KAAREL TARAND: Uue Nauru saare pealinnaks saab Jõhvi
Nagu surnu. Esialgu ei mõistnud keegi seda tähelegi panna, aga mida aeg edasi, seda kahtlasem asi tundub. Kas on haige või juba lagunev laip? Tänaseks on möödunud üle seitsme kuu sündmusest, mida valitsuse 2006. aasta 11. juuli korralduses nr 386 tutvustati nii: “Keskkonnaministeeriumil esitada “Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2007–2015” koos rakendusplaaniga Vabariigi Valitsusele heakskiitmiseks 1. maiks 2007. a.”
Ministeerium tegigi kõik toimingud õigeaegselt, nagu igaüks võib veenduda (arengukava koostamise lugu ripub aadressil www.envir.ee/232764).
Eestis on nii akadeemilist kui ka praktilist teadmist põlevkivi kohta nagu tuhka ja aherainet Ida-Virumaal. Põlevkivi kasutamise tuleviku kirjapanemisel osalesid nii teadlased kui ka põlevkivi kaevandavad ja kasutavad ettevõtted, samuti lisaks keskkonnaministeeriumile veel neli ministeeriumi. Seda imestamisväärsem on, et ülejäänud ametkondadele (nagu välis- või kultuuriministeeirum) ei saa formaalseks kooskõlastamiseks arengukava saata. Kui jätta kõr-vale üksikud idealistid, kelle töö tulemusena arengukavade koostamise kohustus riigis üldse 1995. aastal seadustati, kehtib poliitikkonnas paraku seniajani arusaam, et arengukavade koostamine on tore töö, mida eksperdid ja ametnikud tehku lustiga – aga ainult sinnamaani, kuni see poliitikategemist ei sega. Kõnealusel juhul siis järelikult segab.
Kullaaugud kujutlustes
Põlevkivi arengukava on küllalt põhjalik dokument, kuid kriitiline on seal ainult üks saatuslik arv – 20. Tsiteerides dokumendi kokkuvõtet: “Põlevkivivaru säästlikuks kasutamiseks tuleb kohe sätestada põlevkivi kaevandamise piiriks kuni 20 mln t/a ja pikemaajalises perspektiivis leida võimalusi põlevkivi aastase kasutusmahu järkjärguliseks vähendamiseks.” See piir on isegi heldelt pakutud ja jagan pigem arengukava keskkonnamõju strateegilise hindamise teinud eksperdi Valdur Lahtvee järeldust, et maksimum, mille Eesti elanik- ja keskkond lähiaastail välja kannatab, on 15 miljonit tonni aastas, edaspidi veel vähem.
Siin on vastus sellele, miks arengukava ei liigu jõustumise suunas, kui paber on valmis. Takerdumisel on üldjuhul kaks võimalikku põhjust: kas huvirühmad ei jõua tegevuse käigus kokkuleppele (mis on avalik asi) või siis on kokkulepe teeseldud ja keegi ajab paralleelselt mingit varjatud poliitikat. Kui avaliku tegevuse raames on kokkulepe olemas ja määramatus, õiguslik vaakum strateegilises majandussektoris ei saa olla avaliku võimu huvides, siis jäävad üle huvid, mida üritatakse realiseerida mitteametlikul, et mitte öelda korruptiivsel teel.
Põlevkiviga seotud ettevõtete himud kasvavad korrelatsioonis naftahinna tõusuga maailmaturul. Igapäevased uudised maailma naftaturult aina suurendavad ettevõtete kujutlustes tekkinud kullaauke. Mõttes välja arvestatud tulevase kasumi kasv teeb vastavalt kopsakamaks summa, mida ollakse valmis kulutama poliitilise masinavärgi õlitamiseks. Tähendab, otse või kõverteid pidi tuleb arengukavasse osta praegusest 20-st hoopis suurem arv. Kui suur, selle kohta on arengukavas kirjas: “Väljastatud kaevandamisload põlevkivi kaevandamise aastamahuga kokku 23,75 mln t koos uute lubade taotlustega aastamahuga kokku 26,315 mln t võimaldaks kaevandada aastas kuni 50 mln t, mis ületaks 2005. aasta mahu üle kolme korra. Selline järsk põlevkivi kaevandamise ja kasutamise kasv tekitaks tõsiseid keskkonnakaitselisi ja sotsiaalpoliitilisi probleeme.”
See oleks katastroof, mitte tõsised probleemid. Ja just seda põlevkivi-ettevõtted oma ahnuses esile kutsuda tahavadki. Valitsust on majanduse jahtumise tingimustes lihtne erutada dividendilubadusega (Eesti Energia) ning tööhõive ja maksutuluga. Milles äri seisneb? Põlevkiviõli tootmises ja selle müügis piirkonnas tegutsevale laevastikule, see tähendab ekspordis põhi-mõttel: raha välja, reostus sisse. Kui arvestada, et tonn põlevkivi maksaks lähitulevikus 200 krooni ja igast tonnist saab umbes barreli jagu õli, mille hinnaks võib arevstada 80% naftahinnast (praegu peaaegu 100 dollarit barrel), jääb pärast töötlemiskulude mahaarvamist ettevõtjale iga põlevkivitonni pealt kätte minimaalselt 400 krooni.
Ettevõtjate ihad
Arengukava eelnõus on ettevõtjate ihad selgelt näha. Aastaks 2015 sooviksid nad õlitootmise neljakordistada. Tänavu kulub õlitootmiseks 3,79 miljonit tonni põlevkivi, seitsme aasta pärast on soov jõuda koos uue tootja Merko tootmisega aastamahuni 15,74 miljonit tonni, millest eeltoodud tingliku arvestuse järgi jääks ettevõtjatele kätte aastas kokku üle kuue miljardi krooni puhast raha. Küllaldane summa selleks, et täiesti hulluks minna ja unustada kõik muu. Küllaldane selleks, et lubada kõik asjasse puutuvad otsustajad üle kullata.
Praegu kavandatava 20 miljoni tonnise aastapiirangu puhul jääb see suur summa ainult unistuseks, sest lähiaastatel kulub valdav osa põlevkivist elektri tootmiseks.
Milleks siis venitatakse arengukavaga, mismoodi see ärile kasuks tuleks? Väga lihtsalt. Kehtivate seaduste järgi saab põlevkivi tootmismahtu piirata ainult juhul, kui põhjenduseks on “riiklikud huvid”. Neid ei ole tänaseni üheski õigusaktis määratletud, aga arengukavas on need sees. Seal sõnastatud riiklikud huvid tõmbavad igasugusele õlitootmisele kriipsu peale. Kui aga jõuaks uued tootmisvõimsused enne valmis ehitada, kui arengukava saab heakskiidu, siis saaks ettevõtja rääkida “tehtud investeeringutest”, “õigustatud ootusest”, “õiguskindluse printsiibist”, väliskaubandusbilansist ja jumal teab millest veel. Sotsiaalsest katastroofist ja riigipöördekatsest Ida-Virumaal niikuinii. Kuid kui nad hakkaksid tõesti soovitud mahus kaevandama, siis tähendaks see Nauru stsenaariumi kordamist, aga ka tohutut uut immigratsioonilainet (põhiliselt Donbassist, nagu õlitöösturid soovivad), survet täielikuks senise kodakondsuspoliitika muutmiseks (sest nagu arengukava sotsiaalpeatükis on ühemõtteliselt tõdetud: töö-jõudu Ida-Virumaal ka praeguses mahus põlevkivi kaevandamiseks ei ole ega tule).
Valitsusel on õigupoolest üks-ainus, aga see-eest lihtne võimalus tõendada, et tema liikmed-erakonnad ei ole osalised Eesti ajaloo suurimas korruptiivses tehingus: põlevkivi kasutamise arengukava selle praegusel poollahjal kujul kiiresti heaks kiita ja riigikokku saata. Et suurim rahvuslik rikkus, nagu põlevkivi on kombeks hellitavalt nimetada, ei osutuks hoopis rahvusliku hävingu allikaks.
