­te-võtlu­se st­ruk­tuu­ris. See on pa­ra­ta­ma­tu, sest rik­kas rii­gis ei saa ol­la os­kus­te­ta ja ma­da­la­pal­ga­li­sel, kuid kõrgelt mak­sus­ta­tud tööjõul ra­ja­ne­vat et­tevõtlust.

St­ra­tee­gi­lis­te ot­sus­te te­ge­mi­ne nõuab pi­sut ae­ga, sel­le võit­mi­seks on tak­ti­ka­li­ne tu­lu­mak­sutõst­mi­ne iga­ti as­ja­ko­ha­ne. Ja är­ge unus­ta­ge akt­sii­se. Pa­he­de kõrgem mak­sus­ta­mi­ne on li­saks ka­su­lik­ku­se­le veel ka õilis.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare