Link kopeeritud!

KAAREL TARAND: Vähi nutab vales leinamajas

 (1331)

Tiit Vähi paistab olevat mees, kelle aju võtab impulsse vastu otse rahakotist. Olukord rahakotis hoiab aga teda nüüd pidevalt niisuguses ärritusseisundis, et suurettevõtjate assotsiatsiooni juhatuse esimehe avalikel juttudel (vt Maaleht, 9.10) on üpris viril toon.


Esiteks ei sobi virisemine ettevõtlikkuse kui isikuomadusega sugugi kokku. Teiseks, Eestis on kapital võrreldes Euroopa Liidu keskmisega suhteliselt madalalt maksustatud, ettevõtlusvabaduse edetabelites pole Eesti kehval kohal ja universaalselt peetakse ettevõtluse igapäevase edu tagatiseks just valitsuse mittesekkumist. Kui kellegi äri parasjagu ei õitse, siis on tegu ikka ettevõtja valesti võetud riski ja kehva äriplaaniga, mitte valitsuse süüga. Tõsi on, et riikide majandusedu stabiilsuses on riigivõimul öelda määrav sõna, kuid see puudutab eeskätt keskkonna, tervikpildi kujundamist, mitte detailide nikerdamist.

On silmatorkav, et Vähi eksitab oma publikut üsna mitmes tähtsas küsimuses. Esiteks, ainult soovmõtlemisest saab olla kantud veendumus, et kui kõikjal mujal maailmas vahelduvad tõusud majanduses langustega, siis Venemaa eriline majandus ja turg ainult kasvab. Igavesti. Teiseks, et Tallinnas, Washingtonis, Londonis või Tokyos oleksid justkui võtmed Venemaa ideoloogilise vaimuluku avamiseks. Kui Moskvas on välispoliitilise doktriini alusmõtteks kord juba võetud hüüdlause “Venemaa imperialistlikus piiramisrõngas”, siis mida me selle vastu saaksime ette võtta peale Kremli juhtkonna tinaravi, mida õhtumaades võimalikuks ei peeta? Vähile sekundeerides võiks öelda, et kui Eesti valitsus vähekenegi targem oleks (aga mitte “tagurlik ja populistlik”), saaks ta õigeusu asemel Venemaal hõlpsasti luterluse riigiusuks menetleda. Kolmandaks jääb mulje, nagu võiks eestlaste palav armastus väärata kõigi läänemaailmas seni kindlaks tehtud sotsiaalteaduslike seaduspärasuste kehtivuse Venemaal.

Samal teemal:

Väljasurev riik

Aastal 2008 räägib Tiit Vähi: “Pole küsimus, kas Venemaa läheb Saksamaast majanduse mahu poolest mööda ja saab Euroopa esimeseks, vaid millal see juhtub.” 5. oktoobri Washington Postis aga võtab põline Venemaa-ekspert, Georgetowni ülikooli emeriitprofessor Murray Feshbach oma faktirohke kolumni (“Behind the Bluster, Russia is Collapsing”) kokku tõdemusega: “Moskva ignoreerib vankumatult muserdavat tõde – riik pole mitte lihtsalt haige, vaid ta on suremas.”

Murray omaga sarnast selget pilku (mis, muuseas, toetub Venemaalt saadavatele avalikele andmetele ega ole enam ammu mingi sovetoloogiline silmamoondus) kohtab igal pool lääne meedias. Aga mitte ainult. Võib lapata näiteks Vene demograafide portaali www.demographia.ru. Seal valitsev toon on pessimistlikust täieliku kapituleerumiseni. Ja see pole mingi uus nähtus, andmed Venemaa demograafilisest katastroofist on jõudnud isegi ÜRO raportitesse. Raske on ette kujutada tehnikat, mille abil väljasurev rahvas (tööjõud kahaneb mõne prognoosi järgi aastani 2020 kuuendiku ehk 15 miljoni võrra) Saksamaast suuremat rahvuslikku rikkust tootma hakkab. Viimase 13 aasta jooksul on Venemaa kaardilt kadunud 290 suurt ja 13 000 väiksemat linna, kirjutas kümmekond päeva tagasi ajaleht Argumentõ Nedeli.

Hirmuga segatud aukartus on just see, mis võiks Eesti valitsusel takistada Venemaa suunal tegemast ratsionaalset poliitikat. See hirm õnneks seekord valitsuskoalitsiooni ei pääsenud. Kuid see, et meil pole hirmu, ei tähenda veel, et hirmu poleks idapiiri taga.

Kasutud raketid

Loe veel

Eelmisel nädalal Tartu ülikooli aulas kõnelnud Oxfordi ajalooprofessor Norman Davies osutas, et Venemaa käsitleb USA kaitsekilbi rajamist Euroopasse rünnakuna, olgugi et tegu on kaitseotstarbelise süsteemiga. Tõsi ongi, et kuigi USA väidab, et kaitsekilpi rajatakse paariariikide (Iraan jt) raketirünnakute vastu, võtab see kilp viimsegi mõtte ka venelaste Euroopa linnadele sihitud tuumarakettidelt. Tähendab, Moskva ei saa rünnata esimesena ega teha ka vasturünnakut – seega kaotab oma jõu viimane väidetavalt tõhusalt toimiv osa Venemaa armeest. Venemaa tunneb end lõplikult nurka surutuna. Tuumanupp on olnud Venemaa viimane kaalukas diplomaatiline argument. Kui USA sellegi võtab, siis ei saa realiseeruda Tiit Vähi kujutlus multipolaarsest maailmast, kus üks jõukeskusi ja kaubanduslikke suurtarbijaid on ka Venemaa. Kahanevate toorainevarudega, väljasureva rahva ja kahjutuks tehtud tuumarelvaga riik ei saa kuidagi olla globaalne jõukeskus.

Eriti kummaliselt kõlab aga ettevõtlusele valitsuse abi nõudva suurettevõtjate juhi kriitika valitsuse aadressil just selle tõttu, et valitsus ongi ettevõtluse arengusse kujundava käega sekkunud. Vähi ütleb: “Mis muud kui autoritaarsusesse kalduv on riik, kus valitsuse tasemel otsustatakse, milline majandusharu on kahjulik ja milline kasulik.” Mitte valitsus, vaid koguni parlament arutab ja kiidab heaks riigi majandusarengu põhisuunad. Meil on aastaid kehtinud “teadmistepõhise majanduse” arengukavad ning vastavalt nimetatud nn prioriteetsed majandusharud. Selliste valikute tegemine ongi riigi majanduspoliitika. Et toorainetransiit kui infrastruktuuri kulutav, kuid riiki jäävat lisaväärtust minimaalselt andev valdkond riigi majanduspoliitiliste eelistuste hulka ei mahu, on ju aastaid ilmselge.

Surija pealt annab teenida küll, aga mitte üritades talle muldmetalle või Hiina ketse müüa, vaid pigem ikka päranduseasjad testamendis endale soodsaks seades. Kuidas? “Hõbevalge” ilmus just uuesti, seal on lähtekohad kirjas.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare